Film

[mcnamara]

Ma ei ole küll selles vallas teab mis asjatundja, aga jäi silma, et PÖFFi raames jõuab nii Tartusse kui ka Tallinnasse.

Ohhoo! Pole jõudnud veel pöffi kava õieti uurida.

[Rohtaed]

Siin on asjatundjaid, küsin. Kas see võimatult hea näitlejakomboga film on meie kinodesse tulemas? Plaanidest ei paista.

Ma ei ole küll selles vallas teab mis asjatundja, aga jäi silma, et PÖFFi raames jõuab nii Tartusse kui ka Tallinnasse.

[Rohtaed]

Oktoobrikuu põhiteemadeks siis sõda, Itaalia filmid eesotsas maestro Visconti filmidega ja lisaks veel ka Michael Powelli teoseid ning teisi Ameerika filmitükke.

Sõda

Hell Is for Heroes (1962, Don Siegel) 6/10 - üpris keskpärane sõjafilm.
The Sand Pebbles (1966, Robert Wise) 6/10 - ambitsioonikas, aga häirivalt pealiskaudne, kuigi pikkust on filmil kolm tundi. Nii et kokkuvõttes hakkas ajast kahju hoopis.
The Enemy Below (1957, Dick Powell) 7/10 - väga palju sarnasusi sakslaste oma suurteose, Das Bootiga, nii et seda võiks isegi sellesinase hilisema filmi eelkäijaks nimetada.
Stalag 17 (1953, Billy Wilder) 7/10 - Billy Wilderi filmide kvaliteedis võib alati kindel olla.
Sink the Bismarck! (1960, Lewis Gilbert) 6/10 - hea, aga ei midagi meeldejäävat.
Sands of Iwo Jima (1949, Allan Dwan) 7/10 - meeldis rohkem, kui oleks osanud arvata. Sõja ja armastuse suhet on väga hästi edasi antud.
La battaglia di Algeri (1966, Gillo Pontecorvo) 7/10 - Suurepärane teos Pontecorvolt. Osad kaadrid on täiesti ikoonilised, meeldejäävad.

Mitmesugust

Out of the Past (1947, Jacques Tourneur) 7/10 - väga hea film-noir, võimalik, et omas žanris üks parimaid.
The Night of the Hunter (1955, Charles Laughton) 8/10 - kohati uskumatult kaunis kinematograafia.
Stagecoach (1939, John Ford) 7/10 - võiks väita, et kõik hilisemad Ameerika vesternid on rohkem või vähem Stagecoach´i põhjal tehtud.
Rosemary's Baby (1968, Roman Polanski) 7/10 - algab kui tavaline viiekümnendate stiilis suhtedraama, aga mida aeg edasi, seda tänapäevasemaks ja liikuvamaks film muutub. Siit tuleb välja ka Polanski suurepärane oskus publikuga tunnetega mängida - teisisõnu manipuleerida. Ja too unenäoline vägistamisstseen vanakuradi endaga - meisterlik.
The Man Who Would Be King (1975, John Huston) 6/10 - Kahjuks oma stiililt liialt lapsik, et mitte öelda naiivne, mistõttu seda tõsiseltvõetavaks filmiks ei saa lugeda. Parimal juhul meelelahutuslik.
Elephant (2003, Gus Van Sant) 6/10 - Palme d'Or. Sarnase temaatikaga film, nagu seda on ka mõned aastad hiljem linastunud Ilmar Raagi Klass. Sedapuhku on küll hoopistükkis teine lahendus sündmusteahela lahtiharutamiseks leitud, aga seda mõistab vaataja ka juba ise filmi vaadates. Üks tähelepanek: miks kasutatakse filmides pahatihti kõige äraleierdatumaid klassikapalasid? Näiteks mõned Beethoveni tükid on mind isiklikult juba nii ära tüüdanud, et neid ei tahakski enam õieti kuulata. Sama tähelepanek ka hiljuti vaadatud sõjafilmi Gallipoli puhul: Albinoni Adagiot on esiteks juba lõpmatuseni palju filmides ekspluateeritud, aga seal oli see veel pealegi täiesti kohatult kasutusse võetud. Jube!

Michael Powell

They're a Weird Mob (1966) 6/10 - austraallaste ja ameeriklaste jaoks kahtlemata väga naljakas. Aga ega ma ka ise päris tuima näoga pealt ei vaadanud!
The Spy in Black (1939) 7/10 - suurepärane, kuigi tegu oli omal ajal propagandateosega. Ja Conrad Veidt - nimi ei olegi niivõrd tuntud, kui vaadata kõiki kuulsaid filme, kus mees on osalenud.
The Thief of Bagdad (1940) 7/10 - nauditav seiklusfilm, idamaade vaimu on Powell toredasti ära tabanud.
A Matter of Life and Death (1946) 9/10 - Powell ja Pressburger - üks kuulsamaid paaristandemeid kinoajaloos. Sedapuhku on tegemist täiesti fantastilise, maagilise filmiteosega - kõik see värskus, värvid ja mingi kindel lummuslik õhkkond, mis terve filmi jooksul valitseb. Ka see oli algselt mõeldud propagandafilmina - selleks, et näidata inglaste ja ameeriklaste kokkukuuluvust: koossõdimise võimalikkust.

Itaalia

Professione: reporter (1975, Michelangelo Antonioni) 7/10 - Palme d'Ori nominatsioon. Ühekaadristseen - geniaalne.

Luchino Visconti

Rocco e i suoi fratelli (1960) 8/10 - ilus.
Morte a Venezia (1971) 8/10 - lõpp meenutas tahes-tahtmata kuulsat hetke David Leani Doctor Zhivagos, mil Zhivago Lara järgi joostes südamest kinni haarab, ja sureb. Aga see loomulikult Visconti filmi vaadates häirivaks ei osutunud.
Il gattopardo (1963) 9/10 - selliseid meistriteoseid kohtab harva . . . Au anda!


A Matter of Life and Death


Il gattopardo

[Kenny's Heroes]

Saabusin minagi nüüd reaalsususesse. Käisin vaatamas Blade Runner 2049.
Olen väga väikene filmide vaataja ja veel väiksem kinos käija. Aga see oli minu selle aasta kõige kõigem filmi elamus.
Filmi helile annaks u 12 punkti 10 nest. Mul on siiani kananahk ihul. Vaatasin tavalises versioonis ei kujuta nüüd ettegi kuidas see veel 3 d olla võiks. Ja mulle meeldis vähene dialoog tegelaste vahel. Aga samas krakterid olid põnevad. Ja vana hea Harrison on endiselt äge.
Miinuspoolele võib kanda selle et kohati jäi natukene venima aga mind see väga ei härinud.. Kuna mul ei lasta enam kunagi valida filmi mida vaatama lähme siis tundub et, see jäi ka viimaseks väga heaks filmiks. Kohati mulle tundus et, ma tunnen seda piina mida kõrval toolis tunti. Vb filmi kohatine tume toon võimendas seda.
Julgelt soovitan neile kes suudavad filmi vaadates ka natukene mõelda. Kui otsid actionit stiilis "kiired ja vihased" siis su aju sureb ennem lõpu arvatavasti ära.

Boi u need to dump dat ho

Aga tegelt, originaali oled näinud? Sellele annaksid vast helide eest siis 15 / 10

[Fc.]

Saabusin minagi nüüd reaalsususesse. Käisin vaatamas Blade Runner 2049.
Olen väga väikene filmide vaataja ja veel väiksem kinos käija. Aga see oli minu selle aasta kõige kõigem filmi elamus.
Filmi helile annaks u 12 punkti 10 nest. Mul on siiani kananahk ihul. Vaatasin tavalises versioonis ei kujuta nüüd ettegi kuidas see veel 3 d olla võiks. Ja mulle meeldis vähene dialoog tegelaste vahel. Aga samas krakterid olid põnevad. Ja vana hea Harrison on endiselt äge.
Miinuspoolele võib kanda selle et kohati jäi natukene venima aga mind see väga ei härinud.. Kuna mul ei lasta enam kunagi valida filmi mida vaatama lähme siis tundub et, see jäi ka viimaseks väga heaks filmiks. Kohati mulle tundus et, ma tunnen seda piina mida kõrval toolis tunti. Vb filmi kohatine tume toon võimendas seda.
Julgelt soovitan neile kes suudavad filmi vaadates ka natukene mõelda. Kui otsid actionit stiilis "kiired ja vihased" siis su aju sureb ennem lõpu arvatavasti ära.

[Jasper]

Wind River ...paugud on väga kõvad.

