Unenäod

[cannuman]

Kunagi 3 foorumlast + ühe naine sõitsid taksoga. Üks ronis võõras kohas taksost maha ja hommikul ei mäletanud keegi, kuidas takso saadi või kuidagi keegi koju sai.

[AnnaS]

Täpsustuseks, et kapsapoisid olid vanuses 25-32. Ühel olid teksad, mingi särk ja pruunikasroheline pusa. Teisel olid teksad, valge t-särk ja valge eest lukuga kampsun...või noh, kunagi oli ta olnud valge. Botaanikut kutsuti Jaanuseks või Jaanekiks või midagi taolist oli ta nimi. Teiste nimesid ei tea. Wingman oli botaanikuga samas vanuses.

[Jasper]

Kunagi 3 foorumlast + ühe naine sõitsid taksoga. Üks ronis võõras kohas taksost maha ja hommikul ei mäletanud keegi, kuidas takso saadi või kuidagi keegi koju sai.

kõlab nagu ilusad inimesed. need ju ometi ei olnud ebaadekvaatsed kapsad?

[atleticomadrid]

Ka eika võib olla botaanik. Või vähemalt wingman.

[AnnaS]

Vot eksole, variante jagub Ma ei saa rohkem täpsustusi ka anda, see on kõik, mida ma mäletan.

[mcnamara]

Nägin unes, et kaugjuhitav robotaparatuur lõikab mu habet ja teeb teisi näoprotseduure. Ta oli ülimalt intelligentne, ei teinud kübetki haiget. Tekitas sellise mõnusa kõdi, omamoodi peaaegu erootilise tunde.
Ja teisel hetkel üritasin iga hinna eest Kivimäe jaamast rongi peale pääseda. Aga see tundus päris võimatu, sest rongid olid viimseni täis tuubitud. Ja ka perroonid ning raudteejaama ümbrus mustas inimestest. Mul oli muidugi kiire, olin juba linna hiljaks jäänud. Aga ei mingit lootustki rongile pääseda. Tea, kas see uni tuli Elektriraudtee uute rongide mõjul?

[difender]

Pole varem kirjutanud oma unenägudest aga selle loo võib siia kirja panna. Lugu siis selline mida unes nägin.

Olin koolis ja klassis oli mind uus tüüp. Tüüp ise oli selline lühikest kasvu aga üsna ülbe inimene. Tuli vahetund ja tüüp tuli minuga mölisema, et tema on Inglismaa koondise ründaja ja meie Eesti mehed ei oska jalgpalli mängida. Selle peale viskas mul katuse ära ja tõmbasin vennale lihtsalt kümnesse ära. Tüüp lendas saadud löögist põrandale pikali ja mina keerasin selja ja otsustasin minema kõndida. Kuid millegipärast otsustasin veel ümber keerata ja vaadata kas tüübiga on kõik korras. Kuid samal hetkel kui keerasin ringi andis tüüp mulle tooliga piki pead ja siis läks asi õige veriseks kätte ära. Minu kaitseks astusid järsku välja kuskilt kaks uut tüüpi kes otsustasid sellele Inglismaa koondise ründajale väheke õpetust anda. Igal juhul ma teadsin mida nad teha võivad ja otsusatsin klassist välja minna. Kui olin klassist lahkunud ja läinud koridori, siis seal käis selline peksmine inimeste vahel, et lausa jube oli seda vaadata. Inimesed vedelesid maas vereloigus läbipeksetud ja oiates. Otsustasin koolist põgeneda ja õue jõuda. Olin jõudnud juba kooli välisukse juurde kui otsustain minna klassi tagasi uuesti, et see tüüp ära päästa nende jõmmide käest. Klassi jõudes oli paraku hilja ja saate isegi aru mis sellest Inglismaa koondise ründajaga tehtud oli. Peale seda ärkasin üles ja süda tagus rinnus tugevasti. Oskab keegi selle unenäo lahti seletada mulle?

[mcnamara]

Oskab keegi selle unenäo lahti seletada mulle?

Liiga palju vägivallafilme...

[difender]

Liiga palju vägivallafilme...

Tundub küll niimoodi see asi olema.

[atleticomadrid]

Unenägu kuulutas : Sven Mikser on meie seast lahkunud. Jah, jäi küll selgusetuks põhjus, kuid kaastunnet ja muid värke avaldati kõvasti.

[RedMike]

Seoses sellega, et Rock Summer nüüd suvel uuesti tuleb. Unenäos oli palju vägevaid artiste esinemas seal, kõiki ei mäleta. Mina olin AC/DC kitarrist igatahes. Lauluväljak oli rahvast täis ja väga vinge olin. Hiljem ajasin lava taga James Hetfieldi ja Mike Pattoniga juttu ning panime tina.

[mihkel555]

Ütleme nii et palavik une ajal hakkas unenägusid mõjutama... Eesti mängis AFCON poolfinaalis Läti vastu, võitsime 6-1, finaalis kaotasime Armeeniale penaltitega.

[wordprez]

Good one.

Ise nägin palgapäeva ootuses, et läksin Raatuse Comarketisse, ostsin 500 euri eest toiduaineid, kassajärjekorras trügisin mööda perekond Obamadest, aga enne maksma asumist ilmus kuskilt ema ja küsis, et kas ma liiale ei lähe.

[atleticomadrid]

Sedaviisi.
Mängisin mina jalgpalli, vastaseks soome koondis isiklikult. Seis oli 0-0 ja käis 64 minut, kui keegi soomlane peale lõi. Väravavaht oli ristseliti kusagil eemal aga mina sain joonel jala ette, õigupoolest oli pall kõiges hiilguses üle väravajoone aga kohtunik seda ei näinud. Ülejäänud vennasrahva esindajad tõstsid kisa ja vehkisid kätega, kogenud Jari Litmanen aga otsustas veel korra peale lüüa. Ka sellele katsele sain jala ette. Väravavaht tembutas endiselt kusagil eemal.
Nüüd võtsin südame rindu ja spurtisin Litmaneni poole, et temalt järjekordne võimalus pealelöömiseks ära võtta. Tõmbasin Soome ebajumala murule, sain punase ja marsikäskluse. Kaotasime lõpuks 1-4.

[Marek_T]

Koristasin kõvaketast ja leidsin viis ja pool aastat tagasi ühel õhtusel ajal enda poolt kirja pandud unenäo. Spooky shit.

Olen kusagil haiglas, et anda mingit analüüsi. Kus - ei tea, millist - ei tea. Järsku muutub kõik üheks suureks filmivõtteplatsiks, kusjuures mina olen operaator. Kaamera liigub mingisse arstikabinetti, kus on keegi blond naine, äranutetud silmadega. Jõuan veel kuulda arsti sõnu "...liver failure" ning naine tormabvälja. Järgnen talle kaameraga. Registratuuris olen kolmas mina. Samuti vesinikblond, seljas türkiissinine pintsak. Olen murest murtud, sest olen just teada saanud, et arsti sõnad käisid mu lapse kohta ja süüdi selles olen mina. Üritan naist peatada, ta põgeneb mu eest. Jookseme koos mingisse ruumi, mis osutub suureks loomavaguniks. Selle külguks on lahti, õuest paistab lumine maa. Naine rahuneb, hakkan temaga rääkima. Siis aga avaneb sama uks, kust me sisse tulime, süttib lamp ja sisse astub verepritsmetega põlles paks mees. Ärritun süttinud lambi peale kohutavalt. Mees pobiseb vabandusi ja kaob.

Järsku leian end õuest. Lund enam ei ole. Istun liival ja toetan selga vastu mingit paljandit, kust paistavad puujuured. Naine istub mu kõrvale, aga ma ei suuda temaga enam rääkida, vaid hakkan nutma.

