Film

[marv3llous]

'Baby Driveri' fenomen on üks aasta mõistatusi minu jaoks. Kogu esimene act üritas olla cool, aga seal ei olnud midagi originaalset. Kogu teine act ehk love story oli ilma igasuguse keemiata ning kogu kolmas act oli valulikult ülepingutatud actioniga.

[_AI_]

Põnnist sohver oli pettumus. Liiga palju drive teenage varianti, liiga vähe üllatust. Spacey muidugi tegi oma ära ja käras vaadata küll. Üldiselt suht kehv filmiaasta.

[Mõnuagent 007]

Esmalt tahan ma öelda, et ma pole filmiajakirjanik, mistõttu jääb mul alati aasta jooksul mingid olulised asjad nägemata. Näiteks see, et ma Nocturnal Animalsi jätsin top10-st eelmine aasta välja, oli lihtsalt seepärast, et ma ei näinud seda kinos, vaid hiljem Starmani järelvaatamises. Ja, kurat, see oli alles film. Või Moonlight, mis sai ikkagi La La Landi ees ebaõiglaselt Oscari. Ja samamoodi jäi mul nägemata PÖFFil tõenäolised oscarifilmid Kolm silti kuskil suvalinnas ja muu säärane, kuna nad tulevad kinno, aga ilmselt järgmisel aastal. Aga siit tuleb siis minu selle-aastane top10 ja veel veidi juurde.
1. Wind River – No, kurat, kus oli film. Külm, kõle, õudne. Miski selline, mis jääb meelde ja hakkab närima. Härra Renner tegi suurepärase rolli ja selles filmis oli ka aasta parim tulevahetusstseen. Kõik on lõpuks kurb.
2. Blade Runner 2049 – Pea kolm tundi filmi, kus kordagi igav ei hakka. Visuaalselt meeletult ilus, sisult meeletult liigutav. Ma olen alati järgede, remake’de suhtes skeptiline, aga see oli midagi muud. Kahjuks põrus film täiesti kassanäitajates, mistõttu võib öelda, et kinokülastaja on faking loll.
3. Logan – sai juba öeldud, et ma olen järgede ja remake’de suhtes skeptiline? Veel skeptilisem olen ma koomiksifilmide suhtes. DC omad on puhas okse, Marveli omad on värviline silmapiinamine. Aga Logan, oh, see oli mõnus. Taaskord kurb. Neetud, kõik kolm esimest filmi on tegelikult ju kurvad.
4. Toivon Tuolla Puolen – neetud, neljas on ka tegelikult. Või, noh, nüüd vist spoilisin. Tegelikult oskab Aki Kaurismäki teha meeletult häid nalju, seda soojalt ja kedagi norimata. Ma pole vist selle aasta jooksul kordagi nii palju naernud, kui selle filmi ajal tehtud sai.
5. Colossal – Ilmselt selle aasta kõige alahinnatum film üleüldse. Andri Liimets, tõesti, ime muna, et sa sellele filmile umbes 1 punkti Ekspressi tabelis andsid. Film, mis algab romantilise komöödiana, aga jõuab järjest ja järjest uutele tasanditele. Nagu parim poplaul, mis algab ühe teemaga ja siis vahetab järjest registreid. Täiesti superfilm, aga kukkus kinodes totaalselt läbi.
6. Baby Driver – see oli mingi kummaliselt imelik suvepäev, kui ma Baby Driverit vaatama läksin. Kuskilt lahku mindud, kuskilt taas suhtlema hakatud, kõik oli igati segane. Ja siis tuli Baby Driver, mis oli nii kuradi pöörane andmine, et saabusin kinost täiesti vaimustuses. Muideks, esimesed pool tundi filmist mulle üldse ie meeldinud. Oli natuke ülestiliseeritud, aga lõpplahendus oli muidugi väga super. Palun, ärge tehke sellele järge. See oli juba niigi perfektne. Ja Sky Ferreira = (l)
7. Dunkirk – tegelikult ootasin ma sellest filmist isegi rohkemat. Aga siis sain aru, et see muutiski selle filmi nii heaks. See oli film, kus justkui puudus nähtav narratiiv, aga tegelikult oligi selleks sõja tegelik mõttetus. Sõjafilmide topis on selle filmi koht sajandiks kinnitatud.
8. Ruut (The Square) – ma käisin kunagi vaatamas NO99 etendust „Tüdruk, kes otsib vendasid“ (võin jummala mööda pealkirjaga panna). Teate küll, see, kus Rea Lest oli, noh, ülioossom. Ja see meeldis mulle jubedalt, aga siis lugesin mingeid arvustusi ja selgus, et nad kõik said sellest täiesti valesti aru. Mul on tunne, et ka selle filmi puhul said kõik valesti aru, sest mina saan ju alati kõigest õigesti aru. Aga see ongi hea film, kus võivad kõik teistmoodi aru saada.
9. Välismaalane (Foreigner) – Kõige ootamatum lisandus siia listi, kuna see, et Jackie Chan on filmis, siis peaks olema film ju imelik. Aga ei olnud. See oli Jackie Chani kõige mõjusam roll ja see oli täiesti oossom. Teda oli nii vähe, ta oli nii tõhus ja film oli nii haarav.
10. Minu näoga onu – hea küll, äkki saab natuke propsi ka see-eest, et on Eesti film, aga oli tore näha filmi, mis oli arusaadav, ei veninud ja oli ka muudmoodi tore. Ja Maarja Mitt, ohh, ma käisin tema klassiõega, oleks ma teadnud, kui ilus naine veidi poisilikust pipi-tüdrukust kasvab, siis ma oleks äkki enda tähelepanu forsseerinud veidi teise suunda.
11. Armastuseta – ilmselt peaks ma selle filmi tõstma kõrgemale, kuna see film mõjub. Aljoša kaob ära, aga keegi ei küsi Ansipilt (wuut?). Aga julm ja ääretult külm sissevaade vene pereellu. Ja taaskord tekkis mul küsimus teiste inimeste arusaamadest, kus kirjutati „tahaks kõik filmi peaosalised ära tappa“. Faking puhake jalga, julmus taastoodab julmust ja see ongi filmi mõte, te kuradi turakad.

Ja Pöffi parimad (ehk filmid, mis pole jõudnud filmilevisse):
Taksojuht (Korea) – kõik tönnisid, sest korealased oskavad teha filme, mis algavad punktist A, aga sa ei tea, kuhu see jõuab ja see punkt, kuhu see film jõudis, oli midagi täiesti ootamatut. Komöödia oli punkt A. Lõpp, oh, see lõpp…
Tulbid: Armastus, au ja jalgratas – soe ja armas film, mis on samas ka nii kurb. Kõige olulisem on muidugi see, et imeilusat naist näeb alasti ja saab naerda ja üleüldse. Oli vist ka PÖFFi publikulemmik. Seekord täiesti nõus.
Püha hirve tapmine – kui ma PÖFFisaalist väljusin, siis kuulsin trepil jutte, kuidas see oli ikka ilge ajukepp ja intelligentne joga. Nojah, oli ta jee. See on lihtsalt tase, kuidas see film lahendati.
Suvelapsed – seda filmi tahtis mu õde vaadata. Ostsin talle pileti ja käisin ise enne vaatamas, aga kirjutasin talle seepeale sõnumi, et kas see film lõppes tema arvates hästi või halvasti. Tema leidis, et hästi, mina leidsin, et halvasti. Režissöör olevat öelnud, et ta jättiski asja lahtiseks, et jätta inimestele valikuvõimalus. Kurat, see film lõppes megahalvasti ju….

Ofkoors tee tabel ära ja siis alles vaata "Get Out"i. Ofkoors on see hea mõte...

[Mõnuagent 007]

Nüüd küll teemavahetus, aga mu meelest õige. Sa lähed kinno filmi vaatama (või teatrisse, või kontsertile vms) ja ei suuda need paar tundi telefonist eemal olla? Kas tähelepanu liigub tõesti nii kiirelt mujale?

Pigem vaatan kinos kella. Või siis kiirelt, et ega tööl mingit jama lahti pole.

[Kenny's Heroes]

- Film oli nõnna arusaamatult pikk ka seepärast, et telefonist ei saanud kella vaadata, sest telefonid pidi välja lülitama ja turvamehed vaatasid väidetavalt, et kui kuskil on helendav ekraan, siis lubati välja visata.

Nüüd küll teemavahetus, aga mu meelest õige. Sa lähed kinno filmi vaatama (või teatrisse, või kontsertile vms) ja ei suuda need paar tundi telefonist eemal olla? Kas tähelepanu liigub tõesti nii kiirelt mujale?

[Mõnuagent 007]

Tähelepanekuid Star Warsi uuest filmist:
- supereriesilinastusel nägin esimese inimesena Rain Tolki, aga õnneks polnud ta koos Tristan Priimägiga, mistõttu ei hakanud Õhtulehe soovitusel kohe lahkuma.
- Vehiti valgusmõõkadega ja taheti kõiki muudkui pildistada.
- Jagati Coca-Colat ja Chewbacca-kujulist piparkooki. Selles osas oli taandareng Kariibi Mere piraatide viimase filmiga märgatav, sest toona jagati rummi (mis oli ka ainus põhjus, miks ma Kariibi Mere piraadid ära talusin, kuna vajusin üsna otsustavaks ajaks unne).
- Kinosaalis mängis tšelloduett, kellest oli hästi kuulda ühte tšellot, teist (seda viisimängijat) mitte eriti. Mängiti Star Warsi meloodiaid ja Nirvanat ja värki.
- Film ise oli tore. Selline meelelahutus, kus päris igav ei hakka, kuigi veidi oli liiga pikk ja kohati oli liiga värviline ja kohati oli liiga palju juba neid nappe pääsemisi, et vaikselt tekkis küllastus.
- Kaks väga eepilist stseeni.
- Film oli nõnna arusaamatult pikk ka seepärast, et telefonist ei saanud kella vaadata, sest telefonid pidi välja lülitama ja turvamehed vaatasid väidetavalt, et kui kuskil on helendav ekraan, siis lubati välja visata.
- Kylo Ren on endiselt kõige pussym pahalane, keda üheski filmis näha on saanud.

[Mõnuagent 007]

Ja oli kaks täiseti wow-stseeni. Eepilisuse tasandilt. Üks sisaldas ristlejat ja teine Luke'i.

[Mõnuagent 007]

persse ma tunnen end massipsühhoosi ohvrina, kui seda vaatama lähen. nüüd see joga enam ei lõppegi ju ära ja nende kõige vanemate vastu romantikast on mingi kohustus kuskil sees, mis sunnib ikka minema - lubad et on okei??

edit: sõnastan ümber, kas Force Awakensiga võrreldes midagi arenenud on ka, või ikka vana ja safe rehäsh

Viimase 35 aasta parim ilmselt. Vilesid ja kellasid on palju. Veidi oli ka liiga pikk. Aga hea film oli.

[Kenny's Heroes]

Star Wars oli kvaliteetne meelelahutus. Kylo Ren on aint veelgi vinguvam pussy.

persse ma tunnen end massipsühhoosi ohvrina, kui seda vaatama lähen. nüüd see joga enam ei lõppegi ju ära ja nende kõige vanemate vastu romantikast on mingi kohustus kuskil sees, mis sunnib ikka minema - lubad et on okei??

edit: sõnastan ümber, kas Force Awakensiga võrreldes midagi arenenud on ka, või ikka vana ja safe rehäsh

[Mõnuagent 007]

Star Wars oli kvaliteetne meelelahutus. Kylo Ren on aint veelgi vinguvam pussy.

[Kenny's Heroes]

Kolm filmi ületasid kõik oma esialgsed ootused meeldivalt mu jaoks sel aastal: Trainspotting 2, Dunkirk ja Blade Runner. Rohkem ei viitsigi aasta jooksul kinos käia.

[Tofoa]

Mina mainiksin ära kuus filmi

1.-3. Three Billboards Outside Ebbing, Missouri (10/10)
1.-3. Blade Runner 2049 (10/10)
1.-3. Dunkirk (10/10)
4.-6. Aritmiya (8/10)
4.-6. Wind River (8/10)
4.-6. Death of Stalin (8/10)

Teisi potsentsiaalseid edetabelisse pürgivaid filme pole kahjuks veel näinud. Wind River oli minu jaoks pettumus. Karakterid olid liiga pealiskaudsed. Stsenaarium liialt ettenähtav. Ootasin kulminatsiooni, aga kulminatsiooni ei tulnudki.

