Publiku juurdekasv Eestikatel

[mortan]

Mõned mõtted: flaikusid tulebki tagasi mängu kassasse ca 5%. Võib-olla rohkem, sest osad võtavad flaikul oleva teadmiseks, aga kohale tulles on flaiku juba maha unustanud või mis iganes. Igal juhul on flaikude reaalne kasu palju suurem kui see 5%. Esiteks nende jagamine - kui asi meeldivalt ära korraldada, avaneb võimalusi inimestega suhelda, vastata nende kui tahes lihtsatele küsimustele ehk samas jätta klubist esinduslik ja meeldiv mulje (siit muidugi - kes jagab flaikusid ja kus jagatakse flaikusid?). Igal flaikul on samas sponsorite ja klubi logo jms ehk siis iga jagatud flaiku teeb ka toetaja pisut rõõmsamaks (ehkki - sõltub jälle muidugi, et mida sponsor klubilt ootab).

Flaierid võiksid olla huvitavalt ja klubile iseloomulikult kujundatud. Mäng, millele flaier toob, peaks omakorda olema hästi korraldatud ja põnev. Üldiselt ma usun, et staadionile kord jõudnud inimesed on üsna valmis endale ratsionaliseerima, miks nad seal on ja miks nad sinna tagasi peaksid tulema, ent selleks tuleb klubil inimestele neid argumente anda!

Kindlasti ei ole flaierid klubi turundamise tuumtegevus ja iva, aga üldiselt on Eesti PL publikuarvud sellises suurusjärgus, et iga klubi peaks väga ülbe olema, kui näiteks kümnest flaikuga võidetud külastajast ära öelda. Iseküsimus, kas flaikudele kuluvat aega ei saa näiteks veelgi efektiivsemalt kasutada?

[Defa]

See tasuta flaierite värk ka ei tööta. Kui keegi jalgpalli mitte vaatav inimene saab näiteks koolis flaieri mõne klubi mängule, siis ta suure tõenäosusega ei tule mängu vaatama. Või kui ta isegi tuleb, siis ta tuleb vaatama ainult seda ühte mängu. Vaadake näiteks eelmise aasta U-19 EM finaalturniiri. Ka sinna jagati palju tasuta flaiereid. Jah, tribüünid olid meeldivalt rahvarohked, kuid kui paljud nendest ka pärast finaalturniiri on kodust liigajalgpalli regulaarselt vaatamas käinud? Pakun, et väga väga vähesed. See näitabki seda, et inimesed käivad heal juhul vaatamas vaid seda mängu, kus see tasuta saadud flaier kehtib, sest ta mõtleb, et vahet pole, ei taha tasuta asja päris raisku lasta. Pakun, et vaid pooled tasuta flaierite saajates, kui sedagi, käisid seda EM finaalturniiri vaatamas. Pärast seda olgu keskmine Premium Liiga pileti hind nende jaoks kas või 0,10 eurot, nad ei tule seda ikkagi vaatama, sest neid ei huvita see, kes koduse jalgpalli valitseja on, sest ükski Eesti klubi nagunii ei saavuta kunagi midagi suurt. See flaierite värk pole klubi jaoks ühestki otsast kasulik, sest järgmisele mängule, kuhu faliereid ei jagatud, tulevad kohale ikkagi ainult need, keda kohalik liiga huvitab.

Flaikud ei toogi massiliselt tagasi, kasvatamine ja uute inimeste staadionile võitmine on pikk protsess. Näitena kylvasime eelmisel aastal enne viimast kodumängu TÜ spordihoone tribüünid 1h enne Rocki kodumängu flaieritega üle, tagasi tuli 500st 17 tükki. (võimalik et rolli mängis ka ootamatu lumi ja oktoobri viimaste päevade kohta haruldane -5 kraadi kylma). Aga nendest jälle paar uut inimest, kes said meeldiva emotsiooni jalgpallist ja kannavad head sõna edasi oma sõprade ja tuttavate juures. Inimesed ise levitavad hästi infot ja teinekord kui meeskond tahab ja võitleb, aitab see kaasa.

[taimomees]

See tasuta flaierite värk ka ei tööta. Kui keegi jalgpalli mitte vaatav inimene saab näiteks koolis flaieri mõne klubi mängule, siis ta suure tõenäosusega ei tule mängu vaatama. Või kui ta isegi tuleb, siis ta tuleb vaatama ainult seda ühte mängu. Vaadake näiteks eelmise aasta U-19 EM finaalturniiri. Ka sinna jagati palju tasuta flaiereid. Jah, tribüünid olid meeldivalt rahvarohked, kuid kui paljud nendest ka pärast finaalturniiri on kodust liigajalgpalli regulaarselt vaatamas käinud? Pakun, et väga väga vähesed. See näitabki seda, et inimesed käivad heal juhul vaatamas vaid seda mängu, kus see tasuta saadud flaier kehtib, sest ta mõtleb, et vahet pole, ei taha tasuta asja päris raisku lasta. Pakun, et vaid pooled tasuta flaierite saajates, kui sedagi, käisid seda EM finaalturniiri vaatamas. Pärast seda olgu keskmine Premium Liiga pileti hind nende jaoks kas või 0,10 eurot, nad ei tule seda ikkagi vaatama, sest neid ei huvita see, kes koduse jalgpalli valitseja on, sest ükski Eesti klubi nagunii ei saavuta kunagi midagi suurt. See flaierite värk pole klubi jaoks ühestki otsast kasulik, sest järgmisele mängule, kuhu faliereid ei jagatud, tulevad kohale ikkagi ainult need, keda kohalik liiga huvitab.

[Sarvik]

Tammeka II ja Infonet II mängul Tartus 220 inimest!

[Myrgel]

Ega ennem kui klubid ja nendega seotud inimesed ei hakka ise kohalikku vutti rohkem austama ei muutu siin midagi. Kuidas peaks meie klubijalgpall publikule ahvatlevamaks muutuma kui näiteks Eesti ühe suurema klubi peatreener ja infojuht deklareerivad teleülekannet tehes, et see ongi täiesti normaalne, kui üks eesti noor Meistriliigale Bundesligat eelistab? Või kui töötu rahvuskoondise väravavaht teatab, et ta ennem viskab kindad nurka, kui Eestis mängima hakkab. Olukorras, kus PL klubid on teinud suuri ponnistusi taseme tõstmiseks, ei ole väga meeldiv ka lugeda olude sunnil kodumaale naasnud koondislase väiteid, nagu oleks tase hoopis langenud.

Selleks, et inimesed tuleksid ja ka jääksid mängudel käima on vaja klubivutt ühiskonnas nähtavamaks teha, tagada mängude korraldamisel stabiilsus ja leida võimalused infrat parendada. Mida väiksemates koguses midagi on, seda väärtuslikum see ka tundub. Et ehk võiks ka ringide arvu küsimuse uuesti tõstatada. Viimasel Narva mängul tundsin ka ise, et väike väsimus on juba peal..

Päeva lõpuks võivad klubid muidugi kätel käia, aga lõplik otsus peab igast pealtvaatajast enesest tulema. Klubide roll on see otsus lihtsalt võimalikult lihtsaks teha..

[Marek_T]

Vincel on õigus (kui juba filosoofiaks läks) selles, et tallinlase enesenägemus on kahvatu või lausolematu. Minumeelest on see suuresti tingitud sellest, et tallinlaste hulgas on palju, väga palju ja järjest enam "sisserännanuid". Ka mina olen üks neist, päritolult tartukene, 13 aastat Tallinnas ja ega ma tunne selle linnaga mingit sidet siiamaani, mingit Oma Pidepunkti. Ka põlistallinlaste hulgas on ilmselt see osa suurest linnast olemine lihtsalt piisavalt palju üle sellest, et maha suruda mingi kindla piirkonna "patriotismi" või kogukondlust. Naljaga pooleks võib vist täna küll öelda, et kui Meistriliigasse siseneks FC Uus Maailm või JK Kalamaja, siis oleks ilmselt plaksust tribüünidel rahvast rohkem, märksa rohkem. Miks? Sest neis piirkondades ON kogukonnatunne, enesemääratlus ja oma isiku teadlik asukohamääratlus ja selle seotus asumiga enama kui magamis-elupaigana, olemas. Nõmmel ollakse pigem uhked Nõmmel elamise üle, ma ei ole küll kuulnud, et seal Kalamaja või Kassisaba moodi ühte hoitakse. Võib-olla teen liiga, siis vabandan. Aga potentsiaal olla nonde asumite sarnane on ju olemas.

Noorte kaasamine klubimängudele on nukker, jah, seda ka Floras, näiteks. Ja see on tegelikult jabur, aga nagu Vincent ütles, jõuga ei saa. Treeningutel peaks olema pidevalt õhus ja õhutamisel oma klubi uhkus, oma klubi vaimu rõhutamine. Noored ja lapsed on ju vastuvõtlikud, aasta-paar-kolm sellist keskkonda ja... Hakkab tulema küll. Noori treenivail inimesil aga ilmselt pole sellesuunalisi juhiseid, oskusi. Või... Tahet?

[vincent]

Järjepidevuse punkt on muidugi iseenesest õige, aga samas on viimaste aastate jooksul pileteid-flaiereid jaganud mitu pealinna klubi. Koolides käinud jne. Kiirest hüppest on asi jäänud väga kaugele. Väidan taas, et põhjus on selles - keskmise tallinlase eneseidentifitseerimise skaalal on tallinlaseks olemine minu arvates palju madalamal astmel kui tartlase jaoks tartlaseks olemine. Rääkimata siis veel väiksematest kohtadest. Seega peab olema midagi muud olulist, millele rõhuda. Tallinna klubidel ei kipu olema. "Tule vaata jalgpalli, see on tore" ei tööta tänapäeva noorte peal, paraku.

Klubi enda noorte osas on muidugi ka nii, et mõne puhul on järelkasvu igal mängul üsna selgelt tribüünidel näha. Mõne teise puhul jällegi mitte nii väga. Kindlasti üks koht, kus saab juurde panna. Aga jällegi mitte vägisi ajades, vaid laps peab ise tahtma. Ise tunnetama, et ta on osa millestki suuremast.

Mis puudutab seda, et kas paar suurt rahaliselt kallimat üritust või pikaajaline töö - mulle tundub, et esimene variant hoiab praegust asjade seisu arvestades sponsorit paremini pildis ja rahulolevana, seda on kergem "maha müüa". Konkreetselt raha toob ka ühe pauguga kindlasti rohkem sisse, üle terve hooaja laotatud töö tooks praegu vähem. Tulevikus potentsiaalselt ilmselt rohkem, aga kui paljudel klubidel on ressurssi, et tänasel päeval selliselt panustada ja loota tulemust näiteks viie aasta jooksul? Või pigem isegi kümne aasta jooksul.

[tudeng]

Tore, et teema kohe jälle üles kerib.

Olen suuresti samuti vincenti jutuga nõus, aga samas olen ikka kindel, et kui pealinna klubid tegeleksid järjepidevalt samuti flaierite jagamise, reklaami ja klubiga seotud(sponsorite/lähikoolide/klubi noorte) ürituste korraldamisega, siis oleks tulemus suht kiirelt saavutatav.

Saan aru, et tihti jääb asi inimeste ja raha taha, aga selle asemel, et korraldada aastas mingi üks suur, rahaliselt koormav, üritus, siis tasuks parem oma ressurss jaotada aasta peale laiali, et saavutada mingi standard mängukorralduses.

Ehe näide oli viimatine T.Kalevi kodumäng. Kohati on tegu Premium Liiga parima korraldusega, samas kui nüüd oldi kehvemad ka Ida-Virumaa klubidest.

[dareth]

No ütleme siiski, et 100 aastat tagasi alguse saanud traditsioonid elavad küll tänapäevani jõuliselt (nt Põhja-Londoni derbi), aga taolisi traditsioone praegu algatada on tõepoolest veider ja maanudb väga viljatul pinnasel.

Nõus.

[keemiainsener]

100 aastat tagasi oli teine teema.

No ütleme siiski, et 100 aastat tagasi alguse saanud traditsioonid elavad küll tänapäevani jõuliselt (nt Põhja-Londoni derbi), aga taolisi traditsioone praegu algatada on tõepoolest veider ja maanudb väga viljatul pinnasel.

[dareth]

Kui tekiks korralik vastasseis näiteks P-Tallinn vs Kadriorg, siis tekiks ka püsivam emotsionaalneside fännide hulgas.

Kahjuks on Tallinn ikkagi piisavalt väike ja kuna ajalooliselt pole mingit vastasseisu asumite vahel välja kujunenud, ei näe mina varianti, et keegi läheks "kesklinna klubi" Tallinna Kalevi mängu vaatama selle pärast, et vastas on Mustamäe Paneeliladujad. Isegi Nõmme mängu ei läheks selle pärast vaatama, et vastas on klubi Nõmmelt. Tänapäeva maailm on selleks lihtsalt liiga suur. 100 aastat tagasi oli teine teema.

[Pints]

Nõustun vincent'i argumentidega.
Kogukonnatunnet pole piisavalt ja selleks ka ei tehta midagi. Kui tekiks korralik vastasseis näiteks P-Tallinn vs Kadriorg, siis tekiks ka püsivam emotsionaalneside fännide hulgas. Seni kuni puudub mille alusel end samastuda, seni jäävadki tribüünid tühjks.

[dareth]

tudeng võiks märgata ka seni wink smiley't lause lõpus.

Nõustun vincentiga, et Tallinnas on kogukonnatunde tekitamine keerulisem kui mujal Eestis. Tallinn muu Eestiga võrreldes ebaproportsionaalselt suur (eriti arvestades kapitali hulka), mistõttu võib patuga pooleks öelda, et igaühele ei jagu seksikat identiteeti. Mina näen peamiste variantidena asukohapõhist ja rahvusepõhist kogukonda.

Asukohana on tõesti kõige paremini identifitseeritav Nõmme. Tallinnale annavad tooni nõukogudeaegsed uusasumid, praeguseks on neist eraldatuse mõttes eristatav sisuliselt vaid Lasnamäe. Muud on vanemate asumitega pigem ühte sulandunud.

Rahvuse pinnalt on meil kaks potentsiaalset varianti: eestlased ja venelased. Ma saan aru, et rahvuse aspekti rõhutamine on kaunis libe tee, ja kuigi "ajalooliselt" on meil vastasseis Flora vs Levadia, võiksid klubid sellele siiski natuke rohkem rõhuda. Kui kogukond neile üldse oluline on. Mulle näib, et Levadia võtab asju pigem pragmaatiliselt ega muretse selle pärast, kas ja kes teda kümne või kahekümne aasta pärast toetavad. Infoneti tõustes PL-i, oli mul kahju kuulda, kuidas nad end "kogu Tallinna klubiks" nimetasid. Miks mitte välja öelda, et ootame pigem venekeelse kogukonna või Lasnamäe tuge? See kiirendaks identiteedi kujunemise ja kinnistumise protsessi - olgem ausad, tegemist on vene taustaga klubiga.

Selge on see, et kedagi ära ajada ei ole mõtet. Aga kui sa kedagi ei kutsu ka, siis pole ju ka nagu põhjust tulla. Kui palju on 20 aasta jooksul meistrikast läbi käinud klubisid, keda enam ei ole? Milleks ma peaksin huvi tundma järgmise "sellise" käekäigu vastu? Edu karikate ja medalite näol meelitab loomulikult mingi hulga rahvast tribüünile, aga nagu näha, kaob neist enamik, kui vihma sadama hakkab jne.

"Eestlaste klubid" on antud kontekstis vaid nii palju paremad, et neil näib olevat pikemaajalisem plaan klubiga pildil olla. Tore kuulda, et Floras on asjad liikuma hakanud. Kalevi hüüdlause "Jalgpallielamusi põlvest põlve" ja seotus spordiseltsiga annab ka kindlustunde, et kui ma lapse praegu trenni viin, siis võib ta näiteks ka paarikümne aasta pärast Kalevi särki kanda. Loomulikult on klubil praegu suuremaid valupunkte kui rahva tribüünile meelitamine, aga ehk õnnestub ressursse juurde leida ja stabiilsus saavutada.

Sorry, sai vähe valesse teemasse see jutt.

[Marek_T]

Word, härra Vincent. Word.

[vincent]

See on täielik bull. Kui Tallinna klubid näeksid nädalast nädalasse samasugust vaeva, kui tartlased, siis oleks tulemused vähemasti sama head.

Olen skeptik ja julgen natuke kahelda. Miljon korda räägitud asi, aga jään endiselt selle argumendi juurde, et sa ei meelita inimest püsivalt staadionile mitte mingite erinippidega, kui sa ei suuda temas tekitada tunnet "lähme vaatame omasid." Eesti koondise puhul on see lihtne - Eesti mängib. Igaüks suudab samastuda. Tartu meeskond mängib - jälle lihtne.

Mil moel peaks keegi Tallinnas ühe või teise klubiga sidet tundma? Markofkin ütles õigesti, kogukonnatunne. Et toimuks muutus mina -> meie. Kaljul on selleks nime poolest ainsana võimalus ja kuradi kahju, et side Nõmmega on tänaseks reaalsuses praktiliselt olematu. Kuule, sa oled ju nõmmekas, lähme Nõmme Kaljut vaatama! Ok lähme, kus nad mängivadki... oota mis mõttes Kadriorus? Ja ongi kõik. Lihtsustan, loomulikult, aga sellised asjad toimivadki tegelikult üsna lihtsal tasandil. Levadia ütles eelmise hooaja alguses kuidagi ebalevalt, et püüavad ennast identifitseerida natuke nagu Maarjamäe klubina. Pole märganud küll, et seda oleks proovitud. Flora... pole vist midagi niisugust lubanudki, rõhub rohkem sellele, et oleme suurim ja edukaim. Mis pole hetkeseisuga muidugi vale, küll aga ei sõida selle najal igavesti, ja tavainimesele on tegelikult sügavalt ükskõik, kas keegi on võitnud 9 või 7 korda.

Rõhutan - eelnev muidugi ei tähenda, et muid asju poleks üldse mõtet teha. Loomulikult on. Aga mingit hüppelist publikuarvu tõusu mina ei näe enne tulemas, kui igal klubil on oma identiteet. Praegu Tallinna omadel ei ole, noh.