Film

[Wingback]

Avatari kohta jagaks sellist infot, et hoidke Solarise Apollo kino 3D prillidest/kinost küll eemale - crap, täiesti tuhmunud pilt. Loodetavasti mujal on paremad prillid/setup.

[Daz Booob]

ja siis õudukad ja ongi kõik.

Õudukaid vms (filmid, mis antud kategooriasse asetatakse) on viimasel ajal kuidagi ilgelt palju vorbitud.

[Mõnuagent 007]

Täna sai siis jõule tähistatud ... kinos. Kavast oli võimalik paar filmi täitsa leida. Näiteks The Menu, mille peaosas on siis kõige omapärasema näokujuga näitlejanna Anya Taylor Joy ja samuti omapärase näokujuga Ralph Fiennes (no see djüüd, kes mängis Voldemorti). Esimese hooga meenutab treiler ja plakat mingit järjekordset toidupornot, aga kuna ma olin näinud mingeid Ekspressi arvustusi, siis oli aru saada, et tegu on siis mingi tumedamat laadi värgiga, kus võibolla söödetakse inimestele inimesi sisse.

Seda viimast ei juhtunud, aga tegu oli ikkagi siis sotsiaalselt kriitilise õudusfilmiga, kus ebasümpaatsed tillid pannakse fäänsisse restorani üksikul saarel ja hakatakse nendega vähe psühhoterrorit tegema. Selliseid filme on ikka tehtud, kus ollakse ühel väiksel alal ringi, vastuvõtjad teevad mingeid kummalisi rituaale ja saad aru, et tegelased hakkavad ükshaaval surema, aga nad on ka mingil põhjusel seda väärt.

Filmi sotsiaalne kriitika võtab üsna sarnase suuna, mis Kurbuse kolmnurk ehk siis rikkad ja võimsad on tegelikult hingetud tillid ja nende üle on tore naerda. Mingid sotsiaalmeediasõltlastest wannabe-suunamudijad, teiste kannatustelt rikastuvad investeerimispankurid, washed-up kuulsused ja siis muidugi lihtsalt ilusad ja toredad, kes käivad ilgelt kallitel õhtusöökidel, aga ise ei saa suurt munnigi aru, miks ja mida neile pakutakse.

Mingile kulinaarile ilmselt ajaks muidugi filmis pakutud toidud ka juba vaimse ereka ja maitsenäsade ejakulatsiooni peale, aga, noh, toit oli vist okei. Inimesi mõnitati ja neile tehti korralikult haiget. Sobib vaatajatele, kes tahavad nautida teiste inimeste piinasid ja joovastuvad sellest, et ka rikkad nutavad. Vist. Muus osas oli filmi point, et tegelikult peaks sööma lihtsalt puhtalt ja korralikult ja kõikide nende eriti fäänside restode ja toitude taga on lollide ja rikaste kapriisid, mistõttu inimesed põletavad nii ennast, loodust kui ka kõike, mis elus oluline.

Tisse ka ei näe.


Õhtupoolikul võtsin ette filmi Lily Alleni mehe David Harbouriga, keda võib tunda ka osa eest Stranger Thingsis. Film kandis nime Jõulumadin. Rikkad ja vastikud (nagu mingi teema Hollywoodis praegu, et kõik rikkad on vastikud ja trossid) kogunevad jõuludeks pere matriarhi juurde ja plaanivad üksteise võidu talle ilma libestita persse pugeda. Välja arvatud siis enamvähem okei poeg, tema abikaasa (poliitiliselt korrektselt on tema mustanahaline) ja nende tütar, kes usub reaalselt jõuluvana ja soovib, et vanemad ära lepiks.

Pere ründab ootamatult hambuni relvastatud jõuk, keda juhid mr. Scrooge, keda mängib John Leguizamo. Kusjuures ta mängis ka Menüü filmis putsikeeranud filminäitlejat, aga see selleks. Kurjategijad tahavad pere häärberi keldrist pärit šeifist saada ilgema koguse pappi ja siis ise rikkaks saada.

