Film

[Malfoy]

Siiamaani on sel nv-l kaks head asja olnud: eilne liverpooli suhkam ja nüüd see postitus. Aitähh.

[Mõnuagent 007]

Mõtlesin reede õhtul, et mida teha. Ja mis ma ikka teen, läksin kinno. Artises tuli esitamisele Ukraina megaprojekt Alistamatud, kuhu oli peaossa hangitud T-1000 ehk Robert Patrick, lisaks veel terve hunnik briti ja USA näitlejaid. Film oli muidugi ka inglise keeles, mistõttu olid peategelased Määksim ja Aivan. Film oli väga klassikaline braveheart meets GoT ehk selline keskaja räpane ja vaene vägivaldne maa, kus Karpaatidesse põgenenud üdini head talupojad peavad silmitsi seisma mongolitega.
Selle filmiga meenus kunagine Armeenia film maavärinast, kuhu mul oli ka maruraske endale kaaslast leida, sest kui öelda naisisikule "kaks tundi Armeenia katastroofifilmi", siis pigem küsitakse, et äkki helistad pärast filmi ja nii? Sain toona kaaslaseks toonaseks eksneiu, kellega polnud mingi aasta suhelnud. Enne filmi anti juua Araratti ja filmi ajaks olime me piisavalt konditsioonis, et tegeleda teineteise näppimise ja silmanurgast filmi vaatamisega. Aga siis korraga hakkasin ma üha enam märkama, et ekraanil toimuv on traagiliselt koomiline. Saalis olnud armeenlased üürgasid nutta, mis on ka täiesti arusaadav, aga kogu film oli tehtud nii mastaapselt, et isegi Michael Bay annaks kiituse. Ja siis katsu naeru saalis tagasi hoida, kui kõik teised nutavad.
Ja nüüd siis ukrainlased tegid umbes sama. Kõik on justkui marutõsine, ukrainlaste tulevik oli pmst noateral, kuna mongolid olid parajad türapead, kes tapsid kõiki, aga siis tuli klaari silmavaatega üdini hea peategelane Määksim ja võitis kõik ära. Mul pole pikka aega kinosaalis nii lõbus olnud. Tisse polnud. Muidu väga vinge.
P.S. Saalis oli seansi algul seitse inimest. Üks paarike lahkus keset filmi. Ma loodan, et seepärast, et teineteise lähedus erutas ja mindi peltasse laamendama. Muidu on nad lihtsalt nõrgad, sest mis see kõride läbilõikamine ikka õudset on!?

https://www.kino.ee/Event/5241/

[zelee]

Spordiklubis on ka ju saunad? Tegelikult filmis saab aru, et naistesaunas jääks ta nähtavaks.

Seetõttu filmis tisse ei näegi.

[Mõnuagent 007]

Kas Su tuttavad veel välimust mitte kaotanud naised käivad tihti ühissaunas? Või Sulle lihtsalt meeldivad gilfid?

Spordiklubis on ka ju saunad? Tegelikult filmis saab aru, et naistesaunas jääks ta nähtavaks.

[Daz Booob]

Freaks - HÕFFil linastunud superkangelasefilm. Väga-väga suure kiiksuga.

Oi, täitsa nunnu kraam. Väikeste laste, tüdrukute kasutamine on muidugi alatu võte.

[Mõnuagent 007]

Õudukatega pole ma päris sina peal, sest neist poolepeeruseid koledate nukkude, vaimude ja muu träniga filme on viimasel ajal treitud robustselt, aga vahepeal tuleb sisse ka igati ausaid teoseid. Mullu näiteks Us ja Midsommar. Sel aastal märgin kiitusega ära Nähtamatu mees, millest ma ei oodanud suurt midagi, aga niivõrd hea atmosfääri, muusika ja peategelase (Elizabeth Moss, kes oli Mad Menis ja Handmaids Tale's, Usis oli ka tegelikult) näitlejatööga sooritust väga ei mäletagi. Suhteliselt väikse eelarvega film on 90% ulatuses tõsiselt väga hea, viimane 10 protsenti jääb lõppu, mis on selline so-so.
Naine põgeneb vägivaldse optilise tehnoloogia geeniuse eest, kes seejärel sooritab enesetapu, aga ilmselt ei soorita ka, sest pealkiri on ju selline, spoilerlik. Kui keskmine inimene läheks nähtamatuna naistesauna, siis see nähtamatu hakkab enda eksi kottima. Esialgu kiusab, siis läheb ultravägivallaks kätte. Väga tore film, mõnusoovitusega.
Tisse ei näe.
P.S. pole päris traditsiooniline õudukas ehk suvalist jumpscare'i on suhteliselt vähe. Seevastu helitaust nõuab suuri kõlareid.