[Jasper]

5 - Hell or High Water ( http://www.imdb.com/title/tt2582782/ )

Writer: Taylor Sheridani ja Nick Cave/Warren Ellise koostöö enne Wind Riverit. siin-seal paugutatakse, aga filmi parimaks osaks on kahekõned. neist ülim jäetakse viimaseks. üldiselt tiptop vaatamine.

 

snaipri kill selles filmis realistlik

[Kenny's Heroes]

2. Blade Runner 2049 – Pea kolm tundi filmi, kus kordagi igav ei hakka. Visuaalselt meeletult ilus, sisult meeletult liigutav. Ma olen alati järgede, remake’de suhtes skeptiline, aga see oli midagi muud. Kahjuks põrus film täiesti kassanäitajates, mistõttu võib öelda, et kinokülastaja on faking loll.

Muud midagi, kui et üks suur pluss 1 sellele jutule.

[Mõnuagent 007]

Esmalt tahan ma öelda, et ma pole filmiajakirjanik, mistõttu jääb mul alati aasta jooksul mingid olulised asjad nägemata. Näiteks see, et ma Nocturnal Animalsi jätsin top10-st eelmine aasta välja, oli lihtsalt seepärast, et ma ei näinud seda kinos, vaid hiljem Starmani järelvaatamises. Ja, kurat, see oli alles film. Või Moonlight, mis sai ikkagi La La Landi ees ebaõiglaselt Oscari. Ja samamoodi jäi mul nägemata PÖFFil tõenäolised oscarifilmid Kolm silti kuskil suvalinnas ja muu säärane, kuna nad tulevad kinno, aga ilmselt järgmisel aastal. Aga siit tuleb siis minu selle-aastane top10 ja veel veidi juurde.
1. Wind River – No, kurat, kus oli film. Külm, kõle, õudne. Miski selline, mis jääb meelde ja hakkab närima. Härra Renner tegi suurepärase rolli ja selles filmis oli ka aasta parim tulevahetusstseen. Kõik on lõpuks kurb.
2. Blade Runner 2049 – Pea kolm tundi filmi, kus kordagi igav ei hakka. Visuaalselt meeletult ilus, sisult meeletult liigutav. Ma olen alati järgede, remake’de suhtes skeptiline, aga see oli midagi muud. Kahjuks põrus film täiesti kassanäitajates, mistõttu võib öelda, et kinokülastaja on faking loll.
3. Logan – sai juba öeldud, et ma olen järgede ja remake’de suhtes skeptiline? Veel skeptilisem olen ma koomiksifilmide suhtes. DC omad on puhas okse, Marveli omad on värviline silmapiinamine. Aga Logan, oh, see oli mõnus. Taaskord kurb. Neetud, kõik kolm esimest filmi on tegelikult ju kurvad.
4. Toivon Tuolla Puolen – neetud, neljas on ka tegelikult. Või, noh, nüüd vist spoilisin. Tegelikult oskab Aki Kaurismäki teha meeletult häid nalju, seda soojalt ja kedagi norimata. Ma pole vist selle aasta jooksul kordagi nii palju naernud, kui selle filmi ajal tehtud sai.
5. Colossal – Ilmselt selle aasta kõige alahinnatum film üleüldse. Andri Liimets, tõesti, ime muna, et sa sellele filmile umbes 1 punkti Ekspressi tabelis andsid. Film, mis algab romantilise komöödiana, aga jõuab järjest ja järjest uutele tasanditele. Nagu parim poplaul, mis algab ühe teemaga ja siis vahetab järjest registreid. Täiesti superfilm, aga kukkus kinodes totaalselt läbi.
6. Baby Driver – see oli mingi kummaliselt imelik suvepäev, kui ma Baby Driverit vaatama läksin. Kuskilt lahku mindud, kuskilt taas suhtlema hakatud, kõik oli igati segane. Ja siis tuli Baby Driver, mis oli nii kuradi pöörane andmine, et saabusin kinost täiesti vaimustuses. Muideks, esimesed pool tundi filmist mulle üldse ie meeldinud. Oli natuke ülestiliseeritud, aga lõpplahendus oli muidugi väga super. Palun, ärge tehke sellele järge. See oli juba niigi perfektne. Ja Sky Ferreira = (l)
7. Dunkirk – tegelikult ootasin ma sellest filmist isegi rohkemat. Aga siis sain aru, et see muutiski selle filmi nii heaks. See oli film, kus justkui puudus nähtav narratiiv, aga tegelikult oligi selleks sõja tegelik mõttetus. Sõjafilmide topis on selle filmi koht sajandiks kinnitatud.
8. Ruut (The Square) – ma käisin kunagi vaatamas NO99 etendust „Tüdruk, kes otsib vendasid“ (võin jummala mööda pealkirjaga panna). Teate küll, see, kus Rea Lest oli, noh, ülioossom. Ja see meeldis mulle jubedalt, aga siis lugesin mingeid arvustusi ja selgus, et nad kõik said sellest täiesti valesti aru. Mul on tunne, et ka selle filmi puhul said kõik valesti aru, sest mina saan ju alati kõigest õigesti aru. Aga see ongi hea film, kus võivad kõik teistmoodi aru saada.
9. Välismaalane (Foreigner) – Kõige ootamatum lisandus siia listi, kuna see, et Jackie Chan on filmis, siis peaks olema film ju imelik. Aga ei olnud. See oli Jackie Chani kõige mõjusam roll ja see oli täiesti oossom. Teda oli nii vähe, ta oli nii tõhus ja film oli nii haarav.
10. Minu näoga onu – hea küll, äkki saab natuke propsi ka see-eest, et on Eesti film, aga oli tore näha filmi, mis oli arusaadav, ei veninud ja oli ka muudmoodi tore. Ja Maarja Mitt, ohh, ma käisin tema klassiõega, oleks ma teadnud, kui ilus naine veidi poisilikust pipi-tüdrukust kasvab, siis ma oleks äkki enda tähelepanu forsseerinud veidi teise suunda.
11. Armastuseta – ilmselt peaks ma selle filmi tõstma kõrgemale, kuna see film mõjub. Aljoša kaob ära, aga keegi ei küsi Ansipilt (wuut?). Aga julm ja ääretult külm sissevaade vene pereellu. Ja taaskord tekkis mul küsimus teiste inimeste arusaamadest, kus kirjutati „tahaks kõik filmi peaosalised ära tappa“. Faking puhake jalga, julmus taastoodab julmust ja see ongi filmi mõte, te kuradi turakad.

