
"Roma", minu 2018 aasta (ilmselt) ainuke 10/10. Esiteks kogusin ma mitu nädalat fookust teadmises et koduses miljöös on väga raske 2h15min filmi täielikult ilma igasuguste pauside ja segajateta vaadata aga tundsin, et "Roma" väärib seda ning ma ei eksinud. See on väga isiklik ja intiimne story, see on väga inimlik ja traagiline story, see on väga väikene slice elust, väga suurel skaalal.
Esimene tund kulges sellises tugevas 8-9 palli tempos ja olgugi, et story arenes aeglaselt, siis Cuaroni stseenide kompositsioonid olid nii huvitavad ja iga kaader nii elav, et igav ei olnud kohe kindlasti ning fookus ei kadunud kuhugi. Siis tuli pisike 30-45 minutiline osa kus ma tundsin, et natuke hakkab nagu lohisema ja täpselt ei saanud aru kuhu nüüd minnakse selle looga (eriti wtf oli see metsapõlengu stseeni laul). Kuid siis tuli viimane 30-45 mis lõid mu lihtsalt emotsionaalselt täiesti põrandale, suu vajus hämmastusest lahti ja silm on siiani märg. Selliseid stseene nagu need kaks pikka võtet seal lõpus, pole ma enne näinud. Kõik lihtsalt loksus täiuslikuks tervikuks paika lõpuks ja mittemidagi muud pole öelda, kui et bravo!!!
Ma tänan, Alfonso!

Leave a comment: