Algselt postitas Reina
Vaata postitust
Reaalsus on see, et need suure tempo ja metsiku füüsisega mängivad satsid miskipärast Eurosarjades aeglastest ja lahjadest liigadest tulnud tiimide vastu kaugeltki ei sära. Sest mingit imelist füüsist ja supertempot nende mängus võrreldes teistega ei ole. Võta mõni teise tippliiga võitja, pane Premmi ja mängib seal sama edukalt tiitli eest kui Poolid ja Cityd.
Kui päriselt süübima hakata, miks Manul ei õnnestu, siis ega kogu see treenerite kari, kes pärast SAFi on läbi käinud, midagi paljulubavat ka pole olnud.
Moyes oli 10+ aastat olnud Evertonis. Stabiilselt neid top kuue ligi vist hoidnud ja eks see tema kaalukivi oligi. Mingi romantiline soovmõtlemine, et ühe pikaaegse dinosauruse asendamine teisega toob sarnast edu. Reaalsuses polnud tüübil mingit CVd, mis seda arvamust toetaks. Sisuliselt ehku peale minek.
Louis van Gaal oli küll korraliku karjääriga vend, aga tema kahjuks räägivad kehv mängijatega suhtlemine. Lisaks mängitab ta alati plaati "läheb kolm aastat, et idee tööle hakkaks".
Mourinho on senistest treeneritest olnud kõige rohkem kindla peale minek. Ülikõva CV. Palju tiitleid mitmes erinevas liigas. Sealjuures kolm premmis. Ja tema tulemus ka senimaani kõigist parem. Tema puhul polnud tegu pika projektiga. Pigem kas tuleb kohe või ei. Nii nagu Mou puhul alati on olnud. Ja kolmanda hooaja needus tuli ka Unitedis. Siiski kõige asjalikum treenerivalik tänini.
OGS täiesti end tõestamata endine klubi legend mängijana. Kelle kahjuks räägib juba see, et kuulub class of 92 jura korrutajate sekka. Elada minevikus ja heietada "kuidas me ikka omal ajal panime" tänapäeval edasiviiv jõud pole. Senistest tõenäoliselt kõige mõttetum valik asju muutma ja anti ka liiga pikk aeg klubi eesotsas lolli mängida.
ETH jällegi ilma mingi asjaliku taustaga tulemuste mõttes, mille pealt suurklubi hiilgust taastama tuua. Hollandi liigas Ajaxiga platsi puhtaks löömine mingi metsik saavutus ei ole justkui.
Amorimi puhul sama jutt kui ETH puhul. Sinisilmselt usuti, et Sportinguga mitte imesid korda saatev treener tuleb ja paneb Unitedi ka hästi mängima. Kui ETH puhul tundus olevat mingisugunegi viide sellele, et tüüp on võimeline ka enda mängus muudatusi proovima, siis Amorim oma jäärapäisuses teenis välja 39,4% võiduprotsendi, mis on pika puuga halvim SAF järgne number. Jah, Rangnickul oli 37 aga tema oli ka interim.
Arusaadav, et ka ilma eelnevate tippliiga tiitliteta treener võib kohe võita. Slot ja Kompany sel hooajal näiteks. Aga eks neil kahel ikka vedas ka mänguasjadega, mis neile pärandati. Ilmselt keegi poleks hetke Unitedi koosseisuga võimeline liigat võitma (või isegi vb kolme sekka mängima) aga kindlasti ei piirdutaks vaid 39% võitudega. Jutt mingist pikast plaanist siinkohal ei päde. Kõigi nende mängude juures pole olnud märki, et mehed areneksid või tiimis toimuks protsess positiivses suunas. Ja kui uskuda kasvõi siinseid postitajaid, pole klubil raha, et koosseisust rehaga üle käia. Kui sul on tuleval hooajal suure tõenäosusega 8 või rohkem põhikoosseisu mängijat samad, kes nüüd, siis miks peaks järgmine hooaeg nendega seesama jura paremini ja tulemuslikumalt õnnestuma?
vastane ei tee midagi ohtlikku aga ikka suudame ise kuidagi oma väravasse kobistada. See oli vist meie kõige ühepoolsem mäng see hooaeg euroopas. Aga kuidagi õnnestus kaotada. Raske uskuda ikka, et spursile kaotasime.
Leave a comment: