Film

[Jasper]

originaali

#Justice4Tezuka

[Mõnuagent 007]

Ajaloolise tõe huvides märgin ära, et täna sai allesjäänud Oskarifilmide seast maha tõmmata ka Lõvikuninga. Kuna Iceman juba kirjutas kõikehõlmava analüüsi sest filmist, siis märgin ära:
- müstika, kui kõrgele tasemele on eriefektid tänapäeval tõusnud.
- miks oli filmi pikkus pea kaks tundi? Lapsed ei pea ju nii kaua vastu, et ainult nostalgiafilm omaaegsetele lastele, kes originaali vaatasid?
- muus osas oli ka üsna igav.
Aga efektid olid muidugi topnotch.
Tisse polnud.

[Jasper]

see Euroopa oma oli ka ülekiidetud. veits siuke teatritüki tunne oli.

[Mõnuagent 007]

Mul lapse ema käib näiteks iga nädal kaks-kolm korda teatris. Minu jaoks täiesti arusaamatu teema, aga, näe, käib. Jalgpalli ma ka ei mäleta, millal sai viimati seltskonnas vaadatud. Vist 2018 suvepäevadel, kuni see mingiks kahtlaseks anaalpornoks üle läks. Mul tüdruksõber loeb näiteks meeletult raamatuid ja veel nii, et tal on käsil korraga viis raamatut, loeb ühest viis lehekülge, võtab järgmise jne vahetab muudkui. Samuti täiesti arusaamatu. Ehk siis tegelikult täpselt samasugune meelelahutus ja keskeale lähenedes võiks inimestel selline isiklikult sobiv meelelahutus olla.
Selle keskeale lähenemisega mainin ära ülehomme kinolevvi jõudva Allamäge ehk Downhill, mis on USA remake Rootsi ja veel mõne riigi koostööst Force Majeure. Euroopa variant sai kõvasti preemiaid, ka kriitikutelt kiita. USA variant langeb muidugi, nagu ikka, kuhugi poolele teele.
Ehk siis peaosas on Will Ferrell ja Julie Louis-Dreyfuss. Kõik eurooplased on pidevalt joovad nikunäljas narkolõvid (vist igas USA filmis), kõik emotsioonid on vaja mitu korda lahti nämmutada ja tegelased on muudetud ka veel karikatuursemaks - naine vingub ja tänitab, mees on eriti lontu, lapsed on pidevalt vingus teismelised. Mõnes kohas saab siiralt naerda (oli vist 2-3 kohta), film on õnneks väga lühike (84 minutit), aga ka selle ajal kippusin kella vaatama.
Mis oli hea? Vaated olid ilusad, Austria Alpid siis. Samas vaatasin seda kõike ja mõtlesin, et suusareisile ma kohe mitte kunagi ei lähe!
Isegi tisse ei näinud, mis on täielik WTF!?

[Mõnuagent 007]

+1

Mõnnar, palju Sul filmidest meelde jääb? Kui ette anda suvalise 2018 aasta filmi pealkiri? Tavalise inimese puhul pole sellest hullu, nende jaoks on film meelelahutus ehk kuidagi vaja surm kahe meeldiva tunni võrra lähemale tuua. Aga Sa käid ju kinos magamas, kusjuures pooled filmid on päris halvad. Mis Sa saad sellest?

Võid proovida. Üldiselt on ka see teema selline üsna hea päevik, et mis, kes ja mis mulje mulle jättis. Miks ma nii palju vaatan? Noh, umbes samamoodi, miks inimesed käivad teatris või vaatavad jalgpalli. Aitab korraks tavalistest mõtetest välja lülitada, pakub kohati väga head emotsiooni ja laseb näiteks mõne tööpäeva ajal mingeid asju rahulikult läbi mõelda.

P.S. Minu magamised kestavad filmi ajal ca 15 minutit, powernäpp. Sita filmi puhul on seegi filmi hea pool, et saad kiire reseti teha.

[nonoh]

Pintsile palju õnne sünnaks takkajärgi ja Mõnuagendile tänu. Olen minagi nii mõnegi filmini just tänu sellele teemale siin jõudnud.

[Daz Booob]

meh, siis ei olegi nii palju

Kinos ei saa kiirendusega vaadata.

Viskas Džentelmenidele ka propsi - lahe kraam.

[Mõnuagent 007]

meh, siis ei olegi nii palju

2018 sai kokku 114.

[Pints]

Saria ja A Sister (parim lühifilm)

Olles kartulisalatist silmini täis oma sünnipäeva puhul, siis kiiruga veerides sain kokku hoopis "Serie A disaster"

Et mitte tühja laliseda, siis tänud Mõnu, et viitsid siia ikka postitada, neid kõiki filme vaadata, kommenteerida, vajadusel ka kannatada ja minu valikuid nii lihtsamaks teha.
Ilmselt kõneleb minus sugar rush ärasöödud magusast, sest muidu ma reeglina nii härdake pole ning üleliia tihti tänu ei avalda (vähem kui korra aastas). Seega tänud ja no homo.

[Mõnuagent 007]

Leidsin veel ühe lühifilmile kandideerinud filmi Sister https://www.youtube.com/watch?v=ymXw75Ptnec. Kui keegi nägi paari aasta eest taanlaste filmi Guilty, siis veidi sarnase ülesehitusega lugu, kuidas helistab röövitud naine autost häirekeskusesse ja üritab selgeks teha, kus ta on ja miks ta ohus on. Üsna lihtne lugu, teistest lühikatest pigem nõrgem sooritus. Samas põnev on, lühike on, tisse ka ei näe.

[plastic'99]

2019 kõigi festivalide, uute filmide ja voogedastuse uute teostega kokku 147.

meh, siis ei olegi nii palju

[Mõnuagent 007]

mitu filmi sa nt 2018. ja 2019. a vaatasid?

2019 kõigi festivalide, uute filmide ja voogedastuse uute teostega kokku 147.

[plastic'99]

mitu filmi sa nt 2018. ja 2019. a vaatasid?

[Mõnuagent 007]

Kuna filme, mis oskarite nimekirjast on vaatamata, jääb järjest vähemaks, siis jõudsin parima filmilaulule kandideerinud Breakthroughni. Film on USA evangelistide rahastatud usufilm, mille üheks produtsendiks on muuseas Steph Curry. Film on veidi sellise tüüpilise Väike maja preerias vaibiga, kus on suur probleem, siis tuleb kõvasti paluda jeebuse suunas ja siis lähevad asjad paremaks. Noor Guetamala päritolu lapsendatud John vajub läbi järvejää ja on tükk aega ilma hapnikuta. Esmalt aitab jeebus teda päästa, siis kuulutavad arstid ta surnuks, aga tema ema palub jeebust ja poiss ärkab elule. Siis palvetatakse veel rohkem ja saabki noormees ilma probleemideta taas elama. Kõlab banaalselt, väga tihti ongi banaalne, aga samas on film üsna hästi tehtud, jookseb heas tempos ja on igati vaadatav. Samas ma ei saa ka pärast filmi lõppu ära, et milline laul nüüd see täpselt oli, millega Oskarile kandideeriti.
Tisse ei näe.

veel on oskari valikutest vaatamata:
Frozen II (parim laul)
Lõvikuningas (parimad eriefektid)
The Cave (parim dokk)
Kuidas sõjatsoonis rulatama õppida (parim lühidokk)
St. Louis Superman (Parim lühidokk)
Saria ja A Sister (parim lühifilm)
Daughter ja Sister (parim lühianimatsioon)

[Mõnuagent 007]

Veel radari alt läbi lennanud, kuid Oscarile kandideerinud filme - A Beautiful Day In The Neighborhood. Parima meeskõrvalosas kandideeris taas miljonendat korda Tom Hanks. Autasu ta mõistagi ei saanud. Aga tegu on kriminaalselt armsa filmiga. Peategelaseks on uuriv ajakirjanik, kes saadetakse mõnevõrra ootamatult portreteerima lastesaadete kangelast Fred Rogersit. Isaga lootusetult tülis ajakirjanik üritab muidugi üdini meeldiva Rogersi päris isikut leida, mis ei pruugi olla nii malbe ja mõistev, kui tema ekraani alter ego. Aga seda ta ei leiagi, vaid õpib ise endaga hakkama saama.
Üldloomuselt meenutas film kõige enam Tim Burton ilmselt viimast täitsa head filmi Big Fish. Iga hetk, kui Tom Hanks on ekraanil, täidab kogu filmi meeletu zen-meeleolu ja kõik on lihtsalt väga armas ja tore. Kummaline, kuidas see film meile ei jõudnud.
Tisse taaskord ei näe...