 

ma ei saanudki aru, kas mulle meeldis, et igast laksust lendasid tüübid neli meetrit või mitte. vist ikka meeldis, aga pidin otsima snaiprivideod kinnitamaks, et see ikka filmitrikk. samas ehk veits liiga Terry Crews/Expendables võte sellise filmi jaoks

[Mõnuagent 007]

Ma võin siin küll nüüd natuke endale jalga lasta tuntud filmiguruna, aga mulle see Jackie Chani uus film väga meeldis. Võin ette öelda, et tegelikult pole Jackie Chan filmi peategelane, vaid pigem päästik, aga iga hetk, kus mees ekraanil oli, oli suurepärane.

[Kenny's Heroes]

Söön meeleldi 'humble pied' nagu ingl.k. öeldakse. Siis oma ülekäe ennustusele siin teemas, et BR2049 on etteteada feil. Üldse mitte ei olnud, vastupidi, aga eks tänapäevane ollivuudi maastik on kõikide oma järgede ja taaskäivitustega asja nii ära möksind, et raske on end üldse enam kinno vedada. Siiski oli uus Blade Runner teine suurepärane järg sel aastal, peale Trainspottingut, ja mõlemail oli suur kohustus originaali briljantsusele järele elada - mis oli BR puhul veel suurem ülesanne.

Mulle pole see Gosling kunagi meeldinud, aga alalhoitud peategelasena ta isegi toimis, sellisena kellele sa tunned kaasa rohkem scripti pärast, kui näitlemise või olemuse pärast. Film on, nagu vana, selline vaikne pinge, aga kordagi mitte ei tundunud aeglane ja lõpuks olin üllatunud, et alles nii hilja kinosaalist välja sai. Atmosfäär (mis ju algse puhul oli pool filmist) on siin samuti tabatud ja mõnusalt väikeste nüanssidega 'tänapäevastatud'. Näiteks see korterielu hologrammneiuga. Samuti oli filmis pisut rohkem ruumi ja valgust, tänu millele ei tundunud uus üritavat liialt kopeerida vana maailma.
Jutu mõttes arendati asi suurepäraselt eelmisest edasi, hea idee vanadest tegelastest ja sündmustest edasi arendada uue, originaalse mõttega. Ning filmi lõpuks keerles mul peas rohkem küsimusi, kui peale algse BR vaatamist. Samuti oli lahe lüke peategelase filmikeskne inimene-või-masin küsimus panna jooksma vastupidises suunas esimese filmiga. Kui siin peaks veel järg tulema, siis olgu selle kallal jälle Villeneuve - Arrival ja Blade Runner järjest - seda režissööri hakkan huviga jälgima.

[Mõnuagent 007]

Läksin Blade Runnerit vaatama ja kogemata sattusin 3d seansile, mida ma üldiselt väldin. Aga seekord ei häirinud, film oli imeliselt ilus igal tasandil. Veidi ta kohati aeglane oli, aga mul ei hakanud kordagi käsi telefoni kallale minema. Selle aasta top10 film kindlasti, ilmselt ka top5, edasi ei julge lubada.

[Mõnuagent 007]

aga evelin võigemaist näitas ju mõlemat tissi, vist.

Pigem rokkis Maarja Mitt, kellelt nägi kõike. Võigemasti väga ei näidatud, veidi küll.

[mg]

Mina annaksin filmile "Minu näoga onu" 1,54 ja see kõik läheks ainuisikuliselt Roman Baskinile.

aga evelin võigemaist näitas ju mõlemat tissi, vist.

[Kenny's Heroes]

Solaris Apollos oli jah. Eile hilisõhtul.

Väga hea.

[mcnamara]

Kuskil näitab meil seda 2D's ka kinos praegu? Apollo kino?

Solaris Apollos oli jah. Eile hilisõhtul.

[Kenny's Heroes]

Kuskil näitab meil seda 2D's ka kinos praegu? Apollo kino?

[mcnamara]

Blade Runner 2049 on täitsa hea omas žanris, kui ei hakka seda originaaliga võrdlema. kuna alles linastus, siis sisu ei spoilerda. mulle isiklikult tundub siiski, et 3D rikub sellised filmid natuke ära visuaalses mõttes: liiga arvutimängu moodi on kõik ja isegi pärisnäitlejad ei tundu päris.

Vaatasin 2d-s ja ei kahetse. Loodan, et tulevikus on kõigi filmide puhul selline võimalus ja see jube prillivärk sureb välja.