Film

[mcnamara]

huvitav, kas A. Liimets refereerib toimunut tõeselt ja suurel osal filmiakadeemiast on vaatamata isegi osa parima filmi nominente?

Oscarid on kõigi filmiauhindade lõppakord, seega peaaegu alati saab peaauhinna film, mis on juba ka varasemad peaauhinnad saanud. Mis on totter, aga samas - kuidas saabki võrreldamatuid filme omavahel pingeritta seada? Ollakse pettunud kui juba kõik võitnud film, mis on üldise tõekspidamise järgi nii jube hea, ei saagi parima filmi Oscarit. Grammy'd on selles mõttes arusaadavam auhind, et sealt ei ootagi keegi objektiivset tõde, väga olulised on (peamiste kommertsauhindade puhul) artisti piiarr ning müüginumbrid ja kõik teavad seda.
"Parasiit" ja "Väikesed naised" on lootusetult erinevad filmid. Esimene on orginaallugu, mida lähed puhta lehena vaatama ja saad jahmatatud või üllatatud. Teine on klassikaline lugu, mille süžee kedagi ei üllata. Siin on hoopis teised asjad, mis paeluvad: näitlejameisterlikkus, lavastuse nüansirikkus, kunstnikutöö.

[Peeter I]

huvitav, kas A. Liimets refereerib toimunut tõeselt ja suurel osal filmiakadeemiast on vaatamata isegi osa parima filmi nominente?

Nooh, seal muidugi teravik suunatud "Väikestele naistele", mille puhul ka naiskriitikute poolt pandud põnts hea, et kõik on kenasti tasakaalus

[vaikiv mees]

Oskarite puhul

huvitav, kas A. Liimets refereerib toimunut tõeselt ja suurel osal filmiakadeemiast on vaatamata isegi osa parima filmi nominente?

[Mõnuagent 007]

ääremärkusena sai alustatud Jojo Rabbitit puhtalt tänu tuttavate ja ka haipiva kirjanduse survele, kuigi olin selles ära matsutatud naljahitleri teemas skeptiline. Jaksasime prouaga vaadata max 15min. pask

Fääg, proua ka.

[Kenny's Heroes]

Oskarite puhul on 'välismaine' film üllatus ükskõik kui hea ta ka pole. Aga sellegipoolest oli Parasiit lihtsalt omaette filmina ka üllatus. Nagu kaks eri filmi ühes ja seeläbi kogeb ühe filmi jooksul erinevaid emotsioone, mis tuleks muidu erineva žanri filmidest. Komöödia (seejuures huumor oli seal super), thriller (kes oleks arvanud et nii pingeliseks läheb), draama. Ja kõige all loomilikult ühiskonnakriitiline sõnum, mis paneb filmi oma originaalsuses võrdlema Get Outiga. Et see jahmatas viimati niivõrd oma leidlikuses. Fantast film, väärt igasugu auhindu.


ääremärkusena sai alustatud Jojo Rabbitit puhtalt tänu tuttavate ja ka haipiva kirjanduse survele, kuigi olin selles ära matsutatud naljahitleri teemas skeptiline. Jaksasime prouaga vaadata max 15min. pask

[Peeter I]

Tglt äkki päriselt hea ning kõik niisama solvunud ja õrnad.

EDIT: tegijad kenasti chillid Ringvaates

[Pints]

Mini-Mõnu tuleb Sipsikule ükspäev. Teised lapsed pidada nuttes saalist lahkuma ja olla šokis. Täielik mürgel käib selle filmiga.

Jään huviga sinu kokkuvõtet ootama.

[allars]

https://kultuur.err.ee/1036169/arvustus-kes-tappis-sipsiku

Tundub asjakohane arvustus, kuigi filmi veel näinud ei ole. Aga mu meelest juba asjaolu, et peanäitlejaks võeti Ott Sepp, näitab, et keegi ei viitsinud väga eriti vaeva näha ja taheti mingi asi suhteliselt ruttu purki saada. Ott Sepp ei ole mingi häälemoonutaja. Kõik ta rollid on suhteliselt sama tämbriga. Ilmselt pole tal võimekust erinevaid hääletoone luua. Ka Sipsikus räägib ta endale tavapärase häälega. Ehk pole väga vahet, kas ta kutsub Michael Knightina KITTi, räpib Savikana kaunist maast või räägib Sipsikuna Anuga. Eestis on küllalt andekaid inimesi, kes oleksid suutnud Sipsikule anda talle omapärase hääle. Nüüd on Sipsikuks tüüp, kes ükskord Valdise päästis.

[Mõnuagent 007]

Mini-mõnu ilmselt uuriks enne, kas tisse ka ikka näeb, kasvõi rinna küljes rippuvat titte ja alles siis otsustaks, et kas tasub papaga sinna minna või mitte.

Mini-Mõnu tuleb Sipsikule ükspäev. Teised lapsed pidada nuttes saalist lahkuma ja olla šokis. Täielik mürgel käib selle filmiga.

[JuriM]

Sai see Parasiit ka eile õhtul ära vaadatud, oli hea ja sisaldas ootamatusi. Soovitan vaadata kindlasti, aga päris 10/10 ei ütleks, aga no parem kui isegi ootasin.

[Pints]

Käisin oma lapsega vaatamas Maskeeritud spioonid nimelist multikat. Mingeid ootuseid polnud ja kuna reitingud ka hiilgavad polnud, siis mõtlesin rohkem selle peale, kas mu tütrel on tore või mitte. Tuli välja, et oli. Soovitan teistele ka vanematele vaatama minna. Ma ikka päris mitu korda naersin südamest ka. Ma ei ütle, et kõigil sama huumorimeel peaks olema, aga osad naljad olid päris hästi üles ehitatud ka. Lisaks oli multikas ise hoogne ja ka kergelt actionit täis. Jah, see pole ise teab kui sügav, selles mõttes kultuurilist elamust ei tasu oodata, aga mõnusad poolteist tundi saab veedetud küll.
Sisust endast ka natukene. On üks superagent, kes töötab alati üksi ja on peatamatu ja üks poiss, kes tahab maailma paremaks muuta ja on hästi tark leiutaja, aga veidi teistsugune. Sellise kirjelduse peale tundub klišeelik ja nõme, aga see on multikas ning seetõttu ei tundu seda. Ma arvan, et kui Mõnu oma poja sinna viib, siis võiks neile ka meeldida.

Mini-mõnu ilmselt uuriks enne, kas tisse ka ikka näeb, kasvõi rinna küljes rippuvat titte ja alles siis otsustaks, et kas tasub papaga sinna minna või mitte.

[futbolidipaul]

Käisin oma lapsega vaatamas Maskeeritud spioonid nimelist multikat. Mingeid ootuseid polnud ja kuna reitingud ka hiilgavad polnud, siis mõtlesin rohkem selle peale, kas mu tütrel on tore või mitte. Tuli välja, et oli. Soovitan teistele ka vanematele vaatama minna. Ma ikka päris mitu korda naersin südamest ka. Ma ei ütle, et kõigil sama huumorimeel peaks olema, aga osad naljad olid päris hästi üles ehitatud ka. Lisaks oli multikas ise hoogne ja ka kergelt actionit täis. Jah, see pole ise teab kui sügav, selles mõttes kultuurilist elamust ei tasu oodata, aga mõnusad poolteist tundi saab veedetud küll.
Sisust endast ka natukene. On üks superagent, kes töötab alati üksi ja on peatamatu ja üks poiss, kes tahab maailma paremaks muuta ja on hästi tark leiutaja, aga veidi teistsugune. Sellise kirjelduse peale tundub klišeelik ja nõme, aga see on multikas ning seetõttu ei tundu seda. Ma arvan, et kui Mõnu oma poja sinna viib, siis võiks neile ka meeldida.

[Mõnuagent 007]

No mõtlesin, et prantsuse film, vähemalt on paljast ihu, läksin siis Artisesse! Seal oli uus film Kaks elu, mis rääkis üksikust naisest ja üksikust mehest, kes mõlemad on veidi deprekas ja üleüldse. Treiler lubas vannistseene ja muud säärast, aga filmis polnud mitte midagi näha!?
Laotöötajast mees ja teadlasest naine üritasid lihtsalt psühhoteraapiaga kuidagi enda puntras elu käima saada, kus mõlemal on unehäired, midagi depressioonilaadset, keerulised suhted enda vanematega ja kaaslastega. Selline prantslaslikult hea ja lihtne film, kus kõik on eluline, kõik on natuke kinnised, kuid lõpuks läheb ikka kõik nii, nagu filmi algusest saadik arvata oli.
Positiivne oli see, et komöödia osa oli väike ja kordagi päris jandiks ei kiskunud, mida tegelikult pahatihti seal juhtub. Psühhoteraapia osa oli veidi väheusutav, sest sisuliselt saadi kõik olukord lõpuks lahendatud tänu sellele, et leiti üks tõeliselt halb ja alguse tekitanud probleemkoht kummalgi tegelasel ja oligi kõik korraga selge.
Saalis inimesi oli, keskmiselt selline keskea+ naine, keegi ei mölisenud, tore!
Õnneks saan Artises tasuta vaadata, muidu oleks selle peale ikka rämedalt pissed, et paljast ihu pold...

https://www.kino.ee/Event/5201/?dt=17.02.2020

[Mõnuagent 007]

Kuna Oscarite nimekiri sai suures osas suletud, sest ma ei viitsi Frozen II vaadata, siis sai üle vaadatud, mis on omast ajast vaatamata jäänud. Portrait Of A Lady On Fire jäi esimesena hiireklõpsu alla ja, noh, kui ma oleks seda filmi eelmisel aastal näinud, oleks mullune filmitabel hoopis teistsugune olnud. 18. sajandi aristokraadineiu juurde tuuakse kunstnik, kes peaks temast enne abiellumist maali tegema, aga niimoodi, et maalitav sellest aru ei saaks. Kõlab igavalt? Mulle ka esialgu tundus, seepärast see pea pool aastat ootaski.
Aa, mõlemad tegelased on naised, üsna kenad naised isegi. Kui kellelegi meeldis Call Me By Your Name, siis tegu on umbes samas toonis filmiga ehk üks väga ilus armastuslugu, kus tegelaste vahel olev pinge kandub ka vaatajale, sest kuna mõlemad on kenad, siis ootad muudkui, et action hakkaks.
Kuna on Prantsumaa film, siis näeb nii tisse kui ka tutte, win!
Kui tõsiselt rääkida, siis täiesti suurepärane film. Aga ikkagi väga Call Me By Your Name'i sarnane, aga mitu sajandit tagasi, ainult naistega.

[Mõnuagent 007]

Siil Sonicu kohta teadsin ma täpselt nii palju, et eelmisel aastal tabas seda suur skandaal, kui esmaste treilerite järel hakkasid fännid hüsteerias nutma, kuna liiga inimlik Sonic langes õõvaorgu (leidsin vikipeedias sellise tõlke Uncanny valleyle). Pärast Paddingtoni absoluutset edu on inimestena käituvad loomad enamasti aia taha läinud - Doolittle kukkus filmina ise läbi, Pikachu oli täitsa tore isegi, Puhhid jms tulid ja kadusid, Cats muidugi on, noh, lihtsalt horror.
Sonic tuli õnneks üsna talutav, sest peerunalju on täpselt üks, draakonitele porrulauku persse ei topita ja kui pahalane Jim Carrey mängib totaalselt üle, siis on see tavaline, aga mitte nii valus, kui Robert Downey või Johnny Depi õudused.
Filmis on siis supersiil Sonic, keda hakatakse igas maailmas tema meeletu energia pärast taga ajama. Põgenetakse kurja Carrey eest ja tehakse asju, mis on naljakad varateismelistele. Päris kuueaastastele jääb ilmselt liiga keeruliseks ja kohati ka õudseks, aga sealt 8+ ilmselt läheb päris peale. Endal polnud ka piin vaadata ja magama ka ei jäänud.
P.S. Taaskord tähelepanek - peategelasest noorpaar oli jälle eri rassidest. Ernits ilmselt pöörduks.