Film

[Mõnuagent 007]

Lisaks Oscaritele tuleb filme ka muust vallast kinno. Lapsevanemate rahakotte läheb jahtima täiesti pöörase 175 miljonilise eelarvega Dolittle. Muidu poleks mind see film isegi huvitanud, kuid kui viimase 2 päevaga langes RT hinne 23 pealt 12ni, siis võtsin ikka ette. Peaosas on Robert Downey Jr., mis on mõistagi alert, sest kui Hugh Jackman tegi enda viimase koomiksifilmi, siis valis ta endale rolli ilges muusikalis. Robert Downey pole viimased mõniteist aastat ühtegi teist meeldejäävat rolli peale Tony Starki ja S. Holmesi teinud, mistõttu on ta ilmselt väga roostes. Üleüldse jäi mulje, et tegelikult taheti rolli võtta Johnny Deppi, aga kuna Johnny on endaga nii p*tsis, siis öeldi Downeyle, et mängi Dolittle't nagu Johnny Depp mängiks. Ehk siis väga halvasti.
Meeleolult üritab film aimata brittide hiigeledukat ja -head Paddington 2e, loomad räägivad, värvid on helged, asjad on ilusad. Aga Downey on lihtsalt nii-nii halb, et kui ta kaadrisse tuleb, siis hakkab kahtlaselt ebamugav. Dolittle on sisuliselt Jack Sparrow viimastes piraatides ja peale selle läheb Dolittle ka merereisile mingit imerohtu hankima. Filmis mängib ka Antonio Banderas, kuid sisuliselt terve Banderase osatäitmise suutsin ma magusalt und lasta.
Filmi naljad on kohati üsna paddingtonilikult armsad, aga samas leidub ka koht, kus Dolittle pistab draakonile porrulaugu persse, et sealt ummistust kätte saada - lendas peeretusi (kõvasti), torupille ja raudrüüsid.
Lastele ilmselt meeldib, ise saab rahu magada ja Cats on kindlasti hullem.

[Mõnuagent 007]

Täna sai siis jätkatud Oscari nimekirjadega. Esmalt läks viiest lühidokumentaalist kolmas ja viimane peale ehk Walk, Run, Cha Cha, mis esimeste stseenidega tekitas minus kerge ärevushäire, kuna tundus, et hakatakse rääkima tantsimisest. Peategelasteks oli Vietnamist USA-sse põgenenud paar, kes nüüd läheneb tugevalt pensionieale, kuid on leidnud enda kire tantsimises. Mis algas veidi hirmutavalt, muutus väga muinasjutuliseks looks kodumaise tragöödia tõttu katkiseks jäänud noore armastuse taaselustamiseks vanemas põlves ja muud sellised ilusad sõnad. Üsnagi armas film. Senised kolm lühidokki on täiesti erineva sisu ja meeleoluga olnud.

https://vimeo.com/380740144

Seejärel oli järg täispikkade animatsioonide seas, millest esimene oli prantslaste I Lost My Body, mis oli joonistusstiililt väga jaapanlik, aga sisult esialgu paras mindfuck. Kuskil haiglas ärkab käsi või õigemini kellegi ranne ja hakkab kuhugi poole minema. Käel on flashbackid enda elust koos kehaga ja siis hakkab vaikselt kooruma, mis käe üksijäämise taga oli. Kriitikud on pöördes, IMDB arvustused on ka jõuliselt toetavad, sõbrannale üldse ei meeldinud, mulle pigem meeldis, aga nõuab veel veidi mõtisklust.

Ma pole kunagi Draakonitreenimise filmidest aru saanud, aga Oscaritele kandideerib pidevalt. Esimene oli justkui vist okei, teist kiideti taevani, aga ma karmilt igavlesin. Nüüd siis How I Trained My Dragon: A Hidden World, mis on samamoodi karmilt kiidetud ja taas kandideerib Oscarile. Algab miskise müdinaga, päästetakse mingeid draakoneid, on mingi kuri tegelane, kes arusaamatul põhjusel tahab lohesid tappa ja siis on palju kõrvaltegelasi, palju draakoneid, palju ilusaid värve ja detaile. Üsna tavaline müdin, mingi draakonite armastuslugu ja kuskil poole pealt hakkasin filmi vaatamise saatel Angry Birdsi mängima. Ilgelt igav oli, tüdruksõbrale väga meeldis (ei, ta pole alaealine), aga samas pildiliselt väga ilus.

[maanus]

Oskari nominatsioonid pole nii põnev teema nagu sõjafilmi oma seega viskaks ka paar filmi mis elujooksul on nagu rohkem meelde jäänud - Maliku Peenike Punane joon meeldis, Casulties of War meeldis (Penn´l on oma osa neis).
Jaht Punasele Oktoobrile on nii ja naa, Külm sõda ju kvalifitseerub sõja alla, muidu filmina Jack Ryani filmidest parim .

[Mõnuagent 007]

Lühianimatsioonidest on võimalik vaadata ka Sony tehtud Hair Love, mis anti välja koos Angry Birds 2-ga. Krussis juustega tüdruk üritab läbi YT sättida enda juukseid, mis tal välja ei tule. Appi tuleb ka isa, kes siis oma jõududega üritab. Lõpuks tuleb välja, et miks. Üsna armas.

Aga nummimeetri lööb täiesti sõlme kassipoja ja bitpulli sõprus Kitbullis. Tegu on Pixari toodanguga, mis annab kohe kvaliteedieelduse peale. Minu selle kategooria soosik. Hästi armas. https://www.youtube.com/watch?v=AZS5cgybKcI

Lühidokkidest sai esimesena vaadatud Korea praami Sewoli juhtumist rääkiv In The Absence. Pea kolmsada last märga hauda saatnud katastroofist räägitakse ilma ühegi kommentaarita ja eelkõige kasutades arhiivikaadreid. Päästjate võimetus, täielikust töllmokast president, vanemate äng ja argpüksina päästetööde alguses põgenev kapten. Väga karm vaatamine. https://www.youtube.com/watch?v=Mrgpv-JgH9M

Netflixis on olemas veidi pikem ehk 45 minutit pikk film Life Overtakes Me, Rootsi-USA koostöö. Teemaks Rootsis täheldatav sündroom pagulaslastel, kes satuvad stressist katatoonilisse seisundisse ehk ei reageeri absoluutselt välismaailmale. Kolm perekonda, kolm tragöödiat ja kuidas nad sellega hakkama üritavad saada. Tsuti pikk ja kordav, samas ka masendav. Ilmselt mitte kõigi jaoks.

[Mõnuagent 007]

Eile tulid siis Oscari nomid ja vaatasin seepeale kiirelt ära mõned puudujäägid senistest nägemustest:

Klaus - kiidan McNi, et seekord pakkus head filmi. Tore ja armas käsitsi joonistatud animatsioon uuest nägemusest jõuluvana sünnist. Või, noh, arenguloost. Väga sooja jõulutunde tekitas, kuigi kõikjal oli lumi ja üleüldse. Õnneks jäi see alatine kohustuslik tagaajamisstseen lühikeseks ja nii mängiti pigem sellele, kuidas tüli pole hea ja kõik muud sellega kaasnevad ka. Kui poiss vaataks Boss Beebi asemel seda filmi non-stop, siis oleksin õnnelik.

Eile läksin pool kümme õhtul kinno, et lõpuks ära kaeda Ford vs. Ferrari. Esmalt negatiivsest - film oli natuke liiga pikk. Ja rohkem negatiivset polegi. Need, mida ma filmi käigus pidasin negatiivseks ehk Le Mansi avaringil tundus juhtuvat rohkemat, kui terve praeguse F1 hooaegade kohta, siis hiljem selgus, et see nii toona ka oli. Bale oli väga-väga hea, Damon ka okei. Kui otsida nõrka kohta, siis nö. villaini loomine asepresident Beebest oli veidi üle võlli. Ehkki kõik juhtunu ka nii oli, siis olid seal veidi komplitseeritumad tagapõhjad, kui lihtsalt ühe tegevjuhi munadetus. Võidusõidud võtsid veidi pea ringi käima ja kuigi autospordifännidele mingid asjad hakkasid väidetavalt vastu, siis autovõhikuna miskit mulle silma ei hakanud. Saalis oli veel kolm inimest, neist üks paarike, kus neiu vaatas filmi, mees mängis terve filmi aja mobiiliga.

Seejärel sai pilk peale visatud lühifilmide kandidaatidele. Esimene neist on Kanada (ja mõne teise riigi veel) film Vennaskond, mis räägib Maroko lambakaswvatajate perekonnast, kuhu saabub pärast aasta aega kadunudolemist poeg, kes on Süüriast kaasa võtnud pruudi, kellel on kott peas. Isa mõtleb arusaadavalt, et poeg käis terrorit tegemas, seejärel läheb asi kiirelt pekki.
https://vimeo.com/363649438 - pikkus 25 minutit

Prantslaste Nefta Football Club räägib kahe noore poisi elust (vist) Tuneesias, kellele meeldib jalka ja nii nad vaidlevad Messi vs. Mahrez üle, kuni korraga avastavad hulkuva eesli. Eeslil on Pavlovi kompleks, et kui ta kuuleb Adele'i, siis ta läheb üle piiri sööma. Seda kasutavad ära narkovedajad, kes lükkavad talle korvid selga, mis on valget pulbrit täis. Seejärel kõrvaklapid eeslile pähe ja läheb. Veidi ohmum narkomees paneb klappidesse käima hoopis miskise Hadel Hassani ja nii laksab eesel valele poole minema. Võrreldes eelnevaga igati rõõmsameelne film.
https://vimeo.com/366761106 - pikkus 17 minutit

USA Naabrite aken näitab väsinud pereelu kolmeliikmelises perekonnas, kus enam kirge pole, on ainult lastega mürgeldamine ja lähenev keskiga. Vastasmajja kolib noorpaar, kes hakkab ilma kardinateta pidevalt keppima ja väsinum paar neid jälgima. Muidugi ollakse armukadedad ja kõike muud. Ühel hetkel teeb film pöörde ja lõpuloosung on, et ole enda eluga rahul, sest see võib kellelegi teisele tunduda ihaldusväärne.
https://vimeo.com/376861194 - pikkus umbes 20

Lühianimatsioonide esimene vaadatu on 8 minutit kestev hiinlaste Õde, mis on armsate villanukkudega tehtud mõtisklus õega kasvamisest ja selle võimatusest ühe lapse hiinas. Armas filmike. https://vimeo.com/374357131

Bombshell - ilmselt rohkem USA-s laineid lööv lugu teenis kolm nominatsiooni - soengud-kostüümid, parim naispeaosaline (Theron) ja parim naiskõrvalosaline (Margot Robbie). Tegevus toimub vabariiklaste ja Trumpi lemmikkanalis Fox Newsis, kus meesülemustel oli seksism ja muu kebens koguaeg mõttes. Kogu ettevõtte tegevjuhti mängib John Lithgow, kes tundub esialgu justkui Henry J. Waternoose III Monsters Incist ehk selline isalik tüüp, keda võib usaldada, aga vaikselt koorub välja, et kõndimisraamiga käiv vanamees on tõeline vändagängster ja pervert. Nagu ikka iga ahistamisfilm räägib see enesesüüdistusest ja ringkaitsest, kus samamoodi ahistatud naised kipuvad väljatulijat ründama, kuna "miks ta nüüd välja tuleb, kui me kõik seda talume?".
Rollid on head, eriti Robbie. Soengud ja meik on vist ka hea, eriti Lithgow. Film ise jääb veidi aeglaseks ja kohati, noh, igavaks. Samas kõik teised filmil käinud olid väga kiitvad. Et, siis, noh, selline so-so lõpuks.

[Peeter I]

Parima filmina "Parasiiti" oleks vist Tarantinode jm kõrval liiga naiivne pakkuda?

[Kenny's Heroes]

Lapsepõlve elamus.

just




:P

[-21-]

Ryan on tüüpiline spiilberg. Jahmatab kõiki oma slo-mo ja fantastiliste päris efektidega. Aga kes reaalselt väga mäletab midagi peale seda esimest möllu. Ülejäänud on üks ülilihtne lugu kus tekib mingi moraalne küsimus kas kõik on väärt seda ja lõpuks ameerika lipud lehvivad ja pasunad mängivad. Eks seepärast ta on üks läbi aegade edukamaid režissööre.

Ei n##si private Ryaniga. Lapsepõlve elamus.

Teemasse lisaksin omalt pool Band of Brothersi ja ajateenistus rühmaülema poolt näidatud Restrepo.

[cabron]

Hacksaw Ridge - soovitan vaadata, eriti neile, kellele meeldivad sõjafilmid. Lühidalt: mehest, kes tahab minna sõjaväkke, kuid keeldub relva kasutamisest. Puhas kuld.

Sama nagu lähed naisega magamistuppa, aga tahad lihtsalt vaadata

[Kribenski]

Hacksaw Ridge - soovitan vaadata, eriti neile, kellele meeldivad sõjafilmid. Lühidalt: mehest, kes tahab minna sõjaväkke, kuid keeldub relva kasutamisest. Puhas kuld.

Originaalselt on raske selle filmi lõpus pisaraid tagasi hoida, +1

[football2u]

Hacksaw Ridge - soovitan vaadata, eriti neile, kellele meeldivad sõjafilmid. Lühidalt: mehest, kes tahab minna sõjaväkke, kuid keeldub relva kasutamisest. Puhas kuld.

[Yattara]

See Vene 2013. aasta Stalingrad oli pigem hea komöödiafilm.

[Udupasun]

Kui Das Booti mainite, siis ärge Stalingradi unustage. Minu arvates samuti väärt teos.

Ma eeldan, et soovitus on sakslaste Stalingrad. Mitte nii morbiidne, aga samasse auku ka Cross of Iron.

[Yattara]

Kui Das Booti mainite, siis ärge Stalingradi unustage. Minu arvates samuti väärt teos.

[futbolidipaul]

Ässad 1 ja 2