Film

[Mõnuagent 007]

Kuna nägemata filmidega on veits sitasti, siis käisin vaatamas Artises kutsuva pealkirjaga filmi Naudingute maja. Film hakkas kohe palja naisega, sest film räägib daamist, kes tahab olla kirjanik ja kirjutada prostituutidest. Kuidas olekski parem inspiratsiooni koguda, kui minna Berliini lõbumajja tööle, eks. Iseenesest pole see nii haruldane midagi, sest kunagi tundsin ühte Eestiski korduvalt avaldatud daamkirjanikku, kes oli nümfomaan ja kes küsis mu käest, et palju temaga seks väärt võiks olla, kuna, noh, mis sa tühja ikka kütad ja üleüldse.

Enihau, peategelanna oli päris kena, meenutas ühte mu kunagist sõbrannat väga, aga mu sõbrannal olid suuremad ponkerid. Film näitas, et prostituudina töötamine on marulahe, sest saab normilt palka ja tegeleda enda pereeluga, lisaks on personal väga toetav ja sõbralik. Lisaks on see naiste võim ja mehed maksavad raha ja ainult vahepeal tuleb mõni vägivaldne või laksu all tross da haussi, aga need visatakse kiirelt välja ja ka mehed suhtuvad prostituudist sõbrannasse normaalselt, kuna, noh, naiste võim ja shit.

Kogu idee oli umbes selline, et prostituudi töö on okeika ja mingid detailid, et suurem osa Berliini lõbutüdrukud on Ida-Euroopa vaesed naised, kes sinna pooleldi inimkaubanduse kaudu veetud, on mingi alatu laim. See selleks, mis ma siin ikka moraalitsen. Filmis nägi palju tisse ja avali tutte. Seega pühapäevaõhtune pervoõhtu oli okei. Film oli mõnusalt lühike ka - daam muudkui bängis, siis leidis mehe, mees oli veits õnnetu lõpuks ja naine ka, aga prostituudid olid nii toredad ja head inimesed!

[Mõnuagent 007]

Kuna Premier League'i storybookis oli õhtuse mängu skooriks antud 0:0, siis läksin pärast trenni hoopis jälle kinno. Kunagi oli päris lõbus film Searching ja nüüd oli kinos selle mõtteline järg Missing ehk Teadmata kadunud.

Ma olen seda juba enda poja pealt näinud, et see on täiesti rets, kui kiirelt ja hästi lapsed õpivad arvutit-telefoni kasutama. Sisuliselt oskab poiss teha asju, millest ma isegi kuulnud pole. Nõnda siis oli Missingu peategelane 18aastane neiu, kes kasutas Apple'i arvutit ja istus programmides, mida ma isegi kunagi kasutanud pole. Kui tema ema läheb Kolumbia reisil kaotsi, siis hakkab ta kasutama igasugu võimalikke variante, et enda ema jälgi ajada.

Ema oli muidugi veidi kahtlase minevikuga, tema uus poiss-sõber ka veidi kahtlane, mistap oli kõik piisavalt segane, et ligi kaks tundi jooksnud film piisavalt põnev oleks. Tõsi, kõigist kasutatud programmidest ma täpselt aru ei saanud, kogu skeemi põhiline tähelepanek oli, et boomerid kasutavad kõikjal ühte ja samasugust parooli. Lisaks kõigele oli lõpusüüdlase plaan kuidagi nii psühhopaatlikult imelik, aga sellele filmi jooksul väga mõelda ei jõudnudki, vaid teel koju trolli peale ja selleks ajaks oli üsna hea kaks tundi viidetud.

Nägi veel lõpetuseks viimased kolm minutit ka 0:0 mängu.

Aa, muidugi kõige parem oli see, et woke-põlvkonna jaoks olid soolised ja rassilised stereotüübid vastavalt kehtivale korrale paika pandud. Naised head, must naine väga hea, asiaadist mees veidi näästi, latiino väga töökas ja valge mees väga-väga paha.

Tisse pold.

[Daz Booob]

Perse küll, ma mõtlesin, et jutt MA dokumentaalist.

[Mõnuagent 007]

Yo!
Head vabariigi aastapäeva! Käisin täna jälle kinos vaatamas filmi Kokaiinikaru. Kuna ikkagi oli vabariigi aastapäev, siis tegin selleks ühe Vapiano karbitäie kiluleibu munaga ja võtsin daami kaasa. Kinosaalis tekitas munaga kiluleivad meeldiva aroomi ja kuna kõik olid ikka isamaaliselt meelestatud, siis ei hakanud keegi kaebama ja välja mind ka ei visatud. Kahjuks olin juba munaga kiluleibade tegemise käigus neid piisavalt tarbinud, mistõttu jäi pool karpi alles, aga muidu olid leivad üsna head. Panin korralikult võid ja sibulat ka, et oleks ikka isamaaline.

Aa, film. Ühesõnaga mingil djüüdil on lennuk liiga raske ja siis ta viskab persetäie kokaiini alla, aga sajab ka ise lennukist alla ning saab surma. Mets on aga kokaiinikotikesi täis ja selle sööb ära tore must mõmmi. Must mõmmi on siis selline, kellega soovitatakse pigem võidelda, sest temaga ei toimivat pruuni mõmmi vastu võitlemise meetod ehk mängi surnut. Samas kokaiinilaksu all oleva musta mõmmi vastu vist ei aita ka kaklusest, sest ükski filmi tegelane ei asunud mõmmiga võitlusesse otseselt.

Ühesõnaga mõmmi ajab metsas töllerdavaid inimesi taga ja pistab neid erakordselt vingelt nahka. Tegelasi on mitmesuguseid - lapsed, neid otsivad emad, suvalised skandinaavlased, noortekambad, narkoärikad, mendid ja pargivaht, keda kehastab karakternäitleja Margot Martingale vms (teate küll, see daam BoJack Horsemanist). Film on lühike, mõmmiga osad on toredad (sisuliselt nagu Paddington oleks Lõugade peategelane). Ja mõni surm on nii koomiline, et saab naerda ka.

Tisse filmis ei näinud.

[nonoh]

6-8. klassi lastele on see senimaani meeldinud. Mu meelest pole see kõige parem näitaja :/

[Mõnuagent 007]

Aa, kõige cringe'm koht oli see, kus noor poiss teatas tüdrukule, et ta kuulab veidi käredamat retromuusikat - selle näiteks tõi ta Smilersi. Sal-Saller oli muidugi filmi muusika autor.

[Mõnuagent 007]

Ühesõnaga käisin täna pärast tööd trennis, müdistasin niimoodi, et keha oli valus ja kui keha on valus, siis saab ju asja ainult hullemaks ajada ja võtsin ühe Saaremaa daami kutse vastu, et minna vaatama filmi Suvitajad. See on siis remake 70ndate kultusteosest Siin me oleme, kus olid lillelised kleidid, John ja vesi ning siiakala.

Nagu ikka, siis oli Apollo Productionsi ja Taskafilmi teos muutnud mu mõõdukalt skeptiliseks. Samas olid paljud kommentaatorid filmi kiitnud, mille võis panna kahe asjaolu põhjuseks:
a.) film on tõesti võrreldes eelmistega üsna hea
b.) kui juba Melchiori jaoks oli võimatu leida neutraalset arvustajat ja Kuulsuse narride pärast sai üks ERRi töötaja veidi solvunud telefonikõne filmi prodult, et nii hull ei olnudki, siis hakkas Eesti väikesel kultuuriturul kriitikutel kahju. Noh, nad ju üritavad.

Iseenesest on Gerda Kordemets marutore inimene ja nii üritasin positiivset näha. Positiivset võrreldes Kuulsuse narridega ka oli. Sitanalju oli vähe - korra astus uus John ehk Johan lehmasita sisse ja muidugi oli ka sketš välikemmerguga. Ago Anderson sobis saarlasest taluniku rolli täitsa kenasti ja ka Kaire Vilgats oli üllatavalt okei. Veidi probleeme tekkis Kadri Rämmeldi mehe ja üllatavalt Pääru Ojaga, kes tundusid olevat eelkõige omas elemendis, kui nende kehastatud tegelased veits purju jäid. Kõige enam oli ekraanil kummaline linnainimeste perepoega pallinud Robert Klein, aga kuna ta on stsenaristi naise vend, siis ilmselt anti andeks. Temaga oli pidevalt ühes kaadris ka produtsendi tütar Adele Taska, kelle ilu ma kiitsin ka kaasvaatajale, aga kuri daam ütles, et ta on ilmselt alaealine. Praegu vaatan, et ei olnud.

Naerma ajas üks koht (Pääru Oja lammaste eest põgenemas). Kõige lõbusam osa oli lõputiitrite vahele pandud bloopersid. Muus osas tisse ei näinud, aga lõppkokkuvõttes oli selline keskeltläbi elurõõmus jant, mille puhul otseselt telekanalit vahetama ei pane.

[ZinedineZidane]

Eile vedasin end õhtul Solarisse vaatama Prantsusmaa komöödiadraamat Maskeraad

Filmi ajal vaatasin, et siiski on jalka ja Liverpool juhib 2:0. Vaatasin, et ohhoo. Lõpuks tehti rõlge spinn, filmis said pahad headeks, head pahadeks ja Real võitis 5:2.

Hästi kirjutad, kes lugeda viitsib

[Mõnuagent 007]

Eile vedasin end õhtul Solarisse vaatama Prantsusmaa komöödiadraamat Maskeraad, kuna mingit põnevat jalkat nagunii polnud ja üleüldse. Saalis oli peale minu veel neli inimest, kes jagunesid paaridesse. Filmitutvustus kinolehel oli nii segane, et ma ei osanud midagi arvata ja tundus, et võib olla selline pöffilik "ilma selge narratiivita unenäolik shit", kuid tegelikult oli tore film Prantsusmaa rivierast, kus rikkad olid õnnetud, aga sitaks rikkad ja nende vahel üritasid hulpida noored ja ilusad, keda kasutati rikaste ja õnnetute poolelt seksuaalmänguasjadena.

Kaks neist, üks daam ja üks keskmisest ilusam noormees, asusid seepeale skeemitama, kuidas saada ennast ise rikkaks (ja õnnetuks). Film algas ühe osalise tulistamisega ja seejärel mindi kohtusaali, kus erinevad osapooled rääkisid, et kuidas asi arenes, kes oli süüdi ja kes keda lõpuks siis tillist tõmbas. Rikaste rikkusemängud olid okeid, tegeleti pidevalt seksiga, aga ehkki kohe algul tuli duši alt välja alasti naine, siis mulle jubedalt tundus, et tema nibud olid välja retušeeritud. Et ses osas oli veidi kahtlane film, kuna kedagi teist alasti ei näidatudki.

Muus osas oli okei, selline Double Indemnity või muu säärase ajaloolise klassiku ületegemine.

Filmi ajal vaatasin, et siiski on jalka ja Liverpool juhib 2:0. Vaatasin, et ohhoo. Lõpuks tehti rõlge spinn, filmis said pahad headeks, head pahadeks ja Real võitis 5:2.

[Mõnuagent 007]

Käisin veel mingeid asju vaatamas. Täna õhtul valisin Titanicu, Suvitajate ja Sipelgamees ja Vaablane: Kvantumshiti vahel. Kuna Sipelgamehel oli RT hinne üsna madal, mis koomuskifilmide puhul tähendab, et võib olla üsna okei, siis sai just seda vaatama mindud. Ühesõnaga oli filmis maailma seksikaim mees Paul Rudd (kellegi arvates), keda kutsuti kohvikus Ämblikmeheks, aga tegelikult oli ta sipelgamees, kellel oli naine vaablane ja kelle isa oli vist Michael Douglas ja ema Michelle Pfeiffer. Või olid need tema äi ja ämm, ma ei tea. Igatahes tal oli ka üsna hot tütar.