Siis olen äkitselt mingis võõras, kahe voodiga toas. Magan. Mingil hetkel surub keegi tugevasti mu kaelale, mu käed on täiesti halvatud. Kostab võõrast sosinat. Rabelen meeleheitlikult, suudan end istukile ajada. Edasised ponnistused lubavad mul ühe käe sirgelt üles tõsta - aga ma ei saa teda enam alla. Proovin karjuda - häält ei ole. Ebainimlike pingutustega suudan üle huulte pigistada röögatuse "Poola, appi!" Tõusen, kukun, mingi jõud lükkab mu metsiku hooga mööda põrandat lohisema. Lendan teise voodi alla, löön pea vastu seina ära. Ja vaikus. Kõik jäsemed liiguvad. Ronin voodi alt välja ja järsku teeb olukord mulle nalja. Lähen oma voodi juurde tagasi ning üritan pikali heita - aga ei saa seda teha, sest jään magama enne, kui pea patja puudutab. Imestan asja üle hirmsasti ja proovin veel kaks korda. Ärritun.

Järgmisel hetkel olen suures hoones, mis on Vene merekool. Kõikjal on kohutavalt palju uksi ja keerdtreppe, ustel on kalligraafilised käsitsikirjutatud sildid. Mind pannakse ühte tuppa koos teiste minusugustega - kõigil pead paljaks aetud ja seljas maikad. Kõik on eesti poisid. Astun uksest välja - ja olen momentaalselt eksinud. Keerdtreppide rohkus ajab pea ringi käima. Jooksen üles ja alla, otsides õiget ust. Mingil hetkel sigineb mu ette teine samasugune poiss. Ta ütleb:"Türa, kui ma kohe õiget ust ei leia, saan arvestuse kahe!" Proovime koos erinevaid uksi, aga asi läheb aina segasemaks. Loen ustel olevaid silte. Kõrvuti on kaks ust: "105 - topograafia" ja "410 - katselabor". Sattun ahastusse ning jooksen täielikult ummikusse trepil, mis mingil hetkel pöördub nii, et easi minna ei ole võimalik - astmed on tagurpidi. Ma olen sattunud trepi alla. Torman tagasi.

Sattume õpetajate tuppa, kus ümmarguse laua taga istuvad kaks õpetajat. Märkan alles nüüd, et olen kogu aja kaasas tassinud massiivset sametpolstriga tooli. Panen selle laua äärde ning saan selle eest õpetajatelt kiita. Ukse asemel on seinas nelinukrne auk, mis on vaibaga kaetud. Ronime selle kaudu välja. Mulle on selga siginenud villane kampsun, mis jääb mingi naela taha kinni.

Leiame end suurest vestibüülist, kus on pikk laud. Söömaaeg tundub olevat lõppenud, laual on toidujäänustega taldrikuid. Laua ümber sebib suur hulk mu sõpru - aga ma ei näe kellegi nägusid. Küünlad põlevad. Laua taga istub mu ema. Mulle meenub - õige, ta õpib ju merekoolis kaugõppes. Küsib:"Noh, rabeled nagu hull?" Vastan:"Mis sa ise parem oled?" Siis avastan, et laua nurga juures istub mu isa, kes sööb taldrikult kotletti - ta on emaga kooli sessi ajaks kaasa tulnud. Ütlen isale, et kavatsesin just laupäeval maale, tema sünnipäevale tulla (mis on, muide, ainuke reaalne ja tegelik asi kogu unenäos), mispeale isa vastab ainult talle omasel vaiksel ja mõtlikul moel:"Noh, kui hästi läheb, ei pea ma ka reedel tööle minema."

Siin ärkasin ma üles. Olin raamatut lugedes voodisse riietega magama jäänud. Ajasin ennast üles, riietusin lahti, kõndisin kööki ja jõin pika janu mahla. Ja tundsin ühe hetke vältel, et ah nii see hulluksminek siis käibki... Kogu see unenägu oli nii reaalne, et olin üsna kindel, et olin oma Poola-appikutse ka päriselt välja röökinud. Tegelikult ei olla ma seda siiski teinud.

Ja ma otsustasin selle kõik kirja panna, sest nagu kunagi varemgi öeldud, juhtub seda, et ma suudan mõne unenäo sellise detailitäpsusega meelde jätta, väga harva.

Järeltulevatele põlvedele.