Algselt postitas tank
Vaata postitust
Tundub, et oleme vaadanud kahte erinevat mängu. Ühes mängus tegi Eesti koondis suurepärast tööd ja võitles viigi välja FIFA ränkingu 10nda meeskonnaga, tesies mängus veeretasid mõlemad meeskonnad isutult palli ning kui külm hakkas, tegid korraks mõned kiiremad liigutused
Mina vaatasin seda viimast mängu. Kõigil tulemuse üle rõõmustajatel paluks nüüd hetkeks tulemus ära unustada ja kainelt mõelda.
Kas meie mehed näitasid ilusat mängu? - Ei. Keegi rääkis palli valdamisest ja söödu lükkamisest.... jättes mainimata, et see toimus meie poolel ning kohe, kui horvaadid väiksemagi surve peale panid, tuli eksimus või tagasisööt Pareikole.
Meie kaitsemäng - oi kui palju lihtsaid eksimusi ja olukordi, kus ei suudetud palli puhtaks lüüa. Ja kui puhtaks löödi, siis mitte ette, vaid ikka hooga auti või üle otsajoone. Mitu valesöötu tegi Sishov nii rünnakule minnes kui kaitses olles? Mitu pikka palli põrutasid Rähn ja Piiroja ette, kus ei olnud mitte kedagi? Nurgalöökide ajal said vist kõik korrad pea vahele vastased (sama oli muideks ka mängus Soomega).
Keskväli - milline keskväli? St tööd seal muidugi rühmati, kuid enamasti kaitstes. Luua ei suudetud sisuliselt midagi. Mõned on kiitnud Purit, kuid täna ei mänginud ta ju pea ühtegi olukorda lõpuni. Sai palli, pusis ja pusis, eksis horvaatide summa ja sinna see rünnak läks.
Rünnak - Meite pealelööke väravale vist üks ja see kah u 35 meetrilt. Kiirrünnakud suudeti puterdada ära juba enne kasti jõudmist, Oper seisis üksi ees ja ei läinud sageli isegi palli pärast võitlusesse, lootes lihtsalt horvaatide eksimusele.
Esimesel poolajal jätsid horvaadid üpris ohtliku mulje, teisel poolajal ei olnud rünnakule minnes ka neil mingeid mõtteid. Nende auks tuleb öelda, et iga puute peale ei kukutud ja maas asjata ei püherdatud.
IGAV MÄNG OLI!
Mina vaatasin seda viimast mängu. Kõigil tulemuse üle rõõmustajatel paluks nüüd hetkeks tulemus ära unustada ja kainelt mõelda. Kas meie mehed näitasid ilusat mängu? - Ei. Keegi rääkis palli valdamisest ja söödu lükkamisest.... jättes mainimata, et see toimus meie poolel ning kohe, kui horvaadid väiksemagi surve peale panid, tuli eksimus või tagasisööt Pareikole.
Meie kaitsemäng - oi kui palju lihtsaid eksimusi ja olukordi, kus ei suudetud palli puhtaks lüüa. Ja kui puhtaks löödi, siis mitte ette, vaid ikka hooga auti või üle otsajoone. Mitu valesöötu tegi Sishov nii rünnakule minnes kui kaitses olles? Mitu pikka palli põrutasid Rähn ja Piiroja ette, kus ei olnud mitte kedagi? Nurgalöökide ajal said vist kõik korrad pea vahele vastased (sama oli muideks ka mängus Soomega).
Keskväli - milline keskväli?
St tööd seal muidugi rühmati, kuid enamasti kaitstes. Luua ei suudetud sisuliselt midagi. Mõned on kiitnud Purit, kuid täna ei mänginud ta ju pea ühtegi olukorda lõpuni. Sai palli, pusis ja pusis, eksis horvaatide summa ja sinna see rünnak läks. Rünnak - Meite pealelööke väravale vist üks ja see kah u 35 meetrilt. Kiirrünnakud suudeti puterdada ära juba enne kasti jõudmist, Oper seisis üksi ees ja ei läinud sageli isegi palli pärast võitlusesse, lootes lihtsalt horvaatide eksimusele.
Esimesel poolajal jätsid horvaadid üpris ohtliku mulje, teisel poolajal ei olnud rünnakule minnes ka neil mingeid mõtteid. Nende auks tuleb öelda, et iga puute peale ei kukutud ja maas asjata ei püherdatud.
IGAV MÄNG OLI!
Kogu taktika oligi selle peale üles ehitatud, et mängu suretada - seepärast lükatigi enda poole peal söötu. See, et pall ründajateni ei jõudnud, näitab vaid seda, et me peaksime viig üle väga rahul olema - vastane oli lihtsalt nii palju kõvemast puust. Jah, mäng oli igav, ütlesin ise ka seda peale mängu lõppu aj kinnitan praegugi, kuid nagu juba ees poolgi öeldud - parem igava mänguga viik, kui ilusa mänguga kaotus.
Keegi tõi siin esile, et millal siis veel proovida ründamist, kui mitte sõprusmängudes. Ma küsin vastu - millal siis veel õppida mängu tapmist, kui mitte sõprusmängus? Kas alles sügisel Itaalia vastu punktide peale mängides?
Kas keegi tõesti arvab, et horvaadid ei viitsinud mängida? Võib olla tõesti, kuid see pole kindlasti põhjus - platsile ei minda mõttega, et ma täna ei viitsi ja lasen jala sirgu, seda enam, kui koondise ukse taga on järjekorras noored vihased poisid ootamas või kui sa ise oled ainult poole jalaga ukse vahel. See, et Horvaatia tundus selline nagu ta tundus, oli siiski meie poiste kva töö tulemus - kiigutati-kiigutati-kiigutati ja oodati lõpuvilet.
Jah, olid küll mõned momendid, mille kohta jääb arusaamatuks - miks nii vastase värava all seda viimast söötu ei tehtud või ise ette ei võetud, kuid need olid paar olukorda ja mängu tulemusega jään ma siiski rahule.
Kommentaar