Ja Pöffi parimad (ehk filmid, mis pole jõudnud filmilevisse):
Taksojuht (Korea) – kõik tönnisid, sest korealased oskavad teha filme, mis algavad punktist A, aga sa ei tea, kuhu see jõuab ja see punkt, kuhu see film jõudis, oli midagi täiesti ootamatut. Komöödia oli punkt A. Lõpp, oh, see lõpp…
Tulbid: Armastus, au ja jalgratas – soe ja armas film, mis on samas ka nii kurb. Kõige olulisem on muidugi see, et imeilusat naist näeb alasti ja saab naerda ja üleüldse. Oli vist ka PÖFFi publikulemmik. Seekord täiesti nõus.
Püha hirve tapmine – kui ma PÖFFisaalist väljusin, siis kuulsin trepil jutte, kuidas see oli ikka ilge ajukepp ja intelligentne joga. Nojah, oli ta jee. See on lihtsalt tase, kuidas see film lahendati.
Suvelapsed – seda filmi tahtis mu õde vaadata. Ostsin talle pileti ja käisin ise enne vaatamas, aga kirjutasin talle seepeale sõnumi, et kas see film lõppes tema arvates hästi või halvasti. Tema leidis, et hästi, mina leidsin, et halvasti. Režissöör olevat öelnud, et ta jättiski asja lahtiseks, et jätta inimestele valikuvõimalus. Kurat, see film lõppes megahalvasti ju….