Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
joonekohtuniku lipu tõstmine ei tähenda ju, et peakohtunik peab vile andma. näiteks olukordades, kus pall läheb ründajale kaitsja jalast. selge suluseisu puhul võiks lipu kohe tõsta, napika puhul viivitada. eks see lõpuks ole ikkagi joonekohtuniku tunnetuse küsimus, kui kindel ta endas on. aga mäng käib alati vileni.
No Aston Villa mängus andis kohtunik fantoomsuluseisu, mille peale lajatas Coutinho kohe muidugi ristikasse ka palli.
joonekohtuniku lipu tõstmine ei tähenda ju, et peakohtunik peab vile andma. näiteks olukordades, kus pall läheb ründajale kaitsja jalast. selge suluseisu puhul võiks lipu kohe tõsta, napika puhul viivitada. eks see lõpuks ole ikkagi joonekohtuniku tunnetuse küsimus, kui kindel ta endas on. aga mäng käib alati vileni.
Mul just vastupidi meeles, et julgustati mitte nii kiiresti lippu tõstma, et lastakse olukord lõpuni mängida, siis saab VAR'i pealt vaadata kes mis kus oli.
Pigem on kisa olnud, et selge suluseis ja keegi saab viga jms shit.
Suluseisudega peaks ju lihtne olema. Kui on suluseis, siis on. Aga mingil põhjusel on viimasel ajal utsitatud kohtunikke vist kiiremini lippu tõstma ja näiteks Aston Villa mängus võeti Coutinho vastu ära olematu suluseis, kuna abikohtunik tõmbas lipu püsti. Miks tal oli vaja see lipp tõsta?
Mul just vastupidi meeles, et julgustati mitte nii kiiresti lippu tõstma, et lastakse olukord lõpuni mängida, siis saab VAR'i pealt vaadata kes mis kus oli.
Noh, nagu see Newcastle'i värav. Mitchell lükkab Willockit, mis on tavaviga ja VAR seda ei tohi vaadata, aga, näe, Willock lendamas väravavahile otsa, on see viga, mida tohib vaadata. Ehk nagu kasutage loogikat ja ühte mängusituatsiooni.
Eksid, VAR võib seda vaadata ja vaatas ka. Kohtunikud olid lihtsalt oinad.
Ilma ongi turvalisem, sest siis oled tähelepanelikum. Samas on olemas adaptiivsed püsikiirushoidjad ja nendega on juba raskem taolises olukorras tagant otsa sõita. Kuid taas - inimene muutub mugavamaks, sest ta saab vahepeal huuli värvida ning harjub sellega. Ja siis jõuame olukorda, kus väikese lume või vihmaga autod seisavad, sest sensorid on häiritud ning juhid saamatud. Mõni julgem mõistagi sõidab edasi kraavi heal juhul.
Inimene on loll ja ei oska kasutada, aga süüdi on ikka arvuti. Eks samuti saaks väita, et püsikiirushoidja on ka saatanast – keegi ees pidurdab ja siis sõidad ju kohe otsa! Ilma on ikka palju turvalisem.
Varrikahetsus muudab mängutulemust sama vähe kui omaaegne väljakukohtunike eksimus. Maradona või Henry käsi, Inglismaa fantoomvärav 1966. Jalgpalliajalugu peale mängu lõppu ei muudeta, nii et säärane tuha pähe raputamine on eriti suur jaburdus.
VAR oleks Maradona või Henry käe tühistanud. Inglismaa fantoomvärav oleks ka ära võetud. Ehk nii mastaapset paska kohtunikud enam kokku keerata ei saa. Veidi arusaamatu on pigem see, et kuidas VARi kasutamises suudetakse ikka ja jälle enda elu nii keeruliseks elada, et sellised hädad tulevad. Noh, nagu see Newcastle'i värav. Mitchell lükkab Willockit, mis on tavaviga ja VAR seda ei tohi vaadata, aga, näe, Willock lendamas väravavahile otsa, on see viga, mida tohib vaadata. Ehk nagu kasutage loogikat ja ühte mängusituatsiooni.
Suluseisudega peaks ju lihtne olema. Kui on suluseis, siis on. Aga mingil põhjusel on viimasel ajal utsitatud kohtunikke vist kiiremini lippu tõstma ja näiteks Aston Villa mängus võeti Coutinho vastu ära olematu suluseis, kuna abikohtunik tõmbas lipu püsti. Miks tal oli vaja see lipp tõsta?
Ehk eelmisel aastal oli neid WTF-varimomente minu mälu järgi vähem. Ehk ma sain enamvähem aru, miks mingi otsus tehakse. Nüüd oli van Dijki ja West Hami olukordades kommentaatorina ka selline tunne, et justkui saad aru, et peaks tulema punane ja värav lugema, aga VARiga on veidi vene ruleti tunne, kus sa ei tea lõpuni, et milline tõlgendus seekord siis kasutusele võeti. Ehk ilmselt tehakse nüüd kiired täiendused, muudetakse reeglid selgemaks ja elatakse järgmise kriisini. Nagu siin kaks hooaega tagasi, kui iga käepuude lõppes penaltiga ja see viis olukorra omakorda täielikku absurdi.
Varrikahetsus muudab mängutulemust sama vähe kui omaaegne väljakukohtunike eksimus. Maradona või Henry käsi, Inglismaa fantoomvärav 1966. Jalgpalliajalugu peale mängu lõppu ei muudeta, nii et säärane tuha pähe raputamine on eriti suur jaburdus.
Referees' body PGMOL has effectively accepted controversial VAR decisions made at Chelsea and Newcastle were wrong and will co-operate with a Premier League review of the incidents.
Nii väljakukohtunike kui VAR-i puhul on valdav probleem sama - otsitakse meeleheitlikult võimalusi eksinud mängijat õigeks mõista ning seeläbi endapoolset mängu sekkumist minimeerida. On ka teistsuguseid olukordi, mis küsimusi tekitatavad, kuid suurema osa saab sellele kohtunike seas valitsevale väärastunud hoiakule taandada. Probleemiks on paigast ära prioriteedid ning selle tagajärjed paistavad igas mängus silma, sõltumata sellest, kes konkreetselt vilega platsil on või VAR-i ekraani taga istub.
Seda võis algusest peale aimata, et niipea kui video kasutusele võetakse, hakatakse neid lindistusi üle võlli keeratud innukusega uurima. Normaalseid reegleid polegi võimalik sellele perverssusele seada. Andke väljakukohtunikule otsustamisõigus tagasi.
Mingis mõttes see ilmselt nüüd juhtubki - aina enam hakkab vilemees olukordi ise üle vaatama. Mis aja see kõik võtab.
Sa sõida seenele, tõsiselt. Kes on süüdi? Kohtunik või var. Kuna sa nii segi kammid oled siis ütlen vastuse ette, kohtunik.
Leave a comment: