Päevapoliitika

[Andres.]

A mis see päris plaan nagu on? Et neid sanktsioone on siin juba rohkem kui dekaadi jagu välja mõeldud. Tulu väga suurt ei ole kuna sm. Xi hoiab oma ripatsit pinnapeal. Ja isegi kui Hiina Venemaal vaiba alt tõmbab siis nood on nõus heina närima, peaasi, et Krim nash oleks. Et kas nagu mingit muud strateegiat ka on? Või on sanktsioonid ja teist arvamust omavate inimeste tampimine ainsad suunad?

Küllap keegi kargab kohe turja, aga mis seal ikka. Strateegiat ei oska ma välja pakkuda, küll aga usun, et millegi enam-vähem rahuldavani jõudmine nõuab järgmist:

1. Ukraina jõulisemat toetamist (eelkõige sõjaliselt). Eesti ja mõnegi teise riigi panus siinkohal on eeskujulik, aga on vaja saada suured rohkem liigutama (eelkõige vaadata Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa otsa).
2. Enda ja liitlaste kaitsevõime arendamist. Siin on positiivseid märke, aga murekoht on tempo ja osade liitlaste suhtumine. Lisaks olen mõneti skeptiline, kui Venemaal peaks õnnestuma läänt tillitada, et kohe-kohe naaseb "normaalsus", siis võimearendustes (ja enam-vähem ühtses suhtumises Venemaasse) võib mõningates riikides tekkida oluline tagasilangus.
3. Tegeleda oma sõltuvustega ning karmistada sanktsioone. Siin on paranemise märke (kuigi aeglaselt) ning sanktsioonidel on mõju, ent saab oluliselt paremini kui praegu.
4. Liitlaste seas võimalikult ühtse ja tugeva positsiooni hoidmist, kuna riikide huvid ja sõltuvused ning arusaamad on erinevad, siis ideaalset ükshäält ei saavuta nagunii, aga pingutada tuleb ikkagi.
5. Sellele küll ei saa ainiti lootma jääda, aga pingutada selle nimel, et USA täitsa ära ei kukuks. Mõni küll ilmselt vaidleb, et ongi juba kukkunud, aga kardetavasti saab veel hullemini (nt Musk hiljuti oli vähemalt oma Starlinkiga abiks). Muidugi samme tuleb teha ka selleks, et olla valmis ka mustemaks stsenaariumiks.
6. Hoiduda Venemaa isolatsioonist väljalubamisel, seda igal tasandil (sh spordis). Mingisugust kontakti tuleb muidugi hoida, aga läbirääkimistesse on mul väga vähe usku, kui ainus pool, kes on järeleandmisteks valmis, on meie. Nõnda kahjustame vaid ennast. Läbirääkimistel oleks jumet, kui ka Venemaa hakkab ilmutama (päriselt) omapoolset valmisolekut. Ma usun, et oleme sinna teel, aga mitte veel.
7. Aega, aga see on ukrainlaste endi otsustada ja hinnata, kuna tegemist on nende maa ja eludega. Hetkel ei näita erinevad arvamusküsitlused, et ukrainlased sooviksid, maksku mis maksab diiliga kapituleeruda.

Kõlanud on ka väited, et kui Euroopa pole laua taga, siis otsustatakse meie saatus meie eest. Mulle tundub see kaheldav. Miks me peaks olema millegagi tingimusteta nõus, kui me sellega üldse ei nõustu? Kui USA ütleb, et davai, kõik Euroopa riigid tunnustage nüüd Venemaa okupeeritud alasid Venemaale kuuluvana, siis kahtlen sügavalt, et kõik sellele rõõmsalt templid alla lööksid.

Ukraina oli kaotanud juba siis, kui venkude sõdurid enda jala nende riigis maha panid. Neid okupeeritud alasi nad tagasi ei saa (mõistagi eksisteerivad erandid, kuid hea mitu aastat on hea õppematerjal), sest Venemaa on suur, loll ja ohtlik.

Tõsi, et lahinguväljal netona venelased hetkel võidus, kui vaadata paari viimast aastat, ent ukrainlastel õnnestus päris märkimisväärselt suur tükk tagasi võtta kui võrrelda sellega, et kui kaugele algselt Venemaa jõudis (vist isegi u 50% kui peast ei eksi). Millegi nii mastaapse kordamine sõjaliselt muidugi lähiperspektiivis paistab võimatu. Ent ma näiteks ei usu, et Venemaa on selline raudkindlus, mis mitte kunagi ja mitte mingi valemiga kõikuma ei võiks lüüa.

[JuriM]

https://r2.err.ee/1609921009/olukorrast-riigis-sandra-saar-ja-marju-himma

Karise teema jutt on kohe alguses - palun kuulake.

Asi pole ainult selles ühes Karise väljaütlemises - see tema administratioon otsustas sellisel teemal hetkel intervjuu anda oli kohutavalt halb ajastus. Valida Euronews ja NBC ka äärmiselt halb valik - Selle asemel Washington Post ja BBC oleks olnud õige variant. Need ei lõika sinu sõnumit kokku Venemaale positiivsel suunal.

Karis võib olla "mõistlik", aga hetkel see pehme mõistlikkus on kohutavalt halb ja nõrk. Teine asi, välja pakkuda see "olematu" Euroopa riigipea näitab, et ta hetkel pole kas asjadega liiga kursis või kuskil paraleel universiumis. Euroopa peaks olema selles suhtes ühtne, laua taga peaks olema Euroopa Liidu kõrge esindaja näiteks - asi pole üldse selles, et meil on Kaja seal, vaid selles, et hetkel pole Euroopa Liidus ühte sellist liidrit ja ma näe, et me suudaks sells ka kokku leppida. '

Teiseks, selliseid sisutühjasid või väga ebaõnnestunud väljaütlemisi tuleb sealt Karise pundist pmst juba iga paari kuu tagant - see ei olnud ta esimene.

Ära võta sõna asjadest mida sa ei valda - infosõjas on see ohtlikum kui eales.

[Peeter I]

Maailma mõistes ünsa sulanud lumi, sisepoliitilised punktikatsed vähe elujõulisemad. Endale nt tekitab vähe rohkem frustratsiooni, et jube palju sõltub siin riigis protsendise või lausa duublis toetusega erakonnast.

[Andres.]

https://r2.err.ee/1609921009/olukorr...ja-marju-himma

Karise teema jutt on kohe alguses - palun kuulake.

Asi pole ainult selles ühes Karise väljaütlemises - see tema administratioon otsustas sellisel teemal hetkel intervjuu anda oli kohutavalt halb ajastus. Valida Euronews ja NBC ka äärmiselt halb valik - Selle asemel Washington Post ja BBC oleks olnud õige variant. Need ei lõika sinu sõnumit kokku Venemaale positiivsel suunal.

Karis võib olla "mõistlik", aga hetkel see pehme mõistlikkus on kohutavalt halb ja nõrk. Teine asi, välja pakkuda see "olematu" Euroopa riigipea näitab, et ta hetkel pole kas asjadega liiga kursis või kuskil paraleel universiumis. Euroopa peaks olema selles suhtes ühtne, laua taga peaks olema Euroopa Liidu kõrge esindaja näiteks - asi pole üldse selles, et meil on Kaja seal, vaid selles, et hetkel pole Euroopa Liidus ühte sellist liidrit ja ma näe, et me suudaks sells ka kokku leppida. '

Teiseks, selliseid sisutühjasid või väga ebaõnnestunud väljaütlemisi tuleb sealt Karise pundist pmst juba iga paari kuu tagant - see ei olnud ta esimene.

Ära võta sõna asjadest mida sa ei valda - infosõjas on see ohtlikum kui eales.

Ma ei oska hinnata, et kas või palju siin on tegemist sisepoliitikaga, aga ainult selle peale ma kogu lugu ei paneks. Viimasel ajal on presidendi sõnumid juhtunud olema küll sellised, mis eristuvad senisest Eesti suunast või vähemasti on nõudnud tublisti selgitamist. Viidatud raadiosaates lennati sellest aspektist kuidagi üle ja pandi kõik vaid presidendivalimiste kaardile.

Meenutada siis: Kasahstani lugu, Ungari ja Vene gaasi hüvitamise jutt, nüüd idee Venemaaga lauataha minekust (ning esindaja otsimine) ja isolatsiooni murdmine (+ sanktsioonides kahtlemine). Viimane on juba üsna põhimõtteline küsimus. Võimalik, et midagi on juba ka ununenud.

Maade ohverdamise osa ilmselt oli midagi sellist, kus tehti konteksti kaotades talle liiga. Iseasi ainult, kas seda oleks saanud/võinud ette näha või mitte, et sellest mõttearendusest saab kinni haarata.