WTP hiphopiteema

[Scarhead]

2 Chainz ja Rick Ross võiks olemata olla http://www.youtube.com/watch?v=eU4ZvfkmOck

[sambo1]

[delorean]

Jay-Z flow on väga monotoonne ja igav, ent mingil x põhjusel on tal siiski kohe päris mitu head kuni väga head albumit. Nas paneks cooli hääle top viite küll.
Üleüldine lemmik on Kanye, flow ja delivery ja tekstid ehk tõesti ei ole absoluutne tipp, ent kuna olen üleüldine muusikasõber ja ei suudaks eales piirduda vaid hiphopiga, vaimustab mind Kanye eksperimentaalsus, eriti arvestades kui faking tuntud artistiga tegu on.
Uus album on vihane ja šokeeriv ja äge, eelmine on žanri meistriteos ja kohustuslik kuulamine, ülejäänud neljal ei viitsi hetkel peatuda, ehk kunagi hiljem.

[wordprez]

kuidas fakkk ma sain unustada valitud mõtted.

uus top.

lemmikud eesti undergroundikad on

3. Krick
2. Pok
1. Seaduskuulekus.

[wordprez]

Parima häälega emsiid ever.

5. Nas
4. Rakim
3. Celph Titled
2. Guru
1. Method Man

Kõige kohutavama häälega emsiid ever:


1.-2. Jay Z/ Tony Yayo.

[Yattara]

Noorena sai igati loogilist teed räpifänniks arenetud. Tiinekana ikka Eminemi 3 esimest albumit, Tupac (Me Against The World oli vast esimene, mis läbinisti meeldis) ja G-Unit (GRODT, The Documentary, Beg For Mercy, The Hunger for More, Straight Outta Cashville). Isegi Nellyt kuulasin, sest ta tuli raadiost ja Country Grammar pole siiani sugugi halb album. Ühel hetkel liitusid sujuvalt ka DMX (vb Grand Champ juba pisut sakkis, aga kõik albumid enne seda olid hüvad), Jay-Z (Reasonable Doubt, The Black Album, The Blueprint, Nas (ilmselt kõik, mis vähekenegi tema loomingus eksisteerib, Illmatic on läbi aegade parim album) ja Notorious BIG, kes mind hoolimata märkimisväärsest talenteeritusest siiski suhteliselt külmaks jättis. Gümnaasiumis muutusidki domineerivateks Nas ja Dipseti artistid. Sekka ka Saksa (Fler, Azad) ja Briti räppi (nt Klashnekoffi The Sagas Off...) . Muidugi oli neid artiste küllalt kelle albumeid kuulatud sai, nii 90ndate algusest kui tosinkond aastat hilisemast ajast. Ehk siis mis aga kätte oli võimalik saada. Tagasivaadates oli see tore aeg, sest gängstaräpp endiselt domineeris, muusika oli hea, õhus oli pinget, erinevad crewd, twitterit ei olnud. Tänases päevas võiks esile tuua Kendrick Lamari eelmist albumit ja nt Blu Below the Heavens on hea, aga tõele au andes ei ole ma enam aastaid ühtegi albumit otsast lõpuni kuulanud. Pigem eksisteerib materjal youtube's. Niimoodi ongi viimati kuulatud artistide rida kirev - Lil 1/2 Dead, I Smooth 7 (90ndate alguse G-Funk), Gucci Mane, Lil Jojo (seda sorti muusika on nii ignorantne, et ma ei suutnud aastaid taluda), Smoke DZA jne. Eesti räppi ei ole aga kunagi kuulanud.

[Kasepats-Pidur]

Räpimaailmast hakkasin huvituma nii ca 10 aastat tagasi, aga tundub et mitte väga tõsiselt, sest nt Dipseti nimelisest kollektiivist lugesin esimest korda siit teemast. Minu tollane põhitähelepanu oli suunatud Eminemile - Marshall Mathers LP ja The Eminem Show on minu jaoks vast ühed enim kuulatud albumid üldse. Kusjuures polegi aastaid neid üle kuulanud, peaks selle lähiajal plaani võtma. Samuti on kustumatuid mälestusi jätnud Jay-Z Black Album ja mõned Cypress Hilli vanemad üllitised (hello my name is dr Greenthumb jms).

Eestist loeks oma nn vanakooli top 3 albumiteks suvalises järjestuses Ühendatud Inimesed, Valitud Mõtted ja Legendaarne, mis kõik mul originaal CD-dena kuskil kapipõhjas alles peaks olema.

[wordprez]

Väga räpikaugeks (v.a. tundmatu Chicago underground obv) olen jäänud. Seega vanadest headest peale Illmaticu ja Ready to Die liiga palju asju tänapäeva playlistis pole. Tupac pole kunagi erutanud.
'
Eesti mõistes vanad head nagu '?mc', 'Ühendatud inimesed', Kummuli kaheksa, üheksanda maailma imelik' on ka teismeiga rõõmustanud.

Ja läbi aegade parim kodumaine taust on no question 'Püstolid Rendiks'.

[cpidr.]

kuulasin täna igasuguseid ettejuhtuvaid albumeid.
suurt tähelepanu said Mos Defi "Black on both sides" ja Eazy-E "It's On (Dr. Dre) 187um Killa"
kaks albumit mille ilmumisajaks on 93 ja 99 on maailmakuulsad ja teine lausa plaatinastaatusesse kuuluv.

tegu on fantastiliste teostega. eazy-e on läbi viha ja vaenu teinud pea kõik albumi lood dissiks oma vanale sõbrale doktor dreele. plaadilt leiab fantastilise "real mothaphuckkin G's" mille lüürikat peaks iga vana-kooli austaja peast teadma.

mainimist väärib ka wu-tangi tegelaste hilisemad albumid, eriti ol' dirty bastardi debüütplaat "Return to the 36 Chambers: The Dirty Version" sealt leiab sellised lood nagu Shimmy Shimmy ya ja Brooklyn Zoo.

igatahes olen väga huvitatud kui ka teie kallid kaasfoorumlased pisult pikemalt muljetaks vanade-heade plaatide üle. kas siis läänerannik või idarannik - vahet ei ole. ikka on tore sõnu vahetada

[Tofoa]

[anna_õlut]

too esimene biit pärineb Busta Rhymes + J Dilla – Dillagence mixteibilt. soovitan soojalt - kuld. träki nimeks on High muidu.

[wordprez]

härrased. lubage jätkata suvalise (possibly laenatud biitidega) fakin badasss chicago undergroundiga: will is fuckin chillin:

dillalt laentaud biidiga (kui keegi originaali nime teab, oleks tänulik)


aga teisalt

prolly ausa biidiga.

tra ma kirjutasin ise räpsi selle kraami saatel üle aasta, gotta be good.


aga järgmise maailma parima loo tarbeks tuldagu mu nimelisse teemasse: http://foorum.soccernet.ee/showthrea...ift-musa-teema

[Yattara]

No ok, mind too vend nii väga ei huvita, et tema teemadel diskuteerida. Igatahes tore, et siin foorumis teisigi hip-hopi sõpru on.

[Jasper]

The Foundation on mu hip-hopi varasalves. Avastasin küll albumi pisut hiljem, aga tõepoolest kuulub klassika poole kalduvate üllitiste sekka. A muidu ei tea ma sisuliselt kedagi, kes Dipseti või üldse räppi kuulas/kuulab. Sellest ka mu uudishimu. Aa, too lugu mida kuulsin oli Can't Hold Us ja see kõlab ka teisel kuulamisel õudselt. Miks Macklemore ei peaks olema mainstream? Sest ta teeb paar lugu, kus ütleb, et ei ole? Näiteks too Can't Hold Us kõlab nagu iga keskpärane elektropopp slash hip-hop. Ometigi laen temalt miskit alla ja annan võimaluse. Ehk see lugu on kohustuslik jama, mida kuulajate meelitamiseks välja antakse.

Macklemore ei ole mainstream, sest ta tegi oma asja ausatel motiividel. mainstream lihtsalt püüdis ta kinni. mitte vastupidi. lood sulle suure tõenäosusega ei meeldi, sest nähtavasti hindad sa neid teistsuguste kriteerumite järgi. aga põhimõtteid/sõnu ja motiive järgides on Macklemore'i loomingus palju tõelist ja kasulikku hip-hopi sõnumit, mis vastandub mainstreamile/kommertsialismile/muule idiootsusele. see, et ossid ja väiksed tüdrukud teda kuulavad on kõrvaline nähtus. näiteks, kui Dipseti hoiak oli 'I'm in the midst of a bidding war" [müüa ennast kõrgeimale pakkumisele], siis Macklemore "Rather be a starving artist than succeed at getting fucked"[teha oma asja all else can fuck off].

[Yattara]

The Foundation on mu hip-hopi varasalves. Avastasin küll albumi pisut hiljem, aga tõepoolest kuulub klassika poole kalduvate üllitiste sekka. A muidu ei tea ma sisuliselt kedagi, kes Dipseti või üldse räppi kuulas/kuulab. Sellest ka mu uudishimu. Aa, too lugu mida kuulsin oli Can't Hold Us ja see kõlab ka teisel kuulamisel õudselt. Miks Macklemore ei peaks olema mainstream? Sest ta teeb paar lugu, kus ütleb, et ei ole? Näiteks too Can't Hold Us kõlab nagu iga keskpärane elektropopp slash hip-hop. Ometigi laen temalt miskit alla ja annan võimaluse. Ehk see lugu on kohustuslik jama, mida kuulajate meelitamiseks välja antakse.