Vastus teemale \'Pohlak = diktaator, kelle mõju on kahjulik. Jah või Ei.\'
..las ma arutlen edasi
Nüüd aga juba hoopis teisel teemal. Ütlen kohe algatuseks ära, et mul ei ole õrna aimugi, kas Hr Pohlak on tänapäeval pigem Eesti jalgpalli vedur või pidur. Kui töötaksin konsultatsioonifirmas ja peaks kliendile jätma mulje, et tean, siis ütleksin midagi optimistliku.
Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada natuke juhtimistiilidest. Nagu ilmselt teada, on erinevates olukordades vajalikud erinevad juhtimismudelid. Revolutsiooni läbiviimiseks on vaja surmapõlgurlikku ja karismaatilist liidrit, Brüsselis kvootide üle jaurates aga libedat juuraharidusega ametnik-juhti. Näiteks sõdade ajal osutuvad sageli võtmefiguurideks kindralid, kes rahu ajal sõjaväelase ametit pidades ruttu töötuks jääksid. Näiteid pole vaja kaugelt tuua, meie palavalt armastatud Kuperjanov oli kõigest üks vägede ülemjuhataja käsku eiranud sõjakurjategija. Mahalaskmisest päästis ta vaid avantüüri õnnestumine. Rahu ajal oleks selline mees üpris ruttu sekretäri käest oma teenistuslepingu lõpetamist kajastava määruse koopia saanud.
Aga miks rääkida sõjaväest. Võtame näiteks andeka programmeerija Bill Gatesi. Kirjutas kusagil garaazis koos Alleniga ja paari praeguseks unustatud jorsiga koodi valgusfooride juhtimiseks. Kui juba paremini minema hakkas, siis kogunes ümberingi teisigi inimesi. Organisatsiooni struktuur oli nagu päike, mille keskmes olid ideoloogilised liidrid ja ümber kogunes kõnts. Kui pooljuhuslikult üks sinise logoga firma palus neil ühele arvutitüübile operatsioonisüsteem kirjutada, siis pidid nad muutuma. Ja muutusidki väga kiiresti. Täna on neil nõukogu, juhatus, piirkondlikud juhid ja kõik-kõik see, mis organisatsiooni väga keerukaks teeb. Lihtsalt teisiti ei ole võimalik maailma suurimat IT firmat juhtida. Hetkel, kui IBM neid külastas ei olnud nad kõige andekamad poisid. Isegi mitte sinna poole. Aga paljudel sellistel poiste, kes ise valgusfooride juhtimise süsteeme kirjutasid oli üks väike viga. Nimelt ei lasknud nad teisi ligi, olid väga isepäised ja lõpuks jäidki väikseks. Või panid poe kinni.
Või vaatame PC tüüpi arvuti arengut. Hetkel, kui Suur Sinine temaga välja tuli oli see üks paras kräpp. Applel oli parem masin, Commodorel oli parem, Xeroxil oli parem. PC\'l oli vaid üks eelis - avatud platform. Kui palju on tänapäval töölauaarvutitena kasutusel mitte-PC\'sid? 1%? vähem?
Või vaatame riike. Ei nurise vist eriti keegi vastu, kui väidan, et demokraatlik riigikord võimaldab pikemas perspektiivis kiiremat arengut, kui autokraatlikud reziimid. Teisalt on aga sageli tulnud see paljukiidetud vabadus algselt kätte võidelda üht poolhulli juhti järgides.
Booring-Booring Konn
Mida ma kokkuvõtteks öelda tahtsin oli see, et revulutsionääri tüüpi autokraadid (nagu Pohlak) on süsteemi arengu algusfaasis vitaalse tähtsusega. Tõeliselt suuri asju, aga autoritaarselt juhtida ei saa. Või noh, saab küll, aga see hakkab mingist hetkest lihtsalt arengut pärssima.
Ma ei kujuta ette, mis staadiumis on hetkel Eesti jalgpall. Kas on jätkuvalt vaja süsteemi etteotsa diktaatorit? Kui kaua on teda veel vaja? Aasta? 10 aastat? Eks otsustage ise.
Selge on vaid see, et praegune olukord on omane väiksele süsteemile. Ühel hetkel tuleb õppida suureks saamist. Või vinduda. Või surra.
Aitäh.
Teie konn
PS: Loodan, et liiga luuleliseks ei läinud.
..las ma arutlen edasi
Nüüd aga juba hoopis teisel teemal. Ütlen kohe algatuseks ära, et mul ei ole õrna aimugi, kas Hr Pohlak on tänapäeval pigem Eesti jalgpalli vedur või pidur. Kui töötaksin konsultatsioonifirmas ja peaks kliendile jätma mulje, et tean, siis ütleksin midagi optimistliku.
Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada natuke juhtimistiilidest. Nagu ilmselt teada, on erinevates olukordades vajalikud erinevad juhtimismudelid. Revolutsiooni läbiviimiseks on vaja surmapõlgurlikku ja karismaatilist liidrit, Brüsselis kvootide üle jaurates aga libedat juuraharidusega ametnik-juhti. Näiteks sõdade ajal osutuvad sageli võtmefiguurideks kindralid, kes rahu ajal sõjaväelase ametit pidades ruttu töötuks jääksid. Näiteid pole vaja kaugelt tuua, meie palavalt armastatud Kuperjanov oli kõigest üks vägede ülemjuhataja käsku eiranud sõjakurjategija. Mahalaskmisest päästis ta vaid avantüüri õnnestumine. Rahu ajal oleks selline mees üpris ruttu sekretäri käest oma teenistuslepingu lõpetamist kajastava määruse koopia saanud.
Aga miks rääkida sõjaväest. Võtame näiteks andeka programmeerija Bill Gatesi. Kirjutas kusagil garaazis koos Alleniga ja paari praeguseks unustatud jorsiga koodi valgusfooride juhtimiseks. Kui juba paremini minema hakkas, siis kogunes ümberingi teisigi inimesi. Organisatsiooni struktuur oli nagu päike, mille keskmes olid ideoloogilised liidrid ja ümber kogunes kõnts. Kui pooljuhuslikult üks sinise logoga firma palus neil ühele arvutitüübile operatsioonisüsteem kirjutada, siis pidid nad muutuma. Ja muutusidki väga kiiresti. Täna on neil nõukogu, juhatus, piirkondlikud juhid ja kõik-kõik see, mis organisatsiooni väga keerukaks teeb. Lihtsalt teisiti ei ole võimalik maailma suurimat IT firmat juhtida. Hetkel, kui IBM neid külastas ei olnud nad kõige andekamad poisid. Isegi mitte sinna poole. Aga paljudel sellistel poiste, kes ise valgusfooride juhtimise süsteeme kirjutasid oli üks väike viga. Nimelt ei lasknud nad teisi ligi, olid väga isepäised ja lõpuks jäidki väikseks. Või panid poe kinni.
Või vaatame PC tüüpi arvuti arengut. Hetkel, kui Suur Sinine temaga välja tuli oli see üks paras kräpp. Applel oli parem masin, Commodorel oli parem, Xeroxil oli parem. PC\'l oli vaid üks eelis - avatud platform. Kui palju on tänapäval töölauaarvutitena kasutusel mitte-PC\'sid? 1%? vähem?
Või vaatame riike. Ei nurise vist eriti keegi vastu, kui väidan, et demokraatlik riigikord võimaldab pikemas perspektiivis kiiremat arengut, kui autokraatlikud reziimid. Teisalt on aga sageli tulnud see paljukiidetud vabadus algselt kätte võidelda üht poolhulli juhti järgides.
Booring-Booring Konn
Mida ma kokkuvõtteks öelda tahtsin oli see, et revulutsionääri tüüpi autokraadid (nagu Pohlak) on süsteemi arengu algusfaasis vitaalse tähtsusega. Tõeliselt suuri asju, aga autoritaarselt juhtida ei saa. Või noh, saab küll, aga see hakkab mingist hetkest lihtsalt arengut pärssima.
Ma ei kujuta ette, mis staadiumis on hetkel Eesti jalgpall. Kas on jätkuvalt vaja süsteemi etteotsa diktaatorit? Kui kaua on teda veel vaja? Aasta? 10 aastat? Eks otsustage ise.
Selge on vaid see, et praegune olukord on omane väiksele süsteemile. Ühel hetkel tuleb õppida suureks saamist. Või vinduda. Või surra.
Aitäh.
Teie konn
PS: Loodan, et liiga luuleliseks ei läinud.
Kommentaar