[Mõnuagent 007]

Roman Polanski J'Accuse või eestikeeli Ohvitser ja spioon on meistriteos. Nii põnevat kohtudraamat ei mäleta ma omaaegsest A Few Good Men filmist saadik. Sisuks siis 19. sajandi lõpukümnendil Euroopat raputanud Dreyfusi afäär, kus üha rohkem natsionaliseeruvad Prantsumaa ja Saksamaa nuhkisid teineteise tagant kui hullud, aga süüdlase otsingul leiti kasvava antisemitismi valguses juudi päritolu suurtükiväelane. Järgnes tõsine mürgel ja kogu ühiskonda raputanud kohtuprotsessid, sest selgus, et, noh, et juudi asemel oli süüdi austerlasest aadlik, aga keegi ei saanud ju ometi enda eksimust tunnistada. Väga ajaloo- ja faktitruult tehtud film kestab üle kahe tunni, aga on suurepärase tempoga ja neetult hea ajastu- ja kohtufilm. Tisse ei näe. Igav samas ka ei hakka. Muidugi on kriitikud kaheks, sest film on kõigi arvates hea, aga kas tohib seda öelda Polanski filmi kohta, kus räägitakse üldisest hüsteeriast ja valesüüdistustest, kui ta ise on ka selline, noh, patune.

[Mõnuagent 007]

Han Solo ja Chewbacca järjelugu Ürgne kutse on Jack Londoni materjaliga üsna uljalt ümber käinud (SPOILERID):
Jack Londonil röövis Bucki omanike käest kihlveosõltlasest hiinlane. Filmis oli tegu suvalise tüübiga.
Raamatu maadeavastajad (kellega oli Buckil hea elu) ja postivedajad (kellega oli väga raske elu) ühendati omavahel ja nii sai filmis postivedajad, kellega oli elu lill ja puha. Poliitkorrektsusega oli üks postivedaja väga tume mustanahaline (raamatus mulatt) ja indiaani naine (raamatus tavaline mees).
Raamatus tappis Buck kurja juhtkoera Spitzi, siin tegi lihtsalt kurja nägu ja Spitz põgenes.
Raamatus oli kullaotsijate seas eriti ülbe naine, kes viskas toidu üle parda, kuna oli vaja kleite vedada. Filmis oli naistegelnae muidugi ainus mõistlik. Kui raamatus vajusid seepeale kõik kullaotsijad ja koerad jääst läbi, siis siin seda ei juhtunud. Lisaks jäi üks kullaotsijaist ellu, sest oli vaja paha tegelast lõpetuseks!
Raamatus oli Harrison Fordi tegelane koos kahe sõbraga kullaotsijad. Filmis oli suvaline vanamehenäss, kes tahtis minna rändama, et meenutada poega, seejärel leidis kogemata kulda.
Raamatus murdis metsistuv Buck põdrapulli, filmis püüdis ühe kala ja ühe linnu.
Raamatus tapavad Harrison Fordi ja tema sõbrad indiaanlased, filmis indiaanlased enam kedagi tappa ei tohi, nii tappis Harrison Fordi (sõpru tal ju polnud) suvaline kullaahne dändi.
See selleks, võib ikka asju muuta, selle vastu ei vaidle, aga loomad olid tehtud CGI-ga, sama Alaska looduse kohta. Mis muutis filmi üsna selliseks, noh, Lõvikuningaks. See veel puudus, et koerad oleks omavahel rääkima hakanud.
Ideaalne film varateismelisele loodusfännile. Vanemad Star Warsi fännid ei saa siit suurt midagi.

[Mõnuagent 007]

Vaatasin hommikul esmakordselt ära esimese Kiirete ja Vihaste osa, seejärel hakkasin teist vaatama, aga see oli selline jura, et läksin kinno hoopis. Artises klappis ajaliselt Kanada film Matthias ja Maxime, mille sünopsis andis lühidalt, et parimad sõbrad suudlevad lühifilmi jaoks, aga siis lähevad asjad pekki ja mõlemad hakkavad enda seksuaalsuses kahtlema. Kõlas veidi kahtlaselt, aga taaskord sai eelarvamus tuld USA filmidest, kus kõik üritavad enda probleeme arutledes lahti selgitada ja kõik on väga ettearvatav. Kanada prantslased on pigem eestlaslikud, kes väga ei räägi sittagi, vaid lähevad pigem kaklema. Hea tempoga film, kus näeb ka tisse, saalis oli umbes viis inimest ja filmis kasutati Montreali bändide muusikat, mis on alati hea! Lõpulauluks oli Phosphorescenti Song For Zula, film oli ka täitsa nauditav. https://www.imdb.com/title/tt8767908/?ref_=nv_sr_srsg_0
Nüüd vaatan kiireid ja vihaseid edasi.

P.S. Phosphorescent polegi Montrealist. Ühesõnaga muusika oli ka hea!

[Mõnuagent 007]

Teine eelmisel nädalal kinodesse saabunud film Brahms: The Boy II võttis rõõmsalt koha sisse selle aasta halvimate filmide seas. Nagu pealkiri sedastab, siis on tegu teise osaga. Esimeses osas tuli kena välimusega lapsehoidja spookysse Inglismaa mõisasse nukku hoidma, kes käitus imelikult, liikus ringi jne. Lõpuks selgus, et majaomanike psühhopaadist poeg peitis end majaseinte sees ja nukk oli tema nö. side pärismaailmaga. Film oli odavalt tehtud (10 miljonit), aga teenis okeilt (68 miljonit) ja ofkoors tehti kohe ka teine osa.
Seekord on peaosas Katie Holmes, kes on pereema, kelle kodu rünnatakse ja nii kolib ta koos perega selle sama mõisa naabrusesse. Muidugi leiab tema poeg selle Jaak Madisoni välimusega nuku, mis ka esimeses osas laamendas ja nii hakkavad odavad jump scare'id ja muu tavapärane pihta. Et asi oleks veel vingem, siis pole enam kedagi seinte sees elamas, pole ka esimese osas ellu jäänud psühhopaadist poega, vaid nukk on lihtsalt kole deemon (like wuut?).
Film pole hirmus, kogu "õudus" on ehmatused stiilis "katie holmes läheb suurte silmade ja õudse muusika saatel pimedasse koridori, siis käib muusikaline plahvatus, Holmes karjatab ja näeb, kuidas tema unine poeg ukse lahti tegi". Film on õnneks väga lühike, tisse ka ei näe.

[Mõnuagent 007]

Head sõjafilmid ei pea alati otseselt sõjast olema. Venemaa haridus-, kaitse-, välis- ja kultuuriministeerium koostöös Venemaa ajaloo,Suure Isamaasõja mäletamise ja Ajaloolise mälu seltsiga on toonud ekraanile ilusa filmi Kalašnikov. Kusjuures suurem osa eelmises lauses mainitud organisatsioone on TÕESTI selle filmi rahastamise juures.
Tubli talupoiss Mihhail, kes näeb välja kui noor Ewan McGregor, sõidab kangelaslikult tankiga tankitõrjepessa, kõik teised saavad surma, tal on õlg katki. Seetõttu saadetakse ta puhkusele, kuid isamaa nimel ei lähe ta koju vanematele külla, vaid läheb otse veduritehasesse, et hakata seal tegema vingeid automaate, kuna sakslastel on need paremad. Teebki püssa valmis, on täitsa hea, aga seda kasutusele ei võeta. Seejärel hakkavad suured võistlused, kus on mitmed teisedki konkurendid, Miša teeb hea auitomaadi, kuid seda ei võeta ka kasutusele. Aga tal on head relvad, lihtsalt sõda saab enne tema relva valmis.
Ja nii teeb ta edasi, kuni aastal 1947 saab valmis legendaarne AK-47. Muuhulgas leiab ta vahepeal endale armastuse üksikemas Mašas (tegelt ma ei tea, kas oli Maša, aga miks mitte). Kõik on tore, inimesed küll joovad, aga kõik on viisakad. Päike paistab, ilm on soe, viinapudel võetakse välja, aga see, raisk, kukub ka puruks.
Lõppeb film sellega, et perekonnada Miša läheb üle 8 aasta koju, seda võetakse droonivõttega. Tal on kaasas perekond. Saabub lõpptekst - Mihhail armastas oma pere ja sai palju lapsi, aga kõike seda tegi ta ikkagi, et kaitsta kõige tähtsamat, isamaad.
Ja konets.
Tisse ei näe, ainult veidi tagantpoolt, aga no-nibu
Igav ei hakka, meenutab üsna Cumberbatchi Imitation Game'i ja on ka vähem ilasem, kui keskmine Bruckheimer.

[Peeter I]

Sipsik

Kogu see nali sai alguse lihtsalt kahest asjast, esmalt fesaripostitus, kus sõnumiks enamvähem lõpuks "notra, see pole nagu Lotte" ning arvustus ERRis "notra, 40a tagasi ma küll sellist asja ei lugenud".

[Mõnuagent 007]

Sipsik - ma ei saa sellest nutvate laste jamast aru, sest midagi nii õudset seal polnud. Viiene jubin kurtis pigem esimese pooltunni ajal igavuse üle, sest siis oli film tõesti sitaks igav. Siis hakkas midagi juhtuma ja siis saigi film läbi. Ehk täpselt selline film, et vii laps kinno, lase ise silm looja ja pärast oled umbes aastaisa kandidaat. Täiskasvanul pole seal tõesti midagi vaadata, sest nostalgiafaktorit seal väga polegi - mingid viited on, naksitrallide auto, nõukaaegsed kooliriided, aga üldiselt ikka üsna eraldiseisev teos Sipsiku ainetel.
Esialgne shitstorm on muidugi muutunud nüüd meeletuks kiitmiseks, sest filmitööstus hoiab kokku ja lastefilmidel mõjub selline negatiivne foon kõvasti - "ma ei hakka riskima, äkki ongi kole"-mõttemall tekkib ja tulu väheneb.
Tisse ei näinud. Laulud olid okeid, aga neid oli selle filmi kohta ilmselgelt liiga palju.

[Peeter I]

Tglt äkki päriselt hea ning kõik niisama solvunud ja õrnad.

EDIT: tegijad kenasti chillid Ringvaates

Merle Liivakule nt meeldis "Sipsik", et teema vist lukus.

[Kenny's Heroes]

Fääg, proua ka.

ütleme, et mulle ei meeldi Wes Andersoni stiil... see polnud isegi Wes Andersoni film, knowhattamean