Aga samal ajal satub häärberisse joodikust pahur mees, kes tahaks rahulikult jeed tõmmata, aga kuna ta ära ei saa minna, siis on vaja hakata pätte purustama. Ses osas on tegu nagu Tii Haard kohtub Hõum Alõuniga. Aga NY politseiniku asemel on tegu päris Jõuluvanaga, kes sõidab ringi põhjapõtradega, rändab läbi korstna, aga on, noh, veits kibestunud ja joodik. Kunagi oli ta vinge viiking, kes purustas haamriga vastaste kolpasid ja mingil hetkel hakkab ta sama tegema.

Selliseid filme on John Wicki tuules tehtud juba päris mitmeid, kus peategelane lihtsalt läheb ja taob vastaseid tuimalt ja fantaasiarohkelt juppideks. Ses osas pole filmis midagi uut. Vahepeal teeb väike laps Home Alone trikke ka, millele ka muidugi korrektselt viidatakse. Inimesi tükeldatakse, jäetakse jäsemetest ilma, sisuliselt tehakse ikka igasugu trikke. Noorem publik saalis huilgas rõõmust, aga muus osas oli selline tore jõulufilm.

Tisse muidugi jälle ei näe.

[Mõnuagent 007]

Enne jõulu külastasin kinoteatrit, et vaadata ühte vähest kinos olevat täiskasvanud publikule suunatud filmi, mis ei kanna nime Avatar. Ses osas on Linnamäe kinomonopol üsna sitt, et varasemalt oli kinoturul veidi sellist hipstervaibi ka, et võtame mingeid kummalisemaid väikefilme sisse, kuid nüüd, jah, Avatar ja siis lastefilmid ja siis õudukad ja ongi kõik. Aga kapitalism ongi tore, kui just monopoli pole ja shit.

Ah, jäin mingit suvapaska mölisema. Ühesõnaga kinos on veel ka film Whitney Houstonist, mis kannab nime I Wanna Dance With Somebody. Whitney mulle iseenesest meeldis juba aastast 1993, kui raadios mängiti pidevalt tema lugu filmist Kehakaitse ja kui mu ema siis suveperioodil jälle kuskil raviasutuses ravil oli, siis küsisin ühelt teiselt vaimselt häiritult seal raviasutuses, et mis bänd seda laulu laulab. Ja nii ütles hull-Janek (sest pmst iga hullu nimi oli toona Janek), et see on Whitney Houston.

Whitney elu polnud muidugi meelakkumine ja ta suri õnnetult ja noorelt, mis ajab ALATI iga Hollywoodi filmimeistril objektiivi totaalkikki. Filmi stsenaristiks oli sama till, kes tegi stsena ka Bohemian Rhapsodyle, mille stsenaarium oli siis selline, et võtame esimese lõigu wikipediast, siis lükkame laulu vahele, siis teise lõigu, lükkame laulu vahele ja siis kolmanda lõigu ja lükkame veel mingi laulu vahele.

Suvine Elvis oli selles osas rajum, et seal pandi ka ekraanil kõik omamoodi sillerdama, kuid Whitneyga juhtub täpselt sama asi, mis Bohemianiga, et mingil hetkel hakkab minema kõik täpselt valemi järgi:

- noor neiu laulab väga ilusti, nagu võluväel tuleb muusikamänedžer ja võtab ta enda alla
- kõik läheb kenasti, laulud rokivad täiega, neiu on muudkui veel rõõmsam
- siis leiab endale mehe, kes on veidi tross, enam nii hästi ei lähe
- aga kõik on väga fäänsi, eriti majad ja kalliskivid ja shit
- siis enam nii hästi ei lähe, laste saamine pole ka pidevalt tuuritades lihtne
- oi, näe, peategelane tõmbab juba pidevalt alksi ja narkot
- oi, näe, kõik sugulased on ka tglt üsna trossid
- oi, näe, nüüd on ta juba väga inimvare
- oi, näe, nüüd surnd

Iga selle vahele pane ilus laul, et rahvas saaks enda fännikoguse kätte ja siis ongi hittlugu tehtud! Urmas Alenderi biopic ilmselt juba ootab. Või Jaak Joala. Aa, ei, neist tehti ju muusikalid.

Seejuures on kõige kurvem asi, et nendes filmides jääb peategelane täiesti tühjaks kestaks. Sisuliselt ei saanud Houstonist muud teada, kui seda, et tal oli lihtsalt jumalikult võimas hääl. Laule ta ise ei kirjutanud, vaid valis teiste tehtud ja vastavalt enda parasjagu tujule. Inimsuhteid valis suhteliselt suvaliselt, ja, nagu ikka, mugavalt tundis ta end ainult laval. Ema saatsin samas ikka vaatama, kuna ta sort of fänn. Muus osas oli okei meelelahutus. Pärast loed Wikipedia läbi ja saad aru, et vahele on jäetud need kõige kummalisemad ja mustemad hetked, et meelelahutusmaailm tunduks ka sisuliselt surnuks aetud hobuse kõrval ikka meeldiva kohana. Tisse ka ei näe.


Aga eile, kui suurem osa progressiivset noorsugu vaatas televiisorist filmi Tii Haard, siis otsustasin üle pika aja võtta ette Netflixi uuema teose A Glass Onion: Knives Out Story. NME pealkirjas lubati, et "tunneme kadedust nende ees, kes saavad seda filmi esmakordselt vaadata". Esimene osa oli selline teravmeelne satiir valgekraelise eliidi osas ja ses osas kannab ka teine osa Netflixi woke-vaimu, et peategelasteks on seekord ilmselgelt Elon Muskist inspireeritud suurmagnaat Edward Nortoni kehastuses, kes kutsub enda juurde enda praegused ja endised äripartnerid (ja ärisõltlased), et lahendada tema mõrvamüsteerium.

Kohale saabub ka Daniel Craigi kehastatud meisterdetektiiv James Blond, kelle kohaletuleku põhjusest justkui keegi ei tea. Peategelased on veelgi rohkem nihkes karikatuurid, kui eelmises osas. Dave Bautista mängib näiteks meesõiguslusjuutuuberit. Siis on mingi vasakpoolne Sarah Palini stiilis naiskuberner. Putsikukkunud endine modell, kes on veel eriti loll ja nii edasi ja tagasi. Tegevus toimub magnaadi erasaarel ja tema villaga pole prop-disaineritel just vähe fantaasiat võimaldatud. Kõik on ikka mõnuga üle võlli ja samamoodi mängivad ka kõik parasjagu üle võlli. Ka Benoit Bond ehk siis Daniel Craig.

Mõrvamüsteeriumi lahendamine ei lähe muidugi plaanitult ja nii hakatakse ootamatult lahendama teisi mõrvu. Mis mind veidi häiris, et kohe alguses oli aru saada, kes on see nö. esimese osa teenijatüdruk, kes on selle segase pundi ainus normaalne djüüd. Ka lõpplahendus ei olnud enam nii üllatav, kuid samas töötas nii piisavalt suurmagnaatide vastaselt, et poliitiliselt kuskile vasakpoolele minevate jaoks on lõpumürgel kindlasti väga meeldiv. Samas, noh, ka endal oli üllatavalt meeleolukas, kui Janelle Monae mürgeldama hakkab ja Benoit Blanc rahulikult salaja sigarit tõmbab.

Meel sai lahutatud, tisse ei näinud.

[Mõnuagent 007]

Mingi nädala eest küsis üks daam mu käest, et kas Avatar on nähtud ja siis ma vastasin, et ei ja et vist ei lähe ka. Seejärel olin nädala kodus, võitlesin gripiga (kes endiselt pole vaktsineerimas käinud, siis käige, kuna see aasta on raevukas aastakäik) ja eile tundsin siis, et nüüd piisavalt okei, et võib lõpuks välja minna ja kinno jalutada. Kuna kavas oli sisuliselt Avatar, Avatar, Avatar, Avatar ja Avatar, siis ohkasin ja valisin Avatari.

Enne seda sain apteegist osta mingi kickass Xymelinsudafedi ja sain ka nina lahti. Mingi hetk mõtlesin, et äkki ikka skipin viimasel hetkel, aga ikka läksin saali ka. Apollo Saku Suurhall, seega 2d ja värgid. Avatariga on mul üleüldse keerulised suhted, sest James Cameron on ajaloolises mõttes konkurentsitult mu lemmik filmilavastaja. Terminaatorid, Alien, Abyss ja isegi Titanic (true liesi olen ainult paar korda näinud, aga oli ka lahe) on ju kõik megafilmid. Siis tuli Avatar, läksin vaatama ja paar tundi edasi kulgedes sain aru, et viled ja kellad on nummid, aga muidu ikka sitaks tühi film. Sisuliselt keerasin enda must-valge maailmavaatega vindi üle, vingusin, et Avatar on jube (ma ei mäleta, äkki oligi) ja juubeldasin, kui Hurt Locker oskari võitis.

Enihau. Ka selle filmi eel olin väga skeptiline ja kuskil filmi keskel oli mul endiselt kohati maruigav ja tundus, et puudu on veel JarJar Binks. Sisu oli midagi sellist, et esimeses osas hukka saanud mariinid muudeti inim-navi sümbioosiks ja saadeti katkijäänud missiooni uuesti lahendama. Põhiülesandeks James Sully mahanottimine.

Esimeses osas oli James siis selline latest?cb=20200817112818.jpg , aga selles osas on ta. 0e008825af3949cfb883a8c700dbe7c565000637-760x400.jpg?rect=25,0,711,400&w=700&h=394&dpr=2.jpg

Vahe nagu Jüri Ratas enne ja pärast trenni.

Sully elab vingelt enda metsarahva seas, tal on mingi posu lapsi, kellest üks on mingi veidram mutant, kes on vanuses 8, keda kehastab 70+ Sigourney Weaver ja kes on teistest veel erilisem. Ja siis kaks poega ja üks tütar, vist veidi loomulikumast sidemest ja siis üks on vist põhimariini väikelaps, kes tahab ka olla navi.

Siis põgenevad nad veemaailma, kus on teistsugused tegelased veits. Lapsed kaklevad teiste lastega, leitakse uusi loomi ja lõpuks müdistatakse siis täiega. Maailma ajaloo kalleima filmi point on, et ärge lagastage maailma ja üleüldse. See on päris naljakas, kui järgi mõelda, aga eks kliimakonverentsidel süüakse ka jääkarupraadi või midagi.

Aga siis korraga sain ma mingi filmi keskel aru, et tegelikult polegi see kõik nii halb. Pildiliselt on neid filme ju sitaks tulnud, kus mingisugused kummalise välimusega tegelased lasevad enda persest välja aega ja muud muutvaid supervõimeid, lennatakse ringi multiversumites ja kõik on nendes filmides VEEEEEEEEL rõvedam, lollim ja debiilsem, kui esialgses Avataris üldse ollagi sai. Toona oli kõige kõrgemalennulisem superkangelase film Dark Knight, aga see oli superfilm. Muidugi tundus Avatar toona ebaõiglaselt ülekullatud mögana, kuid praegu on taustsüsteem lati nii alla laksinud, et teine Avatar on sisuliselt level Top Gun teine osa meelelahutus. Veidi vähem geiseksi ja homoerootikat küll, kuid ma usun, et woke-maailm elab selle üle. Tegelastel mingeid arusaamatuid ülivõimeid pole, mingisuguseid multiversumeid ei litita ja klanne juhtivates meestes ja neid toetavates naistes on ka miskit tänapäeva Disney toodetele harjumatut.

Ülimalt tahaks kiita viimast tundi ja hõljuklaevaga toimunud möllu. See oli enda inseneerikatasemel miskit level Aliens meets Abyss meets Titanic. Sel hetkel olin ma reaalselt müüdud.

Seega, uskumatult kõlab, aga täitsa soovitan.

Tisse ei näe.

[Daz Booob]

Kui joomist ja paela punumist sa näed, tunned, kuuled - tajud läbi aja. Siis infarkti puhul lihtsalt tabad heal juhul end mõttelt, et oi bljaad. Ehk infarkt on pigem hullem.

[Mõnuagent 007]

Parem kui maksatsirroos v enekas.

[LaRaBla]

Jupiteris on jube palju mingeid soome filme. Ma olen nüüd kolm tükki ära vaadanud ja tekkis üks loll küsimus. Kas soomlaste analoog Hollywoodi õnnelikule lõpule on kellegi filmi lõpus infarkti suremine?

[Mõnuagent 007]

Tulin siin reisilt tagasi ja kupatusin kohe kinno. Küll on mingit pahameelt olnud, et miks venelase Serebrennikovi film üldse kinodes, kuid kuna Leto mulle sitaks meeldis, siis võtsin ikka ette filmi Tšaikovski naine. Saalis olin ma kõige noorem ja ainus mees. Film rääkis Tšaikovski variabielust, mille härra võttis endale katteks, et ei räägitaks, kuidas ta enda õpilastega seksvärki teeb. Noh, meestega ja nii. Naine muidugi oli noor ja tahtis endale "peaaegu raugast" 25-aastast Pjotrit.

Naine võttis asja muidugi tõsiselt, kuid Pjotr tahtis ikka noormeestega ringi tõmmelda. Naine läks üha rohkem peast segi, oli enda arvates kinnisideega "olla Tšaikovski õige naine" ja kuna toona väga lahutada ka ei saanud, siis 2,5 tundi kareldi selle üle, et kuidas ja mis edasi teha.

Film oli muuseas väga tõetruu ja lugesin seejärel tund aega Tšaikovski elust wikipediast. Tisse nägi ka. Muus osas väga hea film.

[Daz Booob]

Ewan McGregor, Tilda Swinton, Christop Waltz, Ron Perlman, Cate Blanchett, John Turturro, Burn Gorman on saanud osa Guillermo del Toro Pinocchios, mis on auhindu väärt nukufilm.
Netflixis on asja tegemise lugu ka, mida võiks ennem isegi vaadata. Võib ka kiirendusega .

[Mõnuagent 007]

Kõiki Marveli filme peaks varustama "audience must refrain from attending every screening of /sisesta nimi/"-piiranguga.

[cabron]

Ma olen päris BLM-homie, sest ma viin "white audiences must refrain from attending opening weekend screenings of Black Panther: Wakanda Forever in order to prove that they are “down for the cause”" veelgi kaugemale - ma ei vaata seda filmi KUNAGI. Kas Wakanabe ei peaks olema üldse mingi jaapani teema? Lisaks kiresid interneti filmispetsid, et see kurva näoga must näitlejanna peaks KOHE Oscari saama või muidu on kõik perses.

[nonoh]

Mis BLM soove sa veel austad?

[xxD]

Palun austada BLM liikme soovi ning mitte minna kahel esimesel linastusnädalal musta pantrit vaatama, muidu oled jurim ja hamiltoni suguste meelest rassistid vms.

"To all Caucasian people, don’t you DARE go watch the movie on opening weekend. Seats should be saved/reserved only for people of color, more specifically black people, and if you don’t abide by those rules then you are “anti-black."

[rainis007]

Eile tuli Netflixi kauaoodatud saksa eepos Läänerindel muutusteta, mis on aus sõjafilm, kus naistel on üliväike osa, kõik on rõve, kole ja üleüldse. Film kestab 2,5 tundi, mistõttu võin hoiatada, et naisvaatajatel hakkab igav ja siis peate olema valmis enda uut Softrendi diivanit testima.

Selle eel ja järel peate vastama küsimustele:
- oot, kes seal I maailmasõjas võistlesid?
- oot, kas see oli päriselt ka nii?
- oot, miks need mehed üldse sõtta läksid?
- oot, miks Saksamaa alla andis?

Filmi peategelane meenutab Sergo Varest ja seetõttu sai teda üsna hästi meelde jätta. Teised tegelased surid nii rändom hetkedel, et alles lõpus sai aru, et kes oli kes ja mis oli mis. Film oli selline, et pole ime, et 30ndatel seda ära keelati, sest sõda peab näitama vinge ja heroilisena, kus surrakse ainult siis, kui enne seda on reamees Ryan, kümme juuti või kolm last ära päästetud. Aga selles filmis surrakse mõttetult, debiilselt ja ebavajalikult.

Naistegelasi väga pole, mistap pole ka tisse.

Selline sakslaste "Tõde ja õigus". See Serksi n.ö viimane sõber meenutas ka üht eestlast ja neid oli seal veel. Lahe film. Ilus film. Hästi tehtud.

Pean oponeerima.
Läänerindel muutuseta on vapustav raamat.
Aga see Netflixi film on totaalne sitt võrreldes just selle sama looga.

Täiesti jälgitamatu film kus ühegi tegelase (isegi mitte peategelase!!) storyline ei saa normaalset tähelepanu ja arengut.
Seeditud ja pealiskaudne teema mille saab kahe-kolme lausega kokku võtta.

Oma roll selles ka, et ootused olid kõrgel. Põhimõtteliselt selle filmi pärast sai uuesti Netflixi konto lahti tehtud.

Kõike arvesse võttes maksimum 5/10st.
Efektid, visuaalid jms olid head, aga sisu oli laialivalguv sitt.