Miks ei ole publikut Eestikatel

[1892]

Minu meelest on näitaja see, et Eesti koondise sõprusmänge A le coq Arenal käib vaatamas ca 2000 inimest- soccernet.ee andmetel Moldova vastu 1500 , Läti vastu 2000, Malta vastu 2700, Fääri saarte vastu 2300, Gruusia vastu 2500 ja Kanada vastu 1600 inimest. 2000 jalgpallifänni, keda ei huvita Fernandu Torresed ja David Beckhamid vaid Eesti koondise mäng. Seda on ikka väga vähe.

Näha valitsevat Euroopa meistrit mängimas on ikkagi üsna suur asi ja ma käisin ka ise, Eestile kaasa elamas ja Hispaania fänne oli tegelt väga vähe ja need kes küll ei tundunud olevat Eesti fännid, seda siiski olid, elati ikka omadele kaasa küll. Moldova ja Läti mängu ajal oli üsna külm ja halb ilm, Kanada mängust ei hakka rääkimagi.

[Grinch]

Formaat, kalender, mängupäev

Mõtisklesin selle üle, mis lisaks paljudele muudele aspektidele otseselt ja kaudselt liiga atraktiivsust mõjutavad ehk formaat, kalender ja mängupäev.


FORMAAT

Formaat sõltub eelkõige liigas osalevate klubide arvust. Arvestades Eesti klubide majanduslikku seisu ning taset ei ole lähiaastatel liiga suurendamine otstarbekas, seega tuleb leida optimaalne lahendus kümne klubi seas parima selgitamiseks. Mõistagi peab sportlike aspektide kõrval arvestama ka liiga atraktiivsust pealtvaatajale ning jälgitavust. Praegune neljavoorune süsteem on minu hinnangul ülepaisutatud:

• Lähiriikides (Põhjamaad, Baltikum, Venemaa) on kõrgliigas keskmiselt 12-14 klubi ja 28 vooru.
• Eestiga sarnane 36-vooruline süsteem on lähiriikidest kasutusel vaid Lätis.

Pika hooaja üheks põhjuseks toodi omal ajal lisaks sportlikele ka muud põhjused. Näiteks võimaldab pikk hooaeg kauem vormis püsida, samuti ei veni kahe hooaja vaheline paus liiga pikaks. Praegu ei ole need enam arvestatavad argumendid, kuna lisaks liigamängudele on karikamängud, esiotsa klubidel ka Balti Liiga ja Eurokarikad.

Eelnevat arvesse võttes võiks Meistriliiga koosneda 27-st voorust, st kõik klubid mängivad omavahel kolm korda (senise nelja korra asemel) – kodus, võõrsil ja loosi tulemusena veelkord kodus või võõrsil. Lühem hooaeg on publikule atraktiivsem, kuna iga mäng on suurema kaaluga, vähem mõttetuid tulemusi ning last but not least – lühemat hooaega on võimalik mahutada lühemale ajale.

Vähetähtis ei ole ka fakt, et vähenevad liiga administreerimiskulud, samuti vähenevad adminkulud klubide jaoks.

KALENDER

Pohlak on varast algust (märtsi algus) põhjendanud muuhulgas koondise huvidega – koondis ei koosne ju (ainult) Meistriliiga mängijatest ja ometi on liiga pandud teenima koondise huve – nonsenss. Pikas perspektiivis väheneb Meistriliiga mängijate arv koondises, mistõttu Meistriliiga formaadi ja kalendri allutamine koondise huvidele ei ole loogiline.

Arvestades infrastruktuuri taset ja ilmastikutingimusi ei ole märtsis (ja ka novembris) jalgpalli vaatamine Eestis meeldiv tegevus.

Optimistina usun, et infrastruktuur areneb aastatega edasi, küll aga ei muutu lähiajal kliimavööde. Jalgpallisõber ei ole ju partisan, kes peab pussnoad ja lumetuisud välja kannatama.

Kõrvutades end lähiriikidega, algab Eestiga sarnasel ajal liiga ainult Venemaal, samal ajal kui Põhjamaad ja ülejäänud Balti riigid eelistavad alustada aprillis ja lõpetada novembri alguseks. Ei näe nõrkade jalgpallitraditsioonidega riigis mingit põhjust jalgratta leiutamiseks, seepärast pean ka Eestis mõistlikuks ca 7-kuulist hooaega, mis algab aprillis ning lõppeb võimalusel novembri alguseks.

MÄNGUPÄEV

Kindla mängupäeva väljakujundamist pean õigeks suunaks, kuna aitab esmalt tekitada ja seejärel kinnistada traditsioone. Arvestades meie olematuid traditsioone, peab ehk mängupäeva osas veel katsetama, aga eelistus kaldub pigem pühapäevale:

• Laupäeval konkureerib jalgpall paljude muude üritustega, seda eriti suvisel ajal.
• Pühapäevane mängupäev annab rohkem võimalusi meediakajastuseks – eilne mäng on jututeemaks kirjutavas pressis, samal ajal, kui laupäevane mäng esmaspäeval huvi ei paku.
• Pühapäev on põhilise mängupäevana levinud ka Põhjamaades, lisapäevadena on kasutusel ka laupäev, esmaspäev ja kolmapäev.

Eelnevat arvestades sobib minu hinnangul Meistriliiga põhiliseks mängupäevaks pühapäev ja lisapäevaks kolmapäev. Samas möönan, et ka praegusel laupäevasel mängupäeval on omad eelised.

KOKKUVÕTE

Formaat: 10 klubi, 27 vooru (1 kodus, 1 võõrsil, 1 loosiga). Kalender: hooaeg algab aprillis, lõppeb novembri alguseks. Mängupäevad: põhipäevaks pühapäev, lisapäevaks kolmapäev.

PS! Kindlasti ei pretendeeri oma kirjutisega absoluutsele tõele ja võimalik, et jätsin olulisi nüansse arvestamata. Seega, täiendused / vastuväited teretulnud.

[eika]

FORMAAT

• Lähiriikides (Põhjamaad, Baltikum, Venemaa) on kõrgliigas keskmiselt 12-14 klubi ja 28 vooru.
• Eestiga sarnane 36-vooruline süsteem on lähiriikidest kasutusel vaid Lätis.

Paar faktiviga:
Leedus on liigas 8 klubi, kes mängivad läbi 4 korda.
Lätis oli kasutusel sama süsteem, aga tänavusest hooajast on liigas 10 klubi ja kaks ringi. Esimeses mängivad kõik 10 klubi omavahel läbi kaks korda (Aprilli algusest kuni Augusti keskpaigani). Teiseks ringiks tehakse kaks "miniliigat", kus omavahel mängivad kaks korda läbi vastavalt kuus esimest ja neli viimast. St meeskonnale ei tule mitte 36 vaid 28 või 24 liigamängu.

Ma olen seda kuskil kirjutanud, aga minu ideealvariant oleks:
Liigasüsteem nagu Lätis. Mängukalender nagu Soomes ehk alustataks aprilli alguses ja lõpetataks oktoobri lõpus. Märtsis võiks mängida välja karika. Novembris toimuksid üleminekumängud ja Superkarika finaal. Ja hoplaa, olekski piisavalt pikk hooaeg.

MÄNGUPÄEV

• Laupäeval konkureerib jalgpall paljude muude üritustega, seda eriti suvisel ajal.

Palju üldse klubide omanikel on sõnaõigust mängupäeva- ja kellaaja osas? Kuno oli vahepeal üsna rahulolematu ühe selle varahommikuse mänguaja suhtes ja samamoodi ennustas ta ette vähest publikuhuvi Red Bulli lennupäevade ajal. Põhimõtteliselt võiks ju klubidele anda vabad käed, mis nädalavahetuse päeval (laupäeval või pühapäeval) ja mis kell nad oma mängu ära teevad.

[Gallacher]

Ma olen seda kuskil kirjutanud, aga minu ideealvariant oleks:
Liigasüsteem nagu Lätis. Mängukalender nagu Soomes ehk alustataks aprilli alguses ja lõpetataks oktoobri lõpus. Märtsis võiks mängida välja karika. Novembris toimuksid üleminekumängud ja Superkarika finaal. Ja hoplaa, olekski piisavalt pikk hooaeg.

Tundub igati loogiline. Olen minagi arvamusel, et ilmataadiga liiga palju võidelda ei maksa. Ja väga kasulik oleks ka see tugevamate ja nõrgemate eraldamine.
Hooaega võiks taas pikemaks venitada siis kui meil oleks mõned normaalmõõtmetega sisehallid. Siis võiks esimesed voorud kasvõi veebruari algul maha pidada.

[Grinch]

Paar faktiviga:
Leedus on liigas 8 klubi, kes mängivad läbi 4 korda.
Lätis oli kasutusel sama süsteem, aga tänavusest hooajast on liigas 10 klubi ja kaks ringi. Esimeses mängivad kõik 10 klubi omavahel läbi kaks korda (Aprilli algusest kuni Augusti keskpaigani). Teiseks ringiks tehakse kaks "miniliigat", kus omavahel mängivad kaks korda läbi vastavalt kuus esimest ja neli viimast. St meeskonnale ei tule mitte 36 vaid 28 või 24 liigamängu.

Ma olen seda kuskil kirjutanud, aga minu ideealvariant oleks:
Liigasüsteem nagu Lätis. Mängukalender nagu Soomes ehk alustataks aprilli alguses ja lõpetataks oktoobri lõpus. Märtsis võiks mängida välja karika. Novembris toimuksid üleminekumängud ja Superkarika finaal. Ja hoplaa, olekski piisavalt pikk hooaeg.

Olen Läti ja Leedu formaadiga kursis, kuid Läti osas sattus tõesti faktiviga sisse. Piirkonna keskmist see siiski ei muuda.

Hooaja keskel liiga kaheks jagamisel on samuti omad plussid, samas on selline loogika leidnud ka kriitikat (näiteks Šoti liiga). Negatiivse poolena tuuakse eelkõige välja seda, et osade vastastega mängitakse ikkagi hooaja jooksul neli korda läbi. Siiski möönan, et splittimine on parem lahendus võrreldes praeguse formaadiga.

Palju üldse klubide omanikel on sõnaõigust mängupäeva- ja kellaaja osas? Kuno oli vahepeal üsna rahulolematu ühe selle varahommikuse mänguaja suhtes ja samamoodi ennustas ta ette vähest publikuhuvi Red Bulli lennupäevade ajal. Põhimõtteliselt võiks ju klubidele anda vabad käed, mis nädalavahetuse päeval (laupäeval või pühapäeval) ja mis kell nad oma mängu ära teevad.

Nõustun, et klubide sõnaõigus on praegu üsna vähene. Mängupäeva osas siiski arvan, et kindlal mängupäeval on perspektiivi. Vajadusel saaks kasutada lisapäeva, kuid täiesti vabade käte andmist päeva valikul ei poolda.

Kellaaja osas võiks minu hinnangul võimaluse piires püsida ühtses formaadis, kuid klubidel võiks jääda omavahelise kokkuleppe õigus. Kell 11:00 ei ole kindlasti mõistlik.

[kesa]

Põhjamaine kliima ja valgustus?

ilm
0-+9 keskmiselt 157
+10-+19 keskmiselt 186
+20-+26 keskmiselt 237

Laupäevased mängud algusega kuni 14.00 keskmiselt 155
alates 16.00 keskmiselt 213
Teisipäevased mängud algusega 18.45 keskmiselt 221
tööpäeva sissesõitva algusega kell 17.00 mängud kõigest 79 külastajat keskmiselt.

Tundub, et laupäeva hommikuti külma trotsides vutti vaadata pole just väga meeldiv elamus, mis publikut staadionile meelitaks.
Märts ja november on liiast.
Pühapäev on kindlasti sobivam mängupäev kui laupäev. Suvel ka argipäeva õhtud. Kusjuures laupäevale üle minnes kukkusid publikuarvud päris märgatavalt.

[Martin]

Pühapäev on kindlasti sobivam mängupäev kui laupäev.

Teades kohalike lehtede trükigraafikuid, siis need pühapäevased mängud peaks üldiselt algama hiljemalt kell 13, sest vastasel juhul pole mingit võimalust lugu esmaspäevasesse lehte saada ja teisipäev on juba põhimõtteliselt hilja.

[aanvaller]

õige jutt kesa.
Kardan et nüüd tulevad jälle oma arust mingid osavad publikumeelitajad siia ja ütlevad et tõeline fänn tuleb ka laupäeva hommikul. Aga see ei ole nii. Asi ongi selles et meil polegi hetkel tõelisi vutifänne, peale nende paari saja kes ka siis käivad. Aga et tekitada selliseid tulebki neid alguses meelitada ja lakkuda näiteks mugavate pinkidega ( ) sooja toiduga, joogiga, sobivate kellaaegadega, mõnusa atmosfääriga. Seda peame tekitama. Kahjuks on see meil veel lapsekingades.

[kindral]

Järelikult on aja üle vaidlemine mõtetu. Kõigepealt tuleb luua mugavused neile jalgpallisõpradele, kes muidu ei tule kui keegi neile sohvat tribüünile ei pane ning sooja toitu ja jooki ette ei kanna.

[gianluca]

Eesti rahva seas oli kõige populaarsem teatri- ja kontserdi külastamine, järgnesid muuseumi-, näituse-, raamatukogu- ja kinokülastused. Kõige vähem oli spordivõistlustel käijaid.

Protsentuaalselt oli madalama ja kõrgema haridusega teatri- ja kontserdikülastajate vahe ligi kahekordne, muuseumi- ja näituskülastajate vahe aga kahe ja poole kordne. Spordivõistluste puhul oli kõrgema ja madalama haridusega külastajate vahe kõige väiksem - vaid 10 protsenti.

http://www.postimees.ee/?id=69941

[Hybrid Soldier]

Eks ikka selletõttu ei ole publikut, et mõeldakse, et ah suva niikuinii on Eesti klubid halvad ja mis ma üksi ikka sinna kisama lähen.

Vot see ongi vale mõtteviis. Kõik peaksid oma lemmikklubi või kodulähedast klubi mängudel külastamas Nii tõuseks publikuarv ja kui tõuseb publikuarv, tõuseb ka tase

[Nahkpea]

Nii tõuseks publikuarv ja kui tõuseb publikuarv, tõuseb ka tase

Paluks seda lauset selgitada, kuidas inimesed tribüünil mängijate tasemega seotud on.

[-RoMaRiO-]

Paluks seda lauset selgitada, kuidas inimesed tribüünil mängijate tasemega seotud on.

Ma vastan ise, see muidugi vaid minu arvamus.

Publikunumbrite kasvuga tõuseb piletitulu, jah, see ei ole praegu kõige suurem summa, kuid väike abi siiski. Ning tulevikus tõuseb ka see number. Samas kui ühe mängu keskmine pilet 40 krooni ning pealtvaatajaid on 1000 inimest, siis teenib klubi juba 40000, mis ei olegi tegelikult kõige tühisem.

Lisaks hakkab ka meedia rohkem jalgpalli pühendama, kui on näha, et ka kodune liiga rahvast huvitab. Kogu selle värgi pealt teenivad klubid raha ning selle läbi on võimalik luua paremaid tingimusi jalgpalli mängimiseks, ka palgata kõrgema tasemega pallureid.

Ja miks peaks üks noor poiss praegu tahtma üleüldse jalgpalluriks saada? Esmane eesmärk peaks olema pääs siinsesse tippmeskonda, näiteks Florasse, kuid praegused tingimused, kus mänge vaatab 200 inimest ning isegi palka ei maksta korralikult, siis ei ole küll väga veenev. Ainuke võimalus on pääseda välismaale, kuid aastate pärast võiks olukord olla selline, et ei minda kuskile Skandinaavia esiliigasse, vaid on mõtet ka siinses liigas mängida.

Seega minu arvates on need asjad väga seoses.

[zip]

Eks ikka selletõttu ei ole publikut, et mõeldakse, et ah suva niikuinii on Eesti klubid halvad ja mis ma üksi ikka sinna kisama lähen.

Vot see ongi vale mõtteviis. Kõik peaksid oma lemmikklubi või kodulähedast klubi mängudel külastamas Nii tõuseks publikuarv ja kui tõuseb publikuarv, tõuseb ka tase

Ma ei tea mis mu kodulähedane klubi on, Tallinnas neid mingi 4 tükki (Meistriliigast), kolm neist on Tallinna kesklinnas ja neljas minu jaoks Tallinna teises otsas (Nõmmel).

[Nahkpea]

Siin jalgpallis ei hakka mitte kunagi midagi muutuma, kui siin ei hakka ringlema rahad (ja see köki-möki, mis publikust saadakse ei tule siin üldse arvesse). Kui liiguvad rahad, siis on tugevamaid mängijaid siia oodata, pluss on kohalikel noortel mängijatel suurem motivatsioon ja see on alles eelduseks, et suurem publik üldse staadionile tuleb.

Me võime siin jalgpalli meedias propageerida, aga kui kohale minnes tavakodanik näeb, et toimub mingi päevatööst väsinud amatööride omavaheline madistamine, siis järgmine kord sisustab ta oma aega juba teisiti. Publik vajab meelelahutust ja no olgem ausad, seda üldjuhul meie jalgpall tavainimesele eriti ei paku. Niikaua me võimegi siia unistama jääda ja staadionile leiavad tee vaid jalgpallifanaatikud.