Üsna kiirelt lendasid nad joonismaailma, kus aeg ja ruum oli teistsugune ja tegelased olid nagu Star Warsi spinoffist. Seal oli ka mingi väga-väga paha mees Kang, keda mängis Marcus Rashford (või tema moodi mees, aga veidi lühema ninaga). Ühesõnaga Kang oli väga-väga paha mees ja temaga koos oli ka Modok, keda mäletavad minuvanused mingist EVTV sarjast Raudmees. Nad olid seepärast väga-väga pahad, et miks ka mitte ja tahtsid triljoneid ja triljoneid ära hävitada, kuna nad olid väga-väga pahad. Ühesõnaga paha lugu oli jummala pohh, peale selle, et ta oli väga-väga paha.

Väga-väga pahad tahtsid teha väga-väga paha, aga niisama muuseas pidid nad ka peategelase sitaks närvi ajama ja siis jooksis ta Ultramanina, keda mäletavad minuvanused Kanal 2 multikast Ultraman, ringi ja peksis väga-väga pahad väga-väga segi. Modok ei olnudki lõpuks niisama paha, vaid lihtsalt Darren, kes oli üldiselt suhtkoht dick.

Ma ei saa siiani aru, miks kedagi peaks kogu see kamm kottima ja miks peaks keegi jubedalt pinget tundma, et kuidas väga-väga pahad seekord väga-väga pahasti segi pekstakse. Ühesõnaga väga-väga pahad peksti seekordki väga-väga pahasti segi ja lõpuks oli perekond koos ja väga-väga pahad plaanid nurjatud. Käisin filmi ajal kaks korda vetsus, sest pärast trenni sai väga-väga palju joodud ja lisaks jõin ka kinos Pepsit, mis tundus Coca-Cola kinos väga-väga hea idee.

Tisse ei näinud. Post-credit stseeni ka ei jäänud ära ootama, kuna mul oli väga-väga pahalt pohhui.

Eile vaatasin see-eest ära filmi Koputus metsamajas, mille tegi see djüüd, kes kunagi tegi ühe hea filmi, kus väike poiss nägi vaime ja vaim oli ka Bruce Willis. Seekord Bruce Willist polnud, kuna ta on väga-väga haige, kuid see eest oli Dave Bautista, kes mängis väga viisakat paha, kes tahab maailma lõppu ära hoida. Selleks pidid kaks homomeest ja nende hiinlasest tütar otsustama, et keda nad ohverdavad, et maailm ei lõppeks koledal kombel.

Bautista oli väga-väga viisakas, aga muuhulgas tappis ta Harry Potteri Roni ära ja mõned teised väga-väga viisakad pahad said ka surma. Iga ohverdusest loobumise järel juhtus igasugu koledaid asju ja kuigi iseenesest oleks võinud kogu draama olla midagi Michael Haneke Funny Gamesi stiilist, siis tegelikult olid pahad väga-väga viisakad ja lõpp oli ka võrreldes aluseks olnud raamatuga tehtud kuidagi eriti juustuseks.

Tisse muidugi ei näinud.

Küll näidati tisse ja täiskasukas tutti filmis Korsaaž, milles väga-väga kõhn Austria-Ungari kuninganna Sissi tundis, et tal on enda ametist väga-väga kõrini. Kuningas teda väga-väga ei vaadanud ja kuninganna väga-väga ei tahtnud ka kuninganna asju teha, sest kogu elu tundus mõttetu ja ta sõi ka väga-väga vähe, mistõttu oli ta ilmselt väga-väga näljane. Kuninganna muretses muudkui sellepärast, et ta on niivõrd vanaks saanud, sest tuli 40. sünnipäev ja elu tundus mõttetu.

Seejuures keeras ta persse ka enda õuedaamide elu, sõbrustas erinevate kavaleridega, kellel olid koledad hambad ja üks vist üleüldse homoseksuaal. Filmi peategelane oli suhteliselt ilus, isegi jättes arvestamata, et ta oli väga-väga vana (toonaste standardite järgi). Lõpp oli veidi kummaline ja andis mõista, nagu Sissit tegelikult ei tapetudki hullunud anarhisti poolt 10 aastat hiljem.

Nagu öeldud, siis nägi asju.

[vaikiv mees]

Aftersun .

https://kultuur.err.ee/1608830740/ulevaade-filmiaasta-2022

ise pole näinud, aga eks sai eesti kriitikutelt aastaküsitlusel ka palju mainimisi

[Mõnuagent 007]

Praegu on kinos mitmeid asjalikke filme, aga pole väga viitsinud kirjutada. Eile vaatasin filmi Aftersun ja nüüd igaks juhuks soovitan. Tegu on täiesti laastavalt näriva filmiga varjatud depressioonist ja sellises seisus lapsevanemaks olemiseks. Film koosneb pooleldi 20 aasta tagusest koduvideost Türgi reisist isa ja tütre vahel ning siis tütre meenutustest, et mis juhtus, miks juhtuks ja mis tal toona märkamata jäi. Kohati isegi häirivalt aeglane, kuid lõpetuseks ikka, noh, ka endale hariv, et kuidas märgata märke, mida esimese hooga tähele ei pane.

Kui film läbi sai, siis oli esimene emotsioon "et miks see nüüd umbes britimaal kõik võnkesse ajas", aga siis möödus tund, kaks ja film kummitas ja kummitas. Ilmselt ei kuula ma David Bowie ja Queeni "Under Pressure't" enam kunagi vanaviisi.

Väga-väga kõva film.

Tisse ei näe.

[j6u1uv4n4]

Citizen Kane

https://m.imdb.com/title/tt0033467/?ref_=ext_shr_lnk

[j6u1uv4n4]

Vertigo

https://www.imdb.com/title/tt0052357/

[Mõnuagent 007]

Üliedeva inimesena lisan siia ka ERRi kultuuriportaali saadetud aasta 20 parimat filmi. Reastatud puusalt ja IMDB hinnete järgi, mis pole eriti loogiline valik, sest tihtilugu on hiljem mõeldes 8 alumine ots 7 ülemisest otsast kehvem ja teistpidi.

Lisaks saatsin ühte kohta ka aasta kõige piinarikkamate filmide topi.

1. Jurassic Park: Dominion – film oli kuidagi nii rumal, et ma ei pidanud pooltki vastu.
2. La Croisade – Prantsusmaa film, kus noored aktivistid hakkasid looma enda utoopiat, et maailma päästa kliimakatastroofist. Ise lugesin end ikka üsna vasakpoolseks inimeseks, aga see oli nii raju, et hakkas endalgi piinlik. Näidati Artises.
3. DC League Of Super Pets – lapsega kinos käimine ei peaks olema piin. Vähemalt midagigi võiks olla ka täiskasvanule ekraanil näidatavast talutav. Siin filmis seda polnud. Ütlesin mingil hetkel lapsele, et ma käin korra väljas. Käisin vist tubli pool tundi.
4. The Invitation – mingi kummaline feministlik ja mis iganes õiguslik õudusfilm Draculaga, mis andis mõista, et aristokraadid on verdimevad djüüdid, kes teinud diili, noh, põrguvürsti endaga.
5. Spider-Man No Way Home – oli see veel see aasta või eelmine? Küsisin poole filmi ajal kaaslannalt, et kas ta tahab lahkuda, ta tahtis, ma olin tänulik.
6. Shang-Chi ja kümme sõrmust – ma jäin kriitilisel hetkel magama ja siis ei saanud ma enam midagi aru.
7. Minions: The Rise Of Gru – täiesti sisutu lastetrall, mis töötab ainult minionide juba tüütult üleekspluateeritud fenomenil.
8. Apteeker Melchior – see esimene osa. Nagu täispikk telelavastus Miss Marplest või midagi. Teine osa oli juba tükk maad võimekam teos.