Ajateenistus!

[budu]

Ja mida tehakse härradega, kes on kaks korda rangluu murdnud ning kõvasti metalli omale õlga saanud?

supikööki!

[cobras]

Ja mida tehakse härradega, kes on kaks korda rangluu murdnud ning kõvasti metalli omale õlga saanud?

Hoitakse kaugemale peenelektroonikast ja sideseadmetest.

[Tofoa]

Ja mida tehakse härradega, kes on kaks korda rangluu murdnud ning kõvasti metalli omale õlga saanud?

[jamesblake]

Aga mida näiteks alkohoolikutega tehakse? Padunarkomaanid ei jõua vast kusagile arstlikku, ent kui kõva viinamees olema peaksin, et oleks mingi variant pikendustki saada? Ja kuidas üldse enda probleeme tõestada? Taaskord see seis, et mingisuguseid pabereid kaasas pole, siis pole häda midagi ja kohe väkke?

[Kaspy]

Ma sain vabaks peale kolme või nelja järjestikust aastat kontrollis käimist. Kui algselt olid vaid sümptomid teatud tervisehäire osas, siis enne viimast arstlikku kontrolli oli krooniline haigus juba end täielikult ilmutanud ja seega sai juhtum lõpetatud.
Ega käsi suurest rõõmust kokku just ei löönud aga andsin endale aru, et keskkooli järgsetega võidu jooksma pole ka enam mõistlik minna, teen seda parem jalgpallitrennis.
Üldiselt häiris mind see aastast-aastasse kontrollimine, otsus võiks tulla palju kiiremini.

[difender]

Mind vabastati ajateenistuse kohustustest psühholoogi poolt puhtalt ainult sellepärast, et ma olin töötu ja psühholoog arvas, et parem otsigu ma tööd kui passin niisama 8-11 kuud kuskil kotte sügades. Saab ka niivõrd lihtsalt ära sõjaväest. Olgu mainitud, et kui oleks ära võetud, siis oleks rõõmuga oma kohust täitnud ja teeninud isamaad.

[Kutt]

Lätlased ei osale ju välismisssioonidel? Või kuhu nad läksid?

Käivad ikka välismissioonidel sarnaselt eestlastele, hulk peaks ka ligikaudu sama olema, seda kus nad käivad ja mida nad seal oskavad teha, seda ma öelda ei oska

[Svenniid]

üleeelmine aasta sai kevadtormil miinipilduja patarei terve lätlaste rühma kätte koos ohvitseridega

[zelee]

Lätlased ei osale ju välismisssioonidel? Või kuhu nad läksid?

[Kutt]

Kes siin tahtsid Läti eeskujul Profiarmeed kuna pidavat normaljonks olema: http://www.postimees.ee/1030708/eest...ekuoht-on-lati
Seis on tegelikult hullem kui artiklis kirjas.

Seis on tegelikult nii hull, et paar kevadtormi tagasi tegime lätlastele öösel pealetungi ja jõudsime tänu oma öövaatlusseadmetele päris lähedale, näha oli et lätlased kuulsid midagi aga mõhkugi ei näinud. Ründasime siis ja tüübid põgenesid, osadel autodel neil uksed paukusid kinni-lahti . 2 kuuevarbalist sai kinni ka seotud ning tegemist siis lätlastega, kellel oli viimane õppus enne välismissiooni

[Katk]

Heh. Räägin ka siis oma loo ära.
Algselt siis ülikooliga pikendus. Siis aga sündis vahepeal laps. Pikendus läbi ülikoolist ning ka laps sai 3 täis.

Lootsin ka ära saada sõjaväest. Kardan ausalt mis mu põlvedest seal järgi jääks ning eelistan siiralt seda aega veeta oma pere toetades. Kõigepealt küsisin avaldusega pikendust, kus kirjas et olen pere ainus toitja (naine + 3 aastane laps). Ei kottinud kedagi ning pidin arstlikusse minema (2012 aasta alguses).
Sõjaväe arstlikus olid mul kaasas paberid olnud rütmihäiretest (tingitud ülekoormusest ning koormuse ajal lõi see alati välja, sellepärast lõpetasin vahepeal spordi tegevuse totaalselt pooleteist aastaks ning jätkasin ainult korra-kaks nädalas trenni tehes), põlvehädadest (pmst alates 14 aastasest saadik on mõlemad põlved valusad, on olnud põletik ning ka kasvust tingitud põlvevalusid lisaks 2010 oli parema põlvega trauma ning vahest vesi koguneb põlve). Mõlema kohta ütlesid vastavalt kardioloog ja ortopeed et nende paberitega sind vastu ei võeta. Kummagi kohta ei tehtud aga arstlikus teist nägugi ning pandi kõlbulikuks rahuliku südamega.
Psühholoogi/psühhiaatri (mis iganes ta on seal) astusin sisse andsin paberid. Tema siis võttis kohe selle kätte ning lükkas kõlblik alla. Siis alles küsis, et noh kuidas elu on. Siis oli küll tõsine wtf tunne. Igaljuhul rääkisin ausalt enda olukorrast, et laps (3+ aastane) on kodus ning kui minu sissetulekut pole siis pmst ema ja laps ei saaks kuidagi ära elada. Ei teinud teist nägugi ning saatis edasi.
Kabinet kus lõplik otsus tehti vaatas onu asjad üle, kõik kõlblik ning olemas.
Viimase tädi juures kus pandi mineku aega paika millal minek oli alles esimene, kes huvitus ka kuidas on lood. Pani aja 2013 sügiseks (mitte kohe 2012 suveks-sügiseks nagu osadele kärssadele) ning ütles, et kui midagi muutub selle aja sees siis annaks aga neile seal teada ning küll annab vajadusel ka seda aega muuta/tühistada.
Tundub, et tänu temale ma sõjaväkke nüüd ka minema ei pea, pere kasvab

PS kõik võivad enda jutud "see on iga mehe kohus seal käia" kohe eos kirjutamata jätta, rääkimata siia postitamisest.

[Marek_T]

Kui laps olemas, siis minu meelest võiks tegelikult jätta peedistamata ka ühelapsepered. No on laps olemas - selge on, et põnn vaja üles kasvatada ja noore papa malakaga teenistusse ajamine põnni heaolule ei pruugi hästi mõjuda (seda muidugi eeldusel, et noor papa lapse kasvatamisel ja ülalpidamises reaalselt ka osaleb). Küll aga peaks sellisel juhtumil asi teisiti lahendet olema, asendusteenistus, lühemad kursused mingi pikema aja jooksul jupikaupa või midagi säärast.

See on muidugi omaette teema, miks noor mees võtab endale kohustuse pere luua teades ise suurepäraselt, et üks teine kohustus alles täitmata. Eks selle ühe lapsega teenistusest pääsemise sääduse puhul leiduks ka sääduse ärakasutajaid. Pole ju midagi lihtsamat, kui veidi sugu teha, eksole...

Jamesblake'ile respekt aususe eest. Sattusid lihtsalt empaatilise psühhiaatri otsa. Loodame lihtsalt, et see diagnoos sind mingil hetkel elus persest ei hammusta kusagil äärmiselt ebasobival ja -vajalikul hetkel.

[jamesblake]

Rääkige ikkagi ajateenistusest kõrvalehoidmisest ka julgemalt siin asjaosalised. Arstlike põhjuste kõrvale ja veel enam, lihtsalt külmalt ülelaskmist/peitmist. Õnnestunud täitsa edukalt mõnel ?

Kusagil siin varem võtsin sõna ka. Tahtsin pikendust iga hinna eest kuna vastaval ajal sündis laps, otsustasin "hullu mängida", sebisin veidi psühhiaatri ja psühholoogi juures enne arstlikku, olin võrdlemisi aus sõjaväe asja suhtes ja tuldi vastu, psühholoog oli väga lahke ("kui ikka üldse minna ei taha ega saa, siis no milleks") ja kirjutas diagnoosiks lialdusega bipolaarse isiksusehäire. Arvasin, et saan pikendust, ent arstliku psühholoogilises kontrollis doktor vaatas kaasavaraks olnud paberi üle ja sain sujuvalt igaveseks kõlbmatu. Ei oska siiani arvata, kas jäin millestki ilma või mitte.
Linnalegendid räägivad, et a la öine allakusemine pidi ka hea vabadus olema vähemalt pikenduseks, ei tea, kas vastab tõele või mitte.
Aga jah, ise pääsesin tänu sellele, et enne arstlikku psühholoogi ja psühhiaatrit külastasin, ent kui ei eksi, siis siin foorumis öeldi ka, et ega üldiselt suvaline psühholoog nii vastutulelik ei ole ja nii leebelt pääsu pole, et ütled ausalt, et ei taha ega saa minna.
Olgu veel öeldud, et nii psühholoog kui psühhiaater olid võhivõõrad inimesed, mitte a la perekonnatuttavad...ja miskiseid pistiseid ma ka ei jaganud, peale paberi väljakirjutamist viisin viisakusest pudeli (odavat) konjakit ja sellega asi piirduski.
Ahjaa, juhul kui kedagi huvitab, siis esmalt külastasin psühholoogi ja rääkisin oma asjadest, tema omakorda võttis ühendust psühhiaatriga, rääkis mu seisukorra tollele edasi ja suunas sinna. Psühhiaater oli siis see, kes mulle lõplikult selle "igavese priipääsme" välja kirjutas. Muideks ise ta veel kommenteeris enne, et vastava tõendiga peaksin pikenduse (mitte lõpliku vabastuse) saama, arstliku komisjoni psühholoogiline hindaja oli see, kes otsustas, et kaasasolev paber piisavalt äre on, et igaveseks vabastada.
Kokkuvõteks siis tahan seda öelda, et ise pääsesin põhimõtteliselt aususega ära, ei tea, kuidas üldiselt lood, ent tuli välja, et alati ei pea luid murma või vahtu suust välja ajama, et väkke mitte minna.

[ballack]

Kes siin tahtsid Läti eeskujul Profiarmeed kuna pidavat normaljonks olema: http://www.postimees.ee/1030708/eest...ekuoht-on-lati
Seis on tegelikult hullem kui artiklis kirjas.

[Scooter]

Vestlevad kaks kutsealust:
"Miks sind kaitseväkke ei võetud?"
"Ma ise ka ei tea. Vedasin veel arstliku komisjoni esimehega tuhande euro peale kihla, et võetakse."