Publiku juurdekasv Eestikatel

[Martin]

Olen skeptik ja julgen natuke kahelda. Miljon korda räägitud asi, aga jään endiselt selle argumendi juurde, et sa ei meelita inimest püsivalt staadionile mitte mingite erinippidega, kui sa ei suuda temas tekitada tunnet "lähme vaatame omasid." Eesti koondise puhul on see lihtne - Eesti mängib. Igaüks suudab samastuda. Tartu meeskond mängib - jälle lihtne.

Mõttetu täiesti leelotada, sest üks klubi on pihta saanud, kuid sa võidki oma sektori, kus on 20 inimest, lippudega ära katta, kuid kui sa inimestega ei suhtle, siis mingit tunnet ei saagi tekkida.

[taimomees]

Flaierite osas nõustun Tartu meestega, et flaieril on laiem väljund/võimalus, kui seda õigesti teha. Tallinnas näeb tihti tuima kalanäoga söögikohtade flaierite jagajaid ja tulem on minu jaoks suhteliselt null. Kui jagajad oleksid entusiastlikud ja annaksid põgusalt täiendavat taustainfot, oleks tulemus kindlasti parem. Aga eks see kõik on hästi pikk jutt..

Kui seda flaierite jagamise asja õigesti teha, siis võib tulla hea tulemus. Kuid asi ongi selles, et Tallinas saan ma flaieri ajalehe vahelt või siis Sportlandist ostetud kaubaga kaasa. Kahjuks jääb see lipik tihti koju kusagile kasutult vedelema. Aga kui keegi saaks flaieri kellegilt rõõmsameelselt ja klubi asjadega kursis olevalt tegelaselt, kes on valmis vastama küsimustele, siis jääb flaieri saajal tunne nagu kutsutakse TEDA, mitte kedagi tundmatut. Selle tunde tekitamiseks peab olema jagaja suhtlemisoskusega tüüp. Näiteks ütleb jagaja esimese asjana "Tere, tulge klubi "X" mängu vaatama. Selle flaieriga saate tasuta sisse". Teed tuimad kalanäod, kes raekoja platsi juures mingisuguseid flaiereid jagavad, ise on vait kui sukad, ei tõmba kedagi ligi. Aga kui jagaja ütleb kasvõi "Tere", siis inimene seisatab ja ta tunneb, et räägitakse temaga, võtab selle flaieri ja tuleb mängule.

... Piisab ainult ühest laengust ja see inimene tuleb staadionile tagasi ka järgnevatel kordadel.
....

See üks laeng, mille Levadia fännid viimati lasid, mind küll staadionile tagasi ei kutsu. Ei taha pärast mängu haiglas lõpetada.

[Wikat]

Eh, ei saa ausalt öeldes aru klubide jagamisest eestlaste ja venelaste omadeks. Ma olen Levadia toetaja olnud juba väga pikka aega, kuigi tartlasena läheb põhirõhk siiski Tammeka fännamisele. Arvan, et neid eestlastest Levadia toetajaid ei ole mitte vähe. Seega jääb selline lahterdamine natuke mulle arusaamatuks.

Publikunumbrite suurendamiseks on ka fännirühmadel endal väga palju teha. Esmakordne külastaja tahab saada positiivseid emotsioone ja seda suudavad pakkuda ka fännid oma laulude, trummide ja muu atribuutikaga. Piisab ainult ühest laengust ja see inimene tuleb staadionile tagasi ka järgnevatel kordadel.
Samas võib tuua ka mitmeid fännidega seotud negatiivseid näiteid. Küll tullakse mängule umbjoobes või kavatsusega end tribüünil pildituks juua, otsitakse konflikte vastasmeeskonna fännidega jne. Mul ei lähe näiteks iialgi meelest pilt koondise mängust, kus üks nn. fänn ilmselges deliiriumis olles kakerdas jalgadega Eesti lipu peal ja teised sinisärklased ainult naersid kõrval.

Rikutud esmamuljet on kordades raskem parandada ja läheb ilmselt tükk tegu, et halva kogemuse saanud inimene tuleks mängu vaatama ka järgmisel korral. Vahest tasuks enesekriitiliselt peeglisse vaadata, sest Eestis on klubisid küll, kelle fännidest on ajapikku väga halb maine kujunenud.

[MNa]

Võttes arvesse asjaolu, et identiteet on fänluse(ja pealtvaatajate arvu) kujunemisel vaat et suurim faktor, siis FC Kuressaarel on küll üsna hea platvorm. On üldtuntud tõde, et kui nt järvalased ja pärnakad jne määratlevad end eeskätt ikkagi eestlastena, siis saarlased on esimese asjana saarlased ja alles siis eestlased. Üpris raske suuremate linnade asukatel mõista, aga nii see on.

Staadioni remont juba käib, uued märksa paremad tribüünid on tulemas. Kui nüüd peale remonti saaks kõva reklaami taha, et UUEL MUGAVAL staadionil vajavad OMAD, SAARLASED mandri meeste vastu toetust, siis mingisugune publikutõus ehk isegi tuleks ära. Tõus poleks muidugi metsikult suur, kuid point on see, et uue staadioni+läbimõeldud promoga oleks ilmselt tulemus olemas.

(Ei pannud seda kirjatükki meelega Kure teemasse, las ta olla jätkuks üldarutelule)

[Myrgel]

Lihtsalt huvitava vahemärkusena nii palju, et minu esimene Kalju mäng oli tasuta flaieriga, mille poeg koolis ühele 2011 aasta Hiiul toimunud jalgpallifestivalile sai. Edasine on juba ajalugu..

[Raimo]

Ehe näide oli viimatine T.Kalevi kodumäng. Kohati on tegu Premium Liiga parima korraldusega, samas kui nüüd oldi kehvemad ka Ida-Virumaa klubidest.

See oli väga piinlik juhtum. Kurb, et nii mullu kui tänavu selline mäng sisse sattus. Aga usun, et väga tõsine väline ja ka klubisisene järelkaja aitas meie töökorralduses teha positiivsed parandused.

Flaierite osas nõustun Tartu meestega, et flaieril on laiem väljund/võimalus, kui seda õigesti teha. Tallinnas näeb tihti tuima kalanäoga söögikohtade flaierite jagajaid ja tulem on minu jaoks suhteliselt null. Kui jagajad oleksid entusiastlikud ja annaksid põgusalt täiendavat taustainfot, oleks tulemus kindlasti parem. Aga eks see kõik on hästi pikk jutt.

Kalevi kohta nii palju, et nagu dareth kirjutas, siis on tänavusel aastal mitmeid tagasilööke ja meil puudub võimekus midagi erilist teha, kuid valmistume juba ette 2014. aastaks ja usun, et siis juba on päris palju huvitavaid projekte. Tänavused arengud liiga propageerimisel (Premium liiga + videoülekanded) pluss huvitav sportlik vastasseis on igatahes positiivsed ja aitavad kindlasti järgmiseks aastaks parema fooni luua.

Ajah, mullu levitasime Eesti Posti kaudu 11 000 flaierit Starmani vutipäevale. Veidi kasu oli küll, kuid see on päris kallis tegevus ja ilmselt seda klubid regulaarselt teha ei suuda.

[taimomees]

... Esiteks nende jagamine - kui asi meeldivalt ära korraldada, avaneb võimalusi inimestega suhelda, vastata nende kui tahes lihtsatele küsimustele ehk samas jätta klubist esinduslik ja meeldiv mulje (siit muidugi - kes jagab flaikusid ja kus jagatakse flaikusid?)...

Kuid nüüd tekib küsimus, et kes ja kus neid flaiereid jagama peaks?! Enamasti saadetakse flaier koju postiga või antakse poest ostetud kaubaga kaasa. Tammekal on lihtne, nende sihtgrupp on tartlased ja neile võib keegi klubi toimetamistega kursis olev inimene flaiereid igal pool Tartus jagada. Aga kahjuks ei ole Tallinna klubidel selliseid sihtgruppe võib-olla v.a Nõmme Kalju.

[taimomees]

Flaikud ei toogi massiliselt tagasi, kasvatamine ja uute inimeste staadionile võitmine on pikk protsess. Näitena kylvasime eelmisel aastal enne viimast kodumängu TÜ spordihoone tribüünid 1h enne Rocki kodumängu flaieritega üle, tagasi tuli 500st 17 tükki. (võimalik et rolli mängis ka ootamatu lumi ja oktoobri viimaste päevade kohta haruldane -5 kraadi kylma). Aga nendest jälle paar uut inimest, kes said meeldiva emotsiooni jalgpallist ja kannavad head sõna edasi oma sõprade ja tuttavate juures. Inimesed ise levitavad hästi infot ja teinekord kui meeskond tahab ja võitleb, aitab see kaasa.

Minu jutu mõte seisnes selles, et kuigi tasuta flaierite jagamine tundub klubidele alguses hea ja kiire viis publiku suurendamiseks, siis tegelikult selline asi ei tööta soovitult. Juba see, et 500-st flaieri saanud inimesest tuli tagasi kõigest 17, näitab, et selline asi praktikas ei tööta. Ja kui paljud sellest 17-st tulevad ka järgmine kord eestikaid vaatma? Parimal juhul kuus-seitse, tavaliselt aga 1-2. Millegipärast läheb enamustele Eesti jalgpallihuvilistele korda ainult rahvuskoondise tegemised mite kodune Premium Liiga. Siin ei saa süüdistada ka kevadel ja sügisel valitsevat halba ilma, sest koondist tullakse toetama iga ilmaga.

[mortan]

Mõned mõtted: flaikusid tulebki tagasi mängu kassasse ca 5%. Võib-olla rohkem, sest osad võtavad flaikul oleva teadmiseks, aga kohale tulles on flaiku juba maha unustanud või mis iganes. Igal juhul on flaikude reaalne kasu palju suurem kui see 5%. Esiteks nende jagamine - kui asi meeldivalt ära korraldada, avaneb võimalusi inimestega suhelda, vastata nende kui tahes lihtsatele küsimustele ehk samas jätta klubist esinduslik ja meeldiv mulje (siit muidugi - kes jagab flaikusid ja kus jagatakse flaikusid?). Igal flaikul on samas sponsorite ja klubi logo jms ehk siis iga jagatud flaiku teeb ka toetaja pisut rõõmsamaks (ehkki - sõltub jälle muidugi, et mida sponsor klubilt ootab).

Flaierid võiksid olla huvitavalt ja klubile iseloomulikult kujundatud. Mäng, millele flaier toob, peaks omakorda olema hästi korraldatud ja põnev. Üldiselt ma usun, et staadionile kord jõudnud inimesed on üsna valmis endale ratsionaliseerima, miks nad seal on ja miks nad sinna tagasi peaksid tulema, ent selleks tuleb klubil inimestele neid argumente anda!

Kindlasti ei ole flaierid klubi turundamise tuumtegevus ja iva, aga üldiselt on Eesti PL publikuarvud sellises suurusjärgus, et iga klubi peaks väga ülbe olema, kui näiteks kümnest flaikuga võidetud külastajast ära öelda. Iseküsimus, kas flaikudele kuluvat aega ei saa näiteks veelgi efektiivsemalt kasutada?

[Defa]

See tasuta flaierite värk ka ei tööta. Kui keegi jalgpalli mitte vaatav inimene saab näiteks koolis flaieri mõne klubi mängule, siis ta suure tõenäosusega ei tule mängu vaatama. Või kui ta isegi tuleb, siis ta tuleb vaatama ainult seda ühte mängu. Vaadake näiteks eelmise aasta U-19 EM finaalturniiri. Ka sinna jagati palju tasuta flaiereid. Jah, tribüünid olid meeldivalt rahvarohked, kuid kui paljud nendest ka pärast finaalturniiri on kodust liigajalgpalli regulaarselt vaatamas käinud? Pakun, et väga väga vähesed. See näitabki seda, et inimesed käivad heal juhul vaatamas vaid seda mängu, kus see tasuta saadud flaier kehtib, sest ta mõtleb, et vahet pole, ei taha tasuta asja päris raisku lasta. Pakun, et vaid pooled tasuta flaierite saajates, kui sedagi, käisid seda EM finaalturniiri vaatamas. Pärast seda olgu keskmine Premium Liiga pileti hind nende jaoks kas või 0,10 eurot, nad ei tule seda ikkagi vaatama, sest neid ei huvita see, kes koduse jalgpalli valitseja on, sest ükski Eesti klubi nagunii ei saavuta kunagi midagi suurt. See flaierite värk pole klubi jaoks ühestki otsast kasulik, sest järgmisele mängule, kuhu faliereid ei jagatud, tulevad kohale ikkagi ainult need, keda kohalik liiga huvitab.

Flaikud ei toogi massiliselt tagasi, kasvatamine ja uute inimeste staadionile võitmine on pikk protsess. Näitena kylvasime eelmisel aastal enne viimast kodumängu TÜ spordihoone tribüünid 1h enne Rocki kodumängu flaieritega üle, tagasi tuli 500st 17 tükki. (võimalik et rolli mängis ka ootamatu lumi ja oktoobri viimaste päevade kohta haruldane -5 kraadi kylma). Aga nendest jälle paar uut inimest, kes said meeldiva emotsiooni jalgpallist ja kannavad head sõna edasi oma sõprade ja tuttavate juures. Inimesed ise levitavad hästi infot ja teinekord kui meeskond tahab ja võitleb, aitab see kaasa.

[taimomees]

See tasuta flaierite värk ka ei tööta. Kui keegi jalgpalli mitte vaatav inimene saab näiteks koolis flaieri mõne klubi mängule, siis ta suure tõenäosusega ei tule mängu vaatama. Või kui ta isegi tuleb, siis ta tuleb vaatama ainult seda ühte mängu. Vaadake näiteks eelmise aasta U-19 EM finaalturniiri. Ka sinna jagati palju tasuta flaiereid. Jah, tribüünid olid meeldivalt rahvarohked, kuid kui paljud nendest ka pärast finaalturniiri on kodust liigajalgpalli regulaarselt vaatamas käinud? Pakun, et väga väga vähesed. See näitabki seda, et inimesed käivad heal juhul vaatamas vaid seda mängu, kus see tasuta saadud flaier kehtib, sest ta mõtleb, et vahet pole, ei taha tasuta asja päris raisku lasta. Pakun, et vaid pooled tasuta flaierite saajates, kui sedagi, käisid seda EM finaalturniiri vaatamas. Pärast seda olgu keskmine Premium Liiga pileti hind nende jaoks kas või 0,10 eurot, nad ei tule seda ikkagi vaatama, sest neid ei huvita see, kes koduse jalgpalli valitseja on, sest ükski Eesti klubi nagunii ei saavuta kunagi midagi suurt. See flaierite värk pole klubi jaoks ühestki otsast kasulik, sest järgmisele mängule, kuhu faliereid ei jagatud, tulevad kohale ikkagi ainult need, keda kohalik liiga huvitab.

[Sarvik]

Tammeka II ja Infonet II mängul Tartus 220 inimest!

[Myrgel]

Ega ennem kui klubid ja nendega seotud inimesed ei hakka ise kohalikku vutti rohkem austama ei muutu siin midagi. Kuidas peaks meie klubijalgpall publikule ahvatlevamaks muutuma kui näiteks Eesti ühe suurema klubi peatreener ja infojuht deklareerivad teleülekannet tehes, et see ongi täiesti normaalne, kui üks eesti noor Meistriliigale Bundesligat eelistab? Või kui töötu rahvuskoondise väravavaht teatab, et ta ennem viskab kindad nurka, kui Eestis mängima hakkab. Olukorras, kus PL klubid on teinud suuri ponnistusi taseme tõstmiseks, ei ole väga meeldiv ka lugeda olude sunnil kodumaale naasnud koondislase väiteid, nagu oleks tase hoopis langenud.

Selleks, et inimesed tuleksid ja ka jääksid mängudel käima on vaja klubivutt ühiskonnas nähtavamaks teha, tagada mängude korraldamisel stabiilsus ja leida võimalused infrat parendada. Mida väiksemates koguses midagi on, seda väärtuslikum see ka tundub. Et ehk võiks ka ringide arvu küsimuse uuesti tõstatada. Viimasel Narva mängul tundsin ka ise, et väike väsimus on juba peal..

Päeva lõpuks võivad klubid muidugi kätel käia, aga lõplik otsus peab igast pealtvaatajast enesest tulema. Klubide roll on see otsus lihtsalt võimalikult lihtsaks teha..

[Marek_T]

Vincel on õigus (kui juba filosoofiaks läks) selles, et tallinlase enesenägemus on kahvatu või lausolematu. Minumeelest on see suuresti tingitud sellest, et tallinlaste hulgas on palju, väga palju ja järjest enam "sisserännanuid". Ka mina olen üks neist, päritolult tartukene, 13 aastat Tallinnas ja ega ma tunne selle linnaga mingit sidet siiamaani, mingit Oma Pidepunkti. Ka põlistallinlaste hulgas on ilmselt see osa suurest linnast olemine lihtsalt piisavalt palju üle sellest, et maha suruda mingi kindla piirkonna "patriotismi" või kogukondlust. Naljaga pooleks võib vist täna küll öelda, et kui Meistriliigasse siseneks FC Uus Maailm või JK Kalamaja, siis oleks ilmselt plaksust tribüünidel rahvast rohkem, märksa rohkem. Miks? Sest neis piirkondades ON kogukonnatunne, enesemääratlus ja oma isiku teadlik asukohamääratlus ja selle seotus asumiga enama kui magamis-elupaigana, olemas. Nõmmel ollakse pigem uhked Nõmmel elamise üle, ma ei ole küll kuulnud, et seal Kalamaja või Kassisaba moodi ühte hoitakse. Võib-olla teen liiga, siis vabandan. Aga potentsiaal olla nonde asumite sarnane on ju olemas.

Noorte kaasamine klubimängudele on nukker, jah, seda ka Floras, näiteks. Ja see on tegelikult jabur, aga nagu Vincent ütles, jõuga ei saa. Treeningutel peaks olema pidevalt õhus ja õhutamisel oma klubi uhkus, oma klubi vaimu rõhutamine. Noored ja lapsed on ju vastuvõtlikud, aasta-paar-kolm sellist keskkonda ja... Hakkab tulema küll. Noori treenivail inimesil aga ilmselt pole sellesuunalisi juhiseid, oskusi. Või... Tahet?

[vincent]

Järjepidevuse punkt on muidugi iseenesest õige, aga samas on viimaste aastate jooksul pileteid-flaiereid jaganud mitu pealinna klubi. Koolides käinud jne. Kiirest hüppest on asi jäänud väga kaugele. Väidan taas, et põhjus on selles - keskmise tallinlase eneseidentifitseerimise skaalal on tallinlaseks olemine minu arvates palju madalamal astmel kui tartlase jaoks tartlaseks olemine. Rääkimata siis veel väiksematest kohtadest. Seega peab olema midagi muud olulist, millele rõhuda. Tallinna klubidel ei kipu olema. "Tule vaata jalgpalli, see on tore" ei tööta tänapäeva noorte peal, paraku.

Klubi enda noorte osas on muidugi ka nii, et mõne puhul on järelkasvu igal mängul üsna selgelt tribüünidel näha. Mõne teise puhul jällegi mitte nii väga. Kindlasti üks koht, kus saab juurde panna. Aga jällegi mitte vägisi ajades, vaid laps peab ise tahtma. Ise tunnetama, et ta on osa millestki suuremast.

Mis puudutab seda, et kas paar suurt rahaliselt kallimat üritust või pikaajaline töö - mulle tundub, et esimene variant hoiab praegust asjade seisu arvestades sponsorit paremini pildis ja rahulolevana, seda on kergem "maha müüa". Konkreetselt raha toob ka ühe pauguga kindlasti rohkem sisse, üle terve hooaja laotatud töö tooks praegu vähem. Tulevikus potentsiaalselt ilmselt rohkem, aga kui paljudel klubidel on ressurssi, et tänasel päeval selliselt panustada ja loota tulemust näiteks viie aasta jooksul? Või pigem isegi kümne aasta jooksul.