Vivatbet

Collapse

320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Päevapoliitika

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Algselt postitas Mõnuagent 007 Vaata postitust
    Seal on umbes see probleem. Et meil on miljon inimest. See mingi keskelt läbi linnake Euroopas. Pool neist umbes Tallinnas, ülejäänud linnadest on umbes elusuutlik suures plaanis üks. Mingit meeletut majandusressurssi meil pole (mets võib-olla, aga seal ka linnud pesitsevad). Ehk siis meil on mingi suhtkoht väike ressurss nii inimeste kui ka majanduse poolelt.

    See tähendab, et nö. ajusid saada, siis peab olema riik kutsuv välismaa ajudele.

    Kui me tahame aga kõiki teenuseid, meetmeid ja muud säärast, mis on mingites suurtes riikides, siis meil pole ka ressurssi, et neid tõhusalt teostada. Mingeid asju, millega suuremas riigis tegeleb X arv inimesi ja millele on ka suurem nõudlus (viib siis kulud per juhtum madalamaks) on meil umbes kaks spetsialisti ja väike osa soovijaid. Kui hakata kõiki neid heaolu ühiskonna teenuseid meile tooma, siis me kulutame selle ressursi lihtsalt ära ja lõpuks ongi eelarvega pekkis. Seepärast ongi esmalt äkki vaja vaadata, mis teenus toimib, millele on nõudlust, mis on hädatarvilik ja mis on nice to have.

    Astmelise tulumaksu probleem on selles, et see kaotab ära meie tõmbekeskuse potentsiaali. Kõrgemapalgalised kohad lähevad kuhugi mujale ja neilt laekuv maksutulu jääb sootuks tulemata. Kui teenustele ei tehta efektiivsusanalüüsi (mida praegu üritab MKM näiteks töötukassa ja EISi juures teha või siis ka tervisesektoris), siis võime ju järjest rohkem makse koguda, aga mingil hetkel saab see ressurss ka otsa.

    Mingi loo jaoks inimestega rääkides (riigi tasemel tippjuhid) sedastati mulle, et Eesti probleem on konkurentsi vähedus. Ehk kui jubedalt muudkui heaolu kasvatada (toetused ja muu träni), siis ei ole inimestel ka motivatsiooni tööjõuturul või mujalgi otsida võimalikult tulusaid ja uusi lahendusi, vaid tahetakse teha inimlikust mugavusest kõike vanaviisi. Kui mingi töö või ettevõte ei ole tulus, siis tõstetakse kisa ja nõutakse toetusi. Covidi ajal anti, mingi aeg hakati igale kisajale (eriti, kui grupp oli suurem) neid toetusi andma. Üks teine riigi tippjuht ütles, et ta on alati öelnud, et enne riigiametisse tulemist, peaks inimene töötama veidi eras, et saada aru, kuskohast raha tuleb. Muidugi on kasvanud ka modern monetary theory mõju, et raha tulebki seina seest ja muudkui trükime. Ja kui lõuna-euroopa laseb järjest võlgu võttes eurot inflatsiooniga nõrgemaks, siis oleme ka lollis seisus, et mis debiilid meie oleme, et laenu ei võta ja nagu mingit efektiivsust taga ajame.

    Et mu jaoks on kuidagi maailmavaateliselt probleemne see suhtumine, et esmalt ei pea inimene ise enda tegude ja elu eest vastutama, vaid seda peab tegema riik ja kuskilt jõukamatelt võtame. On mingid asjad, kus peab appi tulema. Juhtumid, kus inimesel pole kontrolli - tervis, lähedase hooldamine, ootamatu õnnetus jne. Aga on tekkinud ka mingid hetked, kus täiesti terve, täiesti kõrgharidusega ja täiesti pädev inimene on abitu kui linnupoeg ja nõuab, et talle peab riik kuskilt raha andma. Vaat sellest ma aru ei saa.
    Allajoonitu on klassikaline parempoolne demagoogia - vastandumine väljamõeldud üle võlli jaburale seisukohale, mille taustal enda hoiak paistab asjalik ja praktiline, vastupidiselt neile hädavarestele, kes igas asjas riigilt abi tahavad. Reaalsuses on ka kõige heldemates heaoluriikides inimese hakkama saamine eelkõige ikkagi tema enda asi, küsimus on vaid selles, kui ulatuslik ja tugev on riigi pakutav turvavõrk juhuks kui suuremad jamad tekivad. Eesmärgiks on vältida inimressursi rumalat raiskamist, mis just meiesugustes väikeriikides on eriti kriitilise tähtsusega.

    Jaburaid üksiknäiteid on ja jääb alati leiduma, ükskõik kui efektiivne ja hästi toimiv on süsteem. Tark inimene suudab neist kaugemale näha ega lase endas tekkida igasugu rumalaid eelarvamusi.
    Pole mingit mõtet rääkida ajude sissetoomisest kui ettekäändest, kui me oma olemasolevast ressursist maksimumi võtmise unustame hetkel, kui selgub, et selleks on vaja jõukama rahva maksuprivileegide kallale minna. Selliseid ajusid, kes esimese asjana vaatavad, et maksud oleks võimalikult madalad, leidub meil endalgi liiga palju.

    Kommentaar


      Huvitav lähenemine. Kui tegu oleks ettevõttega, millel kulud on tuludest suuremad, siis selliselt lähenedes ei peaks otsima suurt kulu ja väikest tulu tekitavaid komponente, vaid peaks esmalt minema palkade kallale, aga loogikaga, et võtame kõrgemapalgalistelt lihtsalt vähemaks, sest ressurss on kasutamata?

      Üldiselt peaks ikka keskenduma ressursi juurdeloomisele, vähemalt siis, kui eelarvega on sitasti. Enamasti tulevadki sellisel hetkel "parempoolsed" saneerijad, kes teevad eelarve korda, keda vihatakse seejärel jubedalt, et siis jälle heasüdamlikumad "vasakpoolsed" pumba juurde lasta, kes siis jälle kitsaskohtadesse raha juurde panevad. See on okei lähenemine, ei ole ma seal ei parem- ega vasakpoolne, aga hetkel on seis selline, et riik elab üle enda võimete. Sellisel juhul on loogiline veidi saneerima hakata, mitte kogu süsteem ressursist tühjaks tõmmata, et miinusesse jooksnud süsteemi elus hoida.

      Ehk mida ma öelda tahan, et poliitika ja ühiskond pole "võitlus" ja must-valge, et üks õige, teine vale. Lihtsalt on hetked, kus on vaja kulusid kokku tõmmata, et siis tulevikus saaks neid jälle kasvatada. See, et selliste asjade pealt hakatakse üksteisele molli kütma ja sõimama, see on ajaloos veidi hirmutav. Inimesed saavad hakkama, kui paar aastat on majanduses keerulisem. Seni, kuni püsib demokraatlik kord, siis pärast saneerimist tulevad nagunii paremad lahendused. Kuni lihtsalt raha juurde kütetakse, seni ei tule ka lahendusi.

      Vähemalt nii olen mina aru saanud.

      Aga ma naiivne ja uljas!

      Kommentaar


        Algselt postitas diver Vaata postitust

        Allajoonitu on klassikaline parempoolne demagoogia - vastandumine väljamõeldud üle võlli jaburale seisukohale, mille taustal enda hoiak paistab asjalik ja praktiline, vastupidiselt neile hädavarestele, kes igas asjas riigilt abi tahavad. Reaalsuses on ka kõige heldemates heaoluriikides inimese hakkama saamine eelkõige ikkagi tema enda asi, küsimus on vaid selles, kui ulatuslik ja tugev on riigi pakutav turvavõrk juhuks kui suuremad jamad tekivad. Eesmärgiks on vältida inimressursi rumalat raiskamist, mis just meiesugustes väikeriikides on eriti kriitilise tähtsusega.

        Jaburaid üksiknäiteid on ja jääb alati leiduma, ükskõik kui efektiivne ja hästi toimiv on süsteem. Tark inimene suudab neist kaugemale näha ega lase endas tekkida igasugu rumalaid eelarvamusi.
        Pole mingit mõtet rääkida ajude sissetoomisest kui ettekäändest, kui me oma olemasolevast ressursist maksimumi võtmise unustame hetkel, kui selgub, et selleks on vaja jõukama rahva maksuprivileegide kallale minna. Selliseid ajusid, kes esimese asjana vaatavad, et maksud oleks võimalikult madalad, leidub meil endalgi liiga palju.
        P.S. Aga üks märkus, et äkki prooviks jääda kuidagi, noh, konstruktiivseks. Mul on mingitel põhjustel oma arvamus, sul mingitel põhjustel oma arvamus. Seda demagoogiaks, jaburaks, rumalaks jne sildistamisega jõuamegi lõpuks sinna, kus igaüks istub oma mullis ja lõpuks tundub valimistel nagu kodusõda lahti olevat. See on üks teema, mis mind kogu ühiskonna puhul ka hirmutab. Me oleme tegelikult ju suures plaanis 95% või isegi enama protsendi osas asjadest ilmselt ühel meelel, aga mingi ebakõla peale kukume sotsiaalmeedias või mujal möllama. Pole äkki vaja.

        Kommentaar


          Algselt postitas Mõnuagent 007 Vaata postitust

          P.S. Aga üks märkus, et äkki prooviks jääda kuidagi, noh, konstruktiivseks. Mul on mingitel põhjustel oma arvamus, sul mingitel põhjustel oma arvamus. Seda demagoogiaks, jaburaks, rumalaks jne sildistamisega jõuamegi lõpuks sinna, kus igaüks istub oma mullis ja lõpuks tundub valimistel nagu kodusõda lahti olevat. See on üks teema, mis mind kogu ühiskonna puhul ka hirmutab. Me oleme tegelikult ju suures plaanis 95% või isegi enama protsendi osas asjadest ilmselt ühel meelel, aga mingi ebakõla peale kukume sotsiaalmeedias või mujal möllama. Pole äkki vaja.
          Demagoogiliseks nimetasin ainult seda, kui sa enda hoiakut kokku võttes pugesid heaoluriigi kritiseerimisel kõige labasema ja rumalama stereotüübi taha. Stereotüübi, mille aluseks on varjamatult eeldus, et kõik, kes heaoluriiki vajalikuna näevad ning selle eeldusena jõukuse ja suurema sissetuleku kõrgema määraga maksustamise poolt on, on mingid mõttetud muidusööjad, kes ainult ülejäänud ühiskonna kulul parasiteerida tahavad.

          Laskudes sellistesse stereotüüpidesse, mille ainus eesmärk on teistsugust arvamust ja selle omajat halvustada ja alavääristada, on päris veider pärast kurta, et too pole piisavalt konstruktiivne ning kipub sildistama. Aga eks pindu teise silmas on ikka lihtsam näha kui palki enda omas.

          Kommentaar


            Algselt postitas diver Vaata postitust

            Demagoogiliseks nimetasin ainult seda, kui sa enda hoiakut kokku võttes pugesid heaoluriigi kritiseerimisel kõige labasema ja rumalama stereotüübi taha. Stereotüübi, mille aluseks on varjamatult eeldus, et kõik, kes heaoluriiki vajalikuna näevad ning selle eeldusena jõukuse ja suurema sissetuleku kõrgema määraga maksustamise poolt on, on mingid mõttetud muidusööjad, kes ainult ülejäänud ühiskonna kulul parasiteerida tahavad.

            Laskudes sellistesse stereotüüpidesse, mille ainus eesmärk on teistsugust arvamust ja selle omajat halvustada ja alavääristada, on päris veider pärast kurta, et too pole piisavalt konstruktiivne ning kipub sildistama. Aga eks pindu teise silmas on ikka lihtsam näha kui palki enda omas.
            Võib-olla tõesti.

            Kommentaar


              Algselt postitas Mõnuagent 007 Vaata postitust
              Huvitav lähenemine. Kui tegu oleks ettevõttega, millel kulud on tuludest suuremad, siis selliselt lähenedes ei peaks otsima suurt kulu ja väikest tulu tekitavaid komponente, vaid peaks esmalt minema palkade kallale, aga loogikaga, et võtame kõrgemapalgalistelt lihtsalt vähemaks, sest ressurss on kasutamata?

              Üldiselt peaks ikka keskenduma ressursi juurdeloomisele, vähemalt siis, kui eelarvega on sitasti. Enamasti tulevadki sellisel hetkel "parempoolsed" saneerijad, kes teevad eelarve korda, keda vihatakse seejärel jubedalt, et siis jälle heasüdamlikumad "vasakpoolsed" pumba juurde lasta, kes siis jälle kitsaskohtadesse raha juurde panevad. See on okei lähenemine, ei ole ma seal ei parem- ega vasakpoolne, aga hetkel on seis selline, et riik elab üle enda võimete. Sellisel juhul on loogiline veidi saneerima hakata, mitte kogu süsteem ressursist tühjaks tõmmata, et miinusesse jooksnud süsteemi elus hoida.

              Ehk mida ma öelda tahan, et poliitika ja ühiskond pole "võitlus" ja must-valge, et üks õige, teine vale. Lihtsalt on hetked, kus on vaja kulusid kokku tõmmata, et siis tulevikus saaks neid jälle kasvatada. See, et selliste asjade pealt hakatakse üksteisele molli kütma ja sõimama, see on ajaloos veidi hirmutav. Inimesed saavad hakkama, kui paar aastat on majanduses keerulisem. Seni, kuni püsib demokraatlik kord, siis pärast saneerimist tulevad nagunii paremad lahendused. Kuni lihtsalt raha juurde kütetakse, seni ei tule ka lahendusi.

              Vähemalt nii olen mina aru saanud.

              Aga ma naiivne ja uljas!
              Probleem on selles, et reaalsuses pole meil toimunud peaaegu mingit parem- ja vasakpoolsete valitsuste ja poliitikate vaheldumist - Ratase esimene valitsus oli ainuke, kus nominaalselt vasakpoolsetel oli ülekaal, kuid see varjamatu ja intensiivne vaenulikkus, mis nende tegemisi meedias saatis nullis igasuguse võimaluse püsivamaks muutuseks. Parempoolsus on nii poliitikas kui avalikus arvamuses olnud kui mitte ainuvalitsev siis vähemalt ülekaalukalt domineeriv läbi kogu praeguse iseseisvusaja. Selle otsene tagajärg on, et eelarve kordategemine on käinud alati vaesemate arvelt ning kaitstes nii palju kui võimalik ühiskonna jõukama otsa huvisid. Kui maksude tõstmiseks läheb, siis ikka viisil, mis esimeses järjekorras suurendab vaesemate raskusi (näiteks möödapääsmatute kulutuste kunstlik kallimaks ajamine käibemaksu, aktsiiside ja riigilõivude suurendamise kaudu), samas rikkuse ja luksuse suurema maksustamise vastu on tuhat ja üks vabandust varnast võtta. Kärped on juba oma loomult riigi teovõimet vähendav meede, mis sotsiaalvaldkonna puhul kotib jällegi eelkõige vaesemaid ja nõrgemaid.


              Kommentaar


                Automaksu puhul reklaamiti luksuse maksustamist. Oli edukas? Pigem ei. Ma ise olen, eks, pealinnas elav poiss, kellel autot pole. Ma jauranuks, et andke minna, pange kõik autod maksu alla. Mingi narratiivi muutus toimus, kui käisin Võrumaal lapsepõlve tuttavate juures. Nad elasid Võrust 15 kilomeetrit väljas, kodutaluni viis künklik tee, kolme kilomeetri kaugusel oli bussipeatus, kus läks üks buss päevas. Selleks, et koju saada, oli neil vaja tegelikult maasturit. Siis ma enam polnud nii kindel, et see väga hea lahendus oleks. Nüüd tuli ka riiklik statistika välja, selgus, et polegi efektiivne meetod.

                Täiesti ausalt, ma ei ole ühegi erakonnaga nö. maailmavaateliselt laulatatud. Olgu see vasak- või parempoolne. Aga mind häirib veidi populism. Tegelikult isegi väga. Eriti see vaeste ja väetite nimel mingi muudatuse tegemine. Näiteks toidu käibemaks. Käibemaksu tõus lõi muidugi vaesemaid ja väetemaid. Aga selle probleemi tekitas 2022. aastal muudetud pensionisüsteem, millele lisandus energia- ja kaitsepoliitika olukord. Tegelikult pidanuks muutma pensionisüsteemi, aga seda ei tehta, sest poliitiliselt oleks tegu enesetapuga. Või siis tõmbama alla vanemahüvitise ülempiiri (võit väiksem), aga see oleks ka poliitline enesetapp. Vaikselt tõmmatakse siin töötukassat väiksemaks, kuna seal läks ka hüvitiste hulk kuidagi liiga suureks, aga see on ka ju vaeste ja väetite vastu jne.

                Olles siin viimaste aastate jooksul pea igapäevaselt suhelnud inimestega, kes teavad riigi sisemust väga-väga hästi, siis sealt on väga ühene järeldus, et riik läks mingil hetkel liiga paksuks. Iga uitmõtte või "meede vaeste ja väetite heaks" kulu läks selliseks, et praegu on meeletult raske. Igasugu kollektiivlepingud, igasugu kultuuritöötajate miinimumid, kõiksugu muud sellised "nice to have"-kulud, mida sai majanduskasvu ja COVIDi lisaraha toel üleval hoida. Näiteks argumendile "miks mingites riikides siis on toidu käibemaksu erisus, kui see on halb" kõlab vastuseks, et nad teavad ka seal, et see pole majanduslikult efektiivne, aga katsu sa seda inimestelt ära võtta.

                Ja siit tuleb ka see astmelise tulumaksu probleem. Seda käiakse välja tihtilugu häälte saamiseks. Ilma reaalse arvutuseta ja ilma reaalse nö. auditiga, mis on meil tõhus ja mis mitte. Kui kasvõi kutseharidusreformi tehti (et ei kasutataks raha hobihariduseks, võid OSKA lehelt lugeda), siis käis ka emotsionaalne möll (Evelyn Sepp tahtis aednikuks õppida, sest rahustas). Ehk astmeline tulumaks toob hääli, kuid vaesed ja väetid jäävad ikka vaesteks ja väetiteks. Teisest otsast kaotab riik konkurentsivõimes, lisaks ei suuda me juba SKAISigi teha, mida siis veel tulumaksu erisuste arvutamisega tegema hakatakse. Ehk siis põhiprobleemiks, et see on tore ja nice to have asi, aga selle kulud söövad selle tulu ära. Ja see pole ka päris asi "proovime, äkki töötab", sest kui see on juba vastu võetud, siis proovi sa seda ära võtta. Täpselt sama asi toidu käibemaksuerisusega jne. Sa ei saa ära võtta mingeid hüvesid ilma, et sind poliitiliselt maha tambitaks.

                Sest ilmselt võivad mind targemad pead parandada, aga tegelikult pole hetkel ühelgi poliitilisel jõul tegelikku ja reaalset plaani, kuidas rahaline seis korda teha. Isamaa võtaks II pinsisamba ja lükkaks sellega kriisi paar aastat edasi. Sotsid teeksid astmelise tulumaksu ja lükkaks ka kriisi paar aastat edasi. Reform on enda reitinguga hädas ja ei julge ka midagi ette võtta. Kaja Kallasele heidetaksegi kõige rohkem ette, et ta läks mingi aeg lubamistega kaasa, kuigi sealt oli teada, et see toob maksutõusud. Aga samas peab temast ka aru saama, sest valimised oli vaja võita ja paar teist erakonda jaurasid venesõbralikke seisukohti (sort of). Mingid võtaks normilt laenu ja lükkaks ka edasi. Kui mingi ime läbi Venemaa muutub taltsaks kui sülekoer või elektrit hakkab kuskilt tasuta laekuma, siis võib edasilükkamisest pääsu olla, sest "ressurss vabaneb", aga hetkel on pigem ikkagi seis, et mingeid asju on hakatud riigi poolt liiga palju pakkuma. Mu poolest võiks astmeline tulumaks tulla, seda meelt on ka kusjuures mu nö. jõukamad sõbrad, aga selleks oleks vaja esmalt ikka kiire audit teha, et mis toimib, mis ei toimi ja mis reaalselt toob ühiskonnas kasu. Praegu tundub pigem kogu riigijuhtimisloogika käima selle järgi, et mida arvamusküsitlused soovitavad, et kiirelt valimised võita.

                Kommentaar


                  Aivar Sõerdina küsiks, et milal saabub üks läbipaistev eelarve, tasakaalu ei saada nkn, pigem valmistuda mingiteks "julgeoleku rahadest" kasjusaajate skandaaliks.

                  Kommentaar


                    Algselt postitas Peeter I Vaata postitust
                    Aivar Sõerdina küsiks, et milal saabub üks läbipaistev eelarve, tasakaalu ei saada nkn, pigem valmistuda mingiteks "julgeoleku rahadest" kasjusaajate skandaaliks.
                    Kui pensionid saaks panna kaitserahastusse, siis oleks win-win!

                    Kommentaar


                      Kusjuures üks seriaali "Pank" tegelane jauras ka kohvitassi taga, et kuidas saab riik selliselt eelarvet teha. Noh, saab. Andke lisaraha ka veel peale.

                      Kommentaar


                        Meie riigi probleem on see, et pikalt domineerinud parempoolne poliitika seisab reaalselt umbes 20% elanikkonna huvide eest. Suur enamus otsuseid tehakse nende huvides. Tulemuseks on madal jõukate maksukoormus ja kõrge vaeste maksukoormus, pea olematu sotsiaalkindlustus. Meie riiki on juhitud kitsalt enda huvidest lähtuvalt, mitte ühiskonna huvidest lähtuvalt.
                        Meie automaks ei ole oma olemuslikult luksusmaks. Vaata näiteks palju maksab Tesla omanik aastamaksuna. Astmelise tulumaksuvabastuse oleks pidanud rahastama kinnisvaramaksuga. See muidugi et valitsus teeb sellise maksumuudatuse otsuse, mille tagajärjel saab vaene 10 eurot kuus ja suurepalgaline 150 eurot kuus juurde on vist küll esmakordne riikide ajaloos. Eriti küüniline on muidugi reformarite esinägude jutt nagu sellest võidavad kõik, jättes targu ütlemata et madalapalgaline saab 10 eurot kuus juurde, kõrgepalgaline aga 150 eurot kuus, aastas siis vastavalt 120 eurot ja 1850 eurot...
                        Väikeettevõtlust on loomulikult vaja toetada. Kuid samas tuleb hakata ka mõtlema et kuidas sotsmaksu puudujääk ära lahendada. Pahatihti näidatakse madalaid palku, mille pealt makstakse sotsmaksu minimaalselt. Samuti kuidas dividendide saajaid sotsmaksustada....
                        Riik ei peaks toetama kes saab ise enddaga hakkama. Toetama peaks neid kes on nõrgemad ja kes ei saa ise hakkama. Ettevõtjatest ma toetaks ainult eksportijaid, kes toovad raha riiki. Maksuametile tuleb suuremad võimalused anda.
                        Tahame või mitte aga riik seisab üks hetk ikka olukorra ees kus jõukamaid tuleb hakata rohkem maksustama. Ja siis tekibki küsimus kuidas oleks lihtsam panna neid rohkem panustama. Lihtsaim viis on kinnisvaramaks. See oleks kindlasti efektiivsem kui astmeline tulumaks.
                        Catalunya is not Spain!

                        Kommentaar


                          Ma nüüd võibolla liialdan, aga suur vasakpopulistlik eksperiment maksuküüru, I pensionisamba püsisumma suurendamise, lastetoetuste, eelarvedistsipliini, elektri universaalteenuse ja II samba lahtilaskmisest tulnud inflatsiooniga on siiani üks suuri põhjusi, miks me endaga siin oleme. Et, noh, jah, kui Venemaa poleks muidugi sundinud rõlgelt kaitsesse lisaraha suunama, siis meibi oleks välja vedanud. Meibi.

                          Palju dona ja kõigile!

                          P.s. aga see parem vs vasak pole see, mis mind häirib. Mind pigem ajab kettasse, kuidas täiesti terved, kõrgharitud ja tublid inimesed peavad enda palga jms teema süüdlaseks riiki ja ootavad mingeid meeletuid abimeetmeid. Riik ei peaks selles rollis ju olema.

                          Kommentaar


                            Algselt postitas lorenzo Vaata postitust
                            Meie riigi probleem on see, et pikalt domineerinud parempoolne poliitika seisab reaalselt umbes 20% elanikkonna huvide eest. Suur enamus otsuseid tehakse nende
                            ...
                            Tahame või mitte aga riik seisab üks hetk ikka olukorra ees kus jõukamaid tuleb hakata rohkem maksustama. Ja siis tekibki küsimus kuidas oleks lihtsam panna neid rohkem panustama. Lihtsaim viis on kinnisvaramaks. See oleks kindlasti efektiivsem kui astmeline tulumaks.
                            Ma kordan oma küsimust. Kust maalt algab Eesti Oblastis "jõukas?" Palju neid on? Ja kui palju on võimalik rahaliselt nendest välja pigistada?
                            Hello! I´m mentaly ill.

                            Kommentaar


                              Algselt postitas Mõnuagent 007 Vaata postitust
                              Automaksu puhul reklaamiti luksuse maksustamist. Oli edukas? Pigem ei. Ma ise olen, eks, pealinnas elav poiss, kellel autot pole. Ma jauranuks, et andke minna, pange kõik autod maksu alla. Mingi narratiivi muutus toimus, kui käisin Võrumaal lapsepõlve tuttavate juures. Nad elasid Võrust 15 kilomeetrit väljas, kodutaluni viis künklik tee, kolme kilomeetri kaugusel oli bussipeatus, kus läks üks buss päevas. Selleks, et koju saada, oli neil vaja tegelikult maasturit. Siis ma enam polnud nii kindel, et see väga hea lahendus oleks. Nüüd tuli ka riiklik statistika välja, selgus, et polegi efektiivne meetod.

                              Täiesti ausalt, ma ei ole ühegi erakonnaga nö. maailmavaateliselt laulatatud. Olgu see vasak- või parempoolne. Aga mind häirib veidi populism. Tegelikult isegi väga. Eriti see vaeste ja väetite nimel mingi muudatuse tegemine. Näiteks toidu käibemaks. Käibemaksu tõus lõi muidugi vaesemaid ja väetemaid. Aga selle probleemi tekitas 2022. aastal muudetud pensionisüsteem, millele lisandus energia- ja kaitsepoliitika olukord. Tegelikult pidanuks muutma pensionisüsteemi, aga seda ei tehta, sest poliitiliselt oleks tegu enesetapuga. Või siis tõmbama alla vanemahüvitise ülempiiri (võit väiksem), aga see oleks ka poliitline enesetapp. Vaikselt tõmmatakse siin töötukassat väiksemaks, kuna seal läks ka hüvitiste hulk kuidagi liiga suureks, aga see on ka ju vaeste ja väetite vastu jne.

                              Olles siin viimaste aastate jooksul pea igapäevaselt suhelnud inimestega, kes teavad riigi sisemust väga-väga hästi, siis sealt on väga ühene järeldus, et riik läks mingil hetkel liiga paksuks. Iga uitmõtte või "meede vaeste ja väetite heaks" kulu läks selliseks, et praegu on meeletult raske. Igasugu kollektiivlepingud, igasugu kultuuritöötajate miinimumid, kõiksugu muud sellised "nice to have"-kulud, mida sai majanduskasvu ja COVIDi lisaraha toel üleval hoida. Näiteks argumendile "miks mingites riikides siis on toidu käibemaksu erisus, kui see on halb" kõlab vastuseks, et nad teavad ka seal, et see pole majanduslikult efektiivne, aga katsu sa seda inimestelt ära võtta.

                              Ja siit tuleb ka see astmelise tulumaksu probleem. Seda käiakse välja tihtilugu häälte saamiseks. Ilma reaalse arvutuseta ja ilma reaalse nö. auditiga, mis on meil tõhus ja mis mitte. Kui kasvõi kutseharidusreformi tehti (et ei kasutataks raha hobihariduseks, võid OSKA lehelt lugeda), siis käis ka emotsionaalne möll (Evelyn Sepp tahtis aednikuks õppida, sest rahustas). Ehk astmeline tulumaks toob hääli, kuid vaesed ja väetid jäävad ikka vaesteks ja väetiteks. Teisest otsast kaotab riik konkurentsivõimes, lisaks ei suuda me juba SKAISigi teha, mida siis veel tulumaksu erisuste arvutamisega tegema hakatakse. Ehk siis põhiprobleemiks, et see on tore ja nice to have asi, aga selle kulud söövad selle tulu ära. Ja see pole ka päris asi "proovime, äkki töötab", sest kui see on juba vastu võetud, siis proovi sa seda ära võtta. Täpselt sama asi toidu käibemaksuerisusega jne. Sa ei saa ära võtta mingeid hüvesid ilma, et sind poliitiliselt maha tambitaks.

                              Sest ilmselt võivad mind targemad pead parandada, aga tegelikult pole hetkel ühelgi poliitilisel jõul tegelikku ja reaalset plaani, kuidas rahaline seis korda teha. Isamaa võtaks II pinsisamba ja lükkaks sellega kriisi paar aastat edasi. Sotsid teeksid astmelise tulumaksu ja lükkaks ka kriisi paar aastat edasi. Reform on enda reitinguga hädas ja ei julge ka midagi ette võtta. Kaja Kallasele heidetaksegi kõige rohkem ette, et ta läks mingi aeg lubamistega kaasa, kuigi sealt oli teada, et see toob maksutõusud. Aga samas peab temast ka aru saama, sest valimised oli vaja võita ja paar teist erakonda jaurasid venesõbralikke seisukohti (sort of). Mingid võtaks normilt laenu ja lükkaks ka edasi. Kui mingi ime läbi Venemaa muutub taltsaks kui sülekoer või elektrit hakkab kuskilt tasuta laekuma, siis võib edasilükkamisest pääsu olla, sest "ressurss vabaneb", aga hetkel on pigem ikkagi seis, et mingeid asju on hakatud riigi poolt liiga palju pakkuma. Mu poolest võiks astmeline tulumaks tulla, seda meelt on ka kusjuures mu nö. jõukamad sõbrad, aga selleks oleks vaja esmalt ikka kiire audit teha, et mis toimib, mis ei toimi ja mis reaalselt toob ühiskonnas kasu. Praegu tundub pigem kogu riigijuhtimisloogika käima selle järgi, et mida arvamusküsitlused soovitavad, et kiirelt valimised võita.
                              Kui astmelist tulumaksu esitada võimaliku imerelvana, mis kõik eelarveprobleemid korraga lahendaks, siis on seda muidugi väga lihtne allavett lasta. Selleks, et reaalselt jõuda astmelise tulumaksu nõrkuste ja tugevuste põhjaliku analüüsini tuleb hakata seda käsitlema tõsiseltvõetava alternatiivina praegusele lähenemisele, mitte lihtsalt mingite peast sotside või muidu ullikeste utoopilise imerelvana. Ja just selles ongi probleem - valdav enamik nii poliitilisi kui ka mittepoliitilisi arvamusliidreid on selle tõsiseltvõetava teemana lauale toomist vägagi silmapaistvalt vältinud.

                              Kuni selle üle normaalset debatti ei toimu, jääbki astmeline tulumaks vasakpoolsete jaoks ilmselgeks kasutamata võimaluseks ning parempoolsetele mõttetuks jamaks, millele tõsine inimene oma aega ei raiska. Ning mõlemad pooled istuvad omaenese tarkuse mullis ning peavad teisi lollideks.

                              Kommentaar


                                Algselt postitas boobek Vaata postitust

                                Ma kordan oma küsimust. Kust maalt algab Eesti Oblastis "jõukas?" Palju neid on? Ja kui palju on võimalik rahaliselt nendest välja pigistada?
                                Lihtne.

                                Minust rikkamad - jõukad

                                Minust vaesemad - laisad

                                Kommentaar

                                Working...
                                X