Algselt postitas Rein
Vaata postitust
Mölisemise koha pealt on nii, et palun tulge ja vaadake, kas need vanemad mehed ikka uluvad niiväga ja provotseerivad kohe algusest peale? Nad ikka pigem mängivad, kuid ruigamine ja abi otsimine hakkab tihti mujalt. Ning need kohad on kohtunike pärusmaa, mis ja kuidas ta ette võtab. Toon näiteks kohtunik vanameister Peljo, kes täna suurt platsil jooksma enam pole suuteline, aga vilistab ikka paljudest paremini. Meidki tunneb läbi ja lõhki, aastate jooksul teda palju palunud vilemeheks tulla, sest ta ei tooda pettumust. Kuid see, kui me talle sõprusmängu eest maksame, ei tähenda, et allahindlust saad. Aga mulle meeldib ta joon: algul hoiatab viisakalt, et kuule, ma pean sulle kaardi ära panema, kui asi nii jätkub. See distsiplineerib ja kohe. Enne hoiata, siis karista, kui aru ei saa, eriti jutumehi. Rääkimine väljakul on lubatud ikka?

Isiklikult pole mingit vahet, kas tuttav kohtunik või mitte. Mäng on mäng, mees peab igal juhul munadega olema, üskõik, kuidas sa ta poole pöördud. Uno Tutk'i tundsid vanasti enamus, mis ta's tegema pidi?
Kommentaar