-
Apteeker Melchiori film on nagu... seriaal. Suht teatri-kastmes. Et nuh, ma arvan, et a la Tanel Toomi sules olnuks see teos rohkem film.
Kas eesmärk oli rohkem seriaal, kui film - sedant ei tea (raamatuid ju mingi 7 vist?).
Palju lahedaid detaile, kuid nende sulatamine üheks saanuks olla parem.
Aga. Tore vaatamine ja pigem vaatan kunagi veel.Leave a comment:
-
Käisin hiljaaegu ühes telesaates rääkimas Bruce Willisest ja kui mult küsiti, et millise suure näitleja nüüd filmimaailm kaotas, siis ütlesin, et viimasel kümnel aastal pole Bruce filmimaailmas relevantne olnud. Vastik peavooluajakirjandus pani selle pealkirjaks ja sain seepeale inimestelt kirju, kuidas ma olen empaatiavõimetu koletis.
Ühesõnaga seetõttu kirjutan siia, kuidas ma Apteeker Melchiori vaatamas käisin, sest muidu saan veel peksa. Ühesõnaga kõik on jubedalt kiitnud seda filmi. Et uus Viimne Reliikvia ja värk. Noh, kolistasin tervislikel põhjustel teosammul kinno, kuna uudishimu ja värgid.
Saalis oli rahvast täitsa korralikult ja pidevalt kadunud olnud välisminister Liimets oli isegi enda sõbrannaga filmi vaatama tulnud. Siinkohal mainin ära, et ma pole Melchiori raamatuid lugenud, mistap läksin peale täieliku valge lehena.
Film algab nagu korralik videomäng. Mingi suvaline dialoog kahe tundmatu tegelase vahel, mille järel saabub tuppa mõõgaga foogt, kes ütleb, et aeg minna esimesele missioonile, kus on kellegi tüübi pea maha löödud ja seinale naelutatud.
Sealt edasi lähebki film nagu seiklusmäng. Iga järgnev tuba pakub uusi vihjeid ja veidike hüppamist, kaklemist, et siis sinna juurde ajaksid tegelased vahepeal mingit juttu, mis katab uue toa laadimise hetke ära.
Paar tegelast sureb veel ära, paar vihjet leitakse veel ja 1,5 tundi hiljem loetakse kiirelt suures toas ette "keegi siit toast on mõrvar". Ühesõnaga veidi selline Hercule Poirot või Miss Marple'i vaib.
Elmo Nüganen meenutab üldse veidi noort Tanel Padarit, kes teeb tehniliselt asjad korralikult ära, teenib sellega sitaks raha, aga ikka jääb veidi tühi tunne sisse. Filmitegelased on üsna lambid ja episoodilised, mingit erilist arengut ei toimu ja lihtsalt joostakse, hüpatakse, mõistatakse lõpuni välja.
Arvutikaadrid on veidi, noh, algelised, muidu on tubade ja ümbrusega kõvasti vaeva nähtud. Ilmselt ongi tegu tegelikult kolmeosalise miniseriaaliga, mis on "filmideks" tükeldatud, et halva kinoperioodi lõpetuseks inimesed saali saada. Õnneks kestis film piisavalt vähe, et VÄGA igav ei hakanud, natuke hakkas muidugi küll.
Samas ma olin alles haiglast välja saanud, veits pahur ja kõht ka valutas. Ennetavad küsimused, et miskit hullu pole, lihtsalt väike eluks ebaoluline elund lõigati kõhust ära.
Tisse ei näinud.Leave a comment:
-
Ma kergelt koomuskinohik. Või siis kunagi olin. Küll aga The Batman ja 8,4 imdb-s on küll mõneti wtf-hetk. Filmi ainus tugevus oli atmosfäär. Kõik muu oli paras pläust. Võib-olla oli asi ka sotsiaalses mõjutuses, aga käisin sõpradega vaatamas ja seal oli ikka hulgi stseene, mille peale me naersime. Eriti just dialoogi pärast, mis oli kohati väga kentsakas. Pattinsoni Twilighti-kanaliseerimine ei tundunud samuti kõige parem valik. Ja lihtsalt kõik need klišeed... mootorrattad sõidavad koos ja siis lähevad teed lahku...naistegelane hakkab kohe enda traagilisest minevikust jahuma, sest inimesed ju alati tahavadki võõrastele nahkhiirinimestele endast kõiki detaile paljastada... mingi venelannast eestlanna, sest et noh - kõik üks ida-euroopa...
Leave a comment:
-
Eesti tuntuima keskaegse ehitusmälestise Pirita kloostri hävimist 16. sajandil käsitleb Tallinnfilmi kultusfilm Viimne reliikvia (1969).
Eduard Bornhöhe ajaloolise jutustuse "Vürst Gabriel" ainetel valminud filmi võtted reaalselt Pirita kloostri varemetes üldse ei toimunudki.
Millistes kohtades tegelikult mängufilm üles võeti? Kui täpselt järgitakse "Viimses reliikvias" ajalooliste sündmuste tõepärasust?
Heitkem Pirita kloostri varemetes pilk Eesti kõigi aegade edukaima mängufilmi sünniloo telgitagustele.
"Viimne reliikvia" on eeskätt kolme mehe - Grigori Kromanovi, Lennart Meri ja Arvo Valtoni ühistöö tulemus. Legendaarseks on saanud filmist pärinev muusika (laulutekstide autor Paul-Eerik Rummo).Leave a comment:
-
Enne jalkat sai käidud taaskord kinos. Filmist teadsin nii palju, et see on muusikaline-romantik-shit, seal mängib Peter Dinklage ja kandideerib parimate kostüümide oscarile. Filmi nimeks oli Cyrano. Ja, noh, erinevalt Batmanist oli tund aega lühem. Saalis oli umbes viis inimest, kellest üks oli selline väga eakas paar, üks üksik djüüd ja siis mina ja naisisik. Filmi peategelaseks oli pisike djüüd, kes oli armunud naisesse, aga naine oli armunud mustanahalisse mehesse, kes oli veits totu. Ja siis hakkas ultimate cuckold draama, kus pisike djüüd kirjutas musta (õilsa) totu asemel daamile armastuskirju. Daam oli sitaks võlutud, et ilus must mees oskab nii ilusti öelda ja pisike mees oli koguaeg õnnetu.
Filmi aluseks oli 19. sajandi teos, mis muidugi oli konkreetselt masendav ja lõpptulemusena traagiline, aga võrreldes eilse Batmaniga oli meeldivam ja nauditavam. Laulud ei ajanud kettasse, Dinklage oli lahe (ja filmi stsenaristi mees), naispeaosaline suht suvakas (ja filmi lavastaja naine). Woke-kraad oli ka sees (17. sajandil on põhiilusmees must, eks). Tisse ei näinud otseselt, naised õhkasid ja mehed langesid kangelaslikult. Nice!Leave a comment:
-
Oolrait. Eile viisin naisisiku kinno. Ta tegi juba enne kolmetunnise pikkuse kuulmist imelikke nägusid, sest, noh, The Batman. Ühesõnaga pidin andma lubaduse, et kui on ikka ilgem piin, siis lähme minema. Niimoodi juhtus selle viimase Spidermani ajal, kui umbes poole filmi peal ütlesin ise, et ma ei saa enam midagi aru, ma ei viitsi enam midagi aru saada ja üleüldse on mingi ülim pask.
Batman mulle üldiselt meeldis, vähemalt siis Burtoni ja Nolani omad. Need vahepealsed Ben Afflecki asjad olen suvaliselt vahele jätnud. Esmalt - Riddler on sitaks cool, samuti oli Batmani sisenemisstseen metroos ülikõva, siis veel matuse-stseen, siis veel Pingviini jälitamisstseen autodega. Üleüldse oli filmis meeletult vaeva nähtud pildilise poolega - väga tume, vihma sadas kontantselt ja muusika oli meeldivalt sünge. Mingid asjad olid muidugi tüütud - Catwoman oli suhtkoht pointless. Mingi hetk ma ei saanud aru, et kes on Maroni ja kes on Falcone. Batmanil puudus ka mingi isiklik arengukaar, vaid ta niisama küttis kõigile molli ja filosofeeris. Politseinikud vaatasid suht suvanäoga, kuidas Batman saabus uurimise käigus da haussi ja kogus tõendeid. Sest miks ka mitte.
Kuskil poole filmi peal panin viieks minutiks silma kinni, kuid naisisikule meeldis. Vist rohkemgi, kui mulle, kuigi ega nagu halb ka polnud. Lihtsalt selline lärmakas, ilmselgelt liiga pikk ja ilma erilise lõpparenduseta, vaid selline "see ya next time with Joker!". Teist korda vaadata ei viitsiks.Leave a comment:
-
-
-
-
Ma tahtsin muidugi öelda, et uudishimust asjatult aju traumeerida pole küll vaja, tempel mällu igaveseks. Sellepärast mulle öudukad väga ei meeldigi. Irreversible oli kuidagi sellise väga reaalse efektiga, sound andis palju juurde. Igatahes pärast kui ma seda vaatasin hellasin reaalselt pruudile ja tundus et miskit kindlasti korrast ära.
https://www.youtube.com/watch?v=9lMA...-ILL-k&index=2Leave a comment:
-
-
Ma tean nendest lehtedest ning ofc olen sinna sattunud, aga seda umbes täpselt 1 korra, sest siis nagu piisab vms. Et miks peaks rohkem?
Ja Irreversible... ma ei ole näinud, aga ma võin sinuga mingi kasti Westonsit vahele panna, et see on ka mingi notting hill versus Serbian Movie viimane pikem stseen 4 inimese osalusel.Leave a comment:
Leave a comment: