Minu esimesed mälestused jalka suurvõistlustelt on ikkagi 2002 MM kui olin 11 aastane. Sai nüüdseks juba lahkunud sugulasega isegi finaali tulemusele kihla vedada. Oi kui kahju oli Saksamaa kaotusest. Oh kuidas toona kõik posid jalkaplatsil tahtsid vaatamata kaotusele olla Oliver Kahnid... oh seda lapsepõlve.
Pärast seda tuli pettumusega lõppenud 2004 finaalturniir kus ilmselt kõige mälestusväärsemaks mänguks oli kahe toonase lemmiku - Portugali ja Hollandi mõõduvõtt poolfinaalis. Lõpuks siis pettumus kui Kreeka finaali võitis. Pärast seda 2006 ja kodune turniir. Kui avamäng ja Costa Rica...Kus Lahm kõmmutas ühe mälestusväärseima värava. Siis valus kaotus poolfinaalis, aga samas pronksimängus Swaini pea-aegu-kübaratrikk, kus lõi 2 kolli ja tekitas ka kolmanda värava. Siis 2008, kus valus kaotus tuli hoopistükis alles finaalis. Ja lisaks sellele pettumusttekitav veerandfinaal, kui van der Sar tegi oma viimase mängu suutrurniiril. Mis lõppes kaotusega Venemaale. Siis 2010, mis kulmineerus pettumusttekitava finaaliga, kus Holland pidi alla vanduma Hispaaniale. Vähemalt kolmanda koha mäng tõi pronksid toona Saksamaale. Ja veel ka 2012 kus Sakslaste kaitseliinis oli piisavalt auke, mille karistas poolfinaalis ära Balotelli...
NÜÜD, LÕPUKS, 12 AASTAT HILJEM. NÜÜD, kui ma olen 2x vanem kui toona. Saan lõpuks olla südamest rõõmus ühe oma lemmikmeeskonna võidu üle. NÜÜD, saan tõusta rahvast täis Vabaduse väljakul tõusta püsti, juubeldada ja tänada kõrgemaid jõude. NÜÜD, 12 aastat hiljem toob Saksamaa mulle revanši selle kaotuse eest 2002 finaalis. Ja NÜÜD, 12 aastat hiljem pannakse täpp i'le, võttes võit! Götze värava ajal tuli õnnepisar kiiresti silma ja jäi sinna kuni lõpuvile kõlamiseni. Ei, tegelikult veel kauemaks. Ka juubelduste ajaks. Selleks ajaks kui sain lõpuks öelda, et MINU LEMMIKUD ON MAAILMA PARIMAD. Parimad. Mitte keegi ei ole enam sellel teel ees. Võit on võetud! Aitäh, aitäh, aitäh kõigile Die Mannschafti liikmetele. Oli ilus turniir. Oli õige tulemus. Palju õnne kõigile kaasfännidele !

Leave a comment: