Algselt postitas rahvaspordipäev
Vaata postitust
Eestis kasutab imo sellist lähenemist kõige rohkem Ott Järvela. Suhteliselt vähe mingisuguseid taustaheietusi, inside nalju ja muud träni. Samas toob see kaasa väga palju sellist "Havertz liigub äärele, Werner jookseb keskele, tuleb tsenderdus karistusalasse JA WERNER LÖÖB NAPILT MÖÖDA VASAKU JALAGA!" Kui mäng pole kõige voolavam, siis hakkab minul isiklikult sellise mängu ajal igav. Nii vaataja kui ka kommenteerijana. Aga see on juba subjektiivne lähenemine ja kui kuulata Susi hinnanguid, kes sellele küsimusele lähenenud teaduspõhiselt, siis ma võin olla lihtsalt ka veidi teise profiiliga vaataja ja minu arvamus ei pruugi ühtida mõistega "hea reportaažižanr".
Samas nägin siin hiljaaegu ühelt kanalilt ühe NBA mängu kommentaari, mis ajas mu totaalselt kettasse, kuna kommentaatorit ei huvitanud absoluutselt väljakul toimuv. Tehti mingi ilmselge kohtuniku viga - kommentaator ajas mingit oma juttu. Visati vabakas - kommentaator ei saanud aru, kuidas skoorireale üks punkt juurde tuli. Mängu lõpus vaadati kordust ja anti sekund veel mängida - kommentaator oli juba mängult lahkunud. Lisaks kuulis iga kolme minuti järel, kuidas kommentaatori arvates on ikka Durant maailma parim mängija ja kuidas kõik visked võiks Durant teha ja kuidas Harden on ikka kehva mees ja lõpuks on parim mängija ikka see, kes võidab, aga lõpuks oli endiselt Durant maailma parim, kuigi ta kaotas.
Noh, et selles osas olen ma siis ka Susi paadis, et selgita mängu, kui ikkagi playoffi viimane mäng on ja ära jaura, et kes su arvates maailma parim on.
Aa, ühesõnaga tahtsin öelda, et üldiselt on kommentaatoritöö ääretult subjektiivne, aga see, mida sa isiklikult heaks pead, ei pruugi tähendada "päriselt head" kommentaari ja kommentaatorina tunnistades, siis sellise inglasliku "play by play" kommentaari üle tuleb enamjaolt kõige vähem negatiivset tagasisidet.
Leave a comment: