Rumalad küsimused ootavad vastuseid

[orbitaaljaam]

Tuttav tsikk (õpetaja) on peale ATH diagnoosi saamist poole sitema suhtumisega. "Ma võingi juua, kanepit teha ja asju ära unustada" sest mul on ATH, junöu. Justkui mingi uhkuse asi ja alatine vabandus. Ma ei teagi mis nüüd sellest diagnoosi saamisest paremaks läks, aga välja küll ei paista, et oleks läinud. Ennast ohvriks ei tasu teha, on minu moraal.

Jah, kui saad diagnoosi ja hakkad läbi selle oma käitumist vabandama on see munn lvl max. Ise oled tropp ja teed ka teistele karuteene, sest nii hakataksegi haigust (olenemata haigusest) ... mitte ehk naeruväääristama, vaid ei võeta seda tõsiselt.

[Mõnuagent 007]

Perearstid peaks pärast paari kuu pikkust Xanaxi vaba käega jaotamist saatma erialaarsti vastuvõtule ja lõpetama kirjutamised. Teoorias. Ma pole muidugi üldse eriline perearstide diagnoosimiste fänn, mis vaimset tervist puudutab. Ja mul on veel väga hea perearst, aga mujalt kuulnud suhtumist.
Depressioonil kolm raskusastet, ATH skooride kohta ma ei tea.
ATH - imho seal peale tabletikuuri, meditatsiooni ja käte peapeale panemise väga ravi pole. Ehk söödki halvemal juhul elu lõpuni tablette kui muudmoodi toime ei tule.
Depressiooni raviplaani teeb psühhiaater, kes määrab rohud ja teraapiad.

Mõned võtavad mitu aastat tuima molliga perearstilt Somnolsit ka. Noh, et suva, peaasi, et tablette saaks.

[orbitaaljaam]

Aga kuidas saaks seda mineviku statistikaga võrrelda? Minu aastakäik nägi üldiselt elusat psühholoogi esimest korda KRA komisjonis, kes küsis max 2 minutit küsimusi stiilis, kas sulle sõda meeldib. Ometi kõik need teismeliste draamad olid olemas+totaalne üldine vaesus võrreldes tänapäevaga.

Heaoluühiskond.
Ma ilmselt panen siin kõvasti mingite faktidega mööda, sest lasen mälu pealt ja mälu sitt. Aga mingitel Papua uus-guinea vms hõimudel pole osasid negatiivseid emotsioone või neid tundeid väljendavaid sõnu. Sest nad ei oska neid tundeid tunda. EHk elad oma suletud ühiskonnas, kus on primitiivsed normid ja eeldused, sest nii on aastatuhendeid olnud ja väärtused/ihad pole muutunud.
NL polnud muidugi päris sama, aga ma ka ei osanud 86 aastal Haapsalus ihaleda seda, mida Tallinna sama vanad soome reklaamidest nägid ja juba tahtsid. EHk ma ei osanud ka mingi Lego peale kade olla, sest mul puudus selle olemasolust isegi teadmine.
Päris kindlasti polnud sellist kiusamist nagu täna. Jah, seda esines, aga piirdus reeglina kooliga. Nüüd käib see kogu aeg kaasas ja levib halvemal juhul läbi sotsiaalmeedia üle maailma. 94 teadis ehk ainult su klass, mis toimub ja pärast kooli lõppu võis vähemalt teoorias sellest kiusust lahti saada (ma ei pea siin silmas vaimseid üleelamisi) .

Teismeliste ja noorte draamad ei kao kuhugi, aga mulle tundub, et need võimenduvad. Ja inimaju ei kohane selliste muutustega nii kiiresti.

[vendetta]

Noh, äkki ikka on probleem ühiskonnas?

Aga kuidas saaks seda mineviku statistikaga võrrelda? Minu aastakäik nägi üldiselt elusat psühholoogi esimest korda KRA komisjonis, kes küsis max 2 minutit küsimusi stiilis, kas sulle sõda meeldib. Ometi kõik need teismeliste draamad olid olemas+totaalne üldine vaesus võrreldes tänapäevaga.

[kaala]

Tuttav tsikk (õpetaja) on peale ATH diagnoosi saamist poole sitema suhtumisega. "Ma võingi juua, kanepit teha ja asju ära unustada" sest mul on ATH, junöu. Justkui mingi uhkuse asi ja alatine vabandus. Ma ei teagi mis nüüd sellest diagnoosi saamisest paremaks läks, aga välja küll ei paista, et oleks läinud. Ennast ohvriks ei tasu teha, on minu moraal.

[orbitaaljaam]

Perearstid peaks pärast paari kuu pikkust Xanaxi vaba käega jaotamist saatma erialaarsti vastuvõtule ja lõpetama kirjutamised. Teoorias. Ma pole muidugi üldse eriline perearstide diagnoosimiste fänn, mis vaimset tervist puudutab. Ja mul on veel väga hea perearst, aga mujalt kuulnud suhtumist.
Depressioonil kolm raskusastet, ATH skooride kohta ma ei tea.
ATH - imho seal peale tabletikuuri, meditatsiooni ja käte peapeale panemise väga ravi pole. Ehk söödki halvemal juhul elu lõpuni tablette kui muudmoodi toime ei tule.
Depressiooni raviplaani teeb psühhiaater, kes määrab rohud ja teraapiad.

[Mõnuagent 007]

Ja kui sa räägid, eks, ravist ja raviplaanist, siis kas neil ATH diagnoosidel on reaalne raviplaan või on tegu lihtsalt "näe, võta tablette"? Sest mul on siin viimaste aastate jooksul olnud mõned daamid, kes teatavad kohe, et neil ATH. Kui uurida veidi, siis on nende ravi see, et "näe, saan iga perioodi tagant tablette ja siis saan tööd teha". Või siis depressiooni ravi "näe, kirjutan perearstile ja ta lükkab ravimi peale". Või näiteks mina unehäirete ja meeleolukõikumistega - raviplaan on see, et perearst kirjutab mulle iga paari kuu tagant kventiaxi välja.

[plastic]

Ma mõtlesin pigem seda avalikkuse suhtumist. Et, noh, inimene saab stressiolukorras haiguslehe, deprekas jne. Aga kui küsid, et kas tuled tööle ka, siis on ta justkui "tapan automaatselt end ära ja surm".

Et depressioon on ajukeemia häire, eks? Noh, et kas siis inimesed, kes räägivad, et jee, olin haiguslehel, depressioon, aga muutsin mõtlemist ja sain üle, kas neil oli siis depressioon? Kui minna 0/1 tabeli järgi?

No siin vaata selline 10 õlle taga arutatav koht, et... Kui Roald kekkab ja käib ringi, et "huh sain ATH diagnoosi", siis keskmine inimene võrdsustab ennast temaga ja vaatab, et "aa tra ma ise ka hommikuti väga ärgata ei viitsi, raske on tööl keskenduda jne, õhtuti suht vässu ja ei jaksa suhelda enam, ilmselt endal ka ja kui krdi saaks korda, siis oleks ka sama äge vend kui Roald".

Aga kui Neeme teeb annab avaliku introspektiivse intervjuu sellel teemal, kuidas ta kuskil okseloigus vedeles, siis keskmine inimene ennast temaga ei võrdsusta ja vaatab, et "aa tra endale ka paugutada meeldib, aga päris seewaldi keiss küll ei ole ju".

Seega positsioonid ja diagnoosid on erinevad ning konkreetse ATH diagnoosi puhul see avalik ülekajastamine tekitab küll päris palju küsimusi. Eriti kui sümptomite algallikas ei ole nii üks-üheselt diagnostiliselt määratletav (seda sa ka mõtled).

[orbitaaljaam]

Mul tegelikult ei ole isegi väga suurt intellektuaalset huvi selle suitsiidiennetuse temaatikaga kaasa minna, sest see oleks keskendumine 0,0001%-le. Kui sul aga need küsimused on, siis sa oled ju kindlasti paremas positsioonis enda arvamuse eest seisma. Seega jääbki arusaamatuks selliste nutulaulude avaldamine (või fookuse seadmine) tervikuna juhul kui mastaap on kajastamata. Ilmselgelt on see ju ajendatud sellest, et "näe, nüüd inimesed ei saa suitsiidimõtetega ka abi". Sisu on see nagu sa ülal väitsid.

Noh, äkki ikka on probleem ühiskonnas?

Aastatega on suurenenud noorte osatähtsus, keda vaevavad suitsiidimõtted. Tervise Arengu Instituudi (TAI) elluviidud Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise 2022. aasta uuringust selgus, et suitsiidimõtteid esines uuringule eelneval aastal 14% poistest ja suisa 30% tüdrukutest. Ka täiskasvanud elanikkonna hulgas paistavad selle probleemiga silma just noored, 16–24-aastased inimesed.

[Mõnuagent 007]

Oeh... see, kas on diagnoos või ei ole ongi null või 1. See on ju edasise alus ei ole ju muud varianti. See, kas ja milline on järgnev lühi- või pikaajaline ravi on ju hoopis teine muusika. Seal ei ole ju 0 ja 1.

Ma mõtlesin pigem seda avalikkuse suhtumist. Et, noh, inimene saab stressiolukorras haiguslehe, deprekas jne. Aga kui küsid, et kas tuled tööle ka, siis on ta justkui "tapan automaatselt end ära ja surm".

Et depressioon on ajukeemia häire, eks? Noh, et kas siis inimesed, kes räägivad, et jee, olin haiguslehel, depressioon, aga muutsin mõtlemist ja sain üle, kas neil oli siis depressioon? Kui minna 0/1 tabeli järgi?

Ja tunnistan ausalt, et mul puudub ATH osas absoluutne arusaam, aga psühhoanalüütika, psühhoteraapia ja depressiooni ja muu säärase jogaga olen isiklikult kokku puutunud. Ja seal on ju ikkagi mingid diagnoosid skaalal 0-100 prossa ja kui skoorid üle 70, siis on "jee, siin diagnoos!"

[plastic]

Samas veidi ikka öeldakse, et ATH pole 0/1 skaala, vaid palju laiem ja sisuliselt diagnoositakse 0,2 peal olijad samaväärseks 1 peal olijatega.

Oeh... see, kas on diagnoos või ei ole ongi null või 1. See on ju edasise alus ei ole ju muud varianti. See, kas ja milline on järgnev lühi- või pikaajaline ravi on ju hoopis teine muusika. Seal ei ole ju 0 ja 1.

[plastic]

See on retooriline küsimus, et kas kärbime erinevate MTÜ-de pealt in corpore. Eks. Neid MTÜ-sid on tulnud viimaste aastate jooksul päris korralikult juurde. Kärbid mingisuguse osa toetusest, vist oli mingi viiendik? Kuidas ja kuhu sa tõmbad piiri, et mis MTÜd saavad raha edasi täiel määral ja mis mitte? Teed erandi ühele, siis pead tegema teisele ja lõpuks saavad ka need MTÜ-d pihta.

Hea küll. Kõik MTÜ-d ütlevad, et "meil on ilgelt oluline" ja see vastab ka tõele, aga kuidas sa seda joont tõmbad, eks? Kas suitsiidiennetus on oluline? Jah, on. Kas perepoliitika on oluline? Jah, on. Kas sellega tegelevale MTÜ-le antav raha aitab midagi? Ilmselt jah. Aga kas see raha on tõestatavalt edukas või pigem tunnetuslikult? Mul veidi tunne, et seda ei ole mõtestatud. Et kas ja palju mingile MTÜ-le antav summa reaalselt teemat üleval hoiab ja kas sellel vähendatud rahastus tähendab automaatselt teema surma.

Ehk, taas, kui pannakse üks teater kinni, siis kas on kogu rahvuskultuur automaatselt surnud? No ei ole ju.

Mul tegelikult ei ole isegi väga suurt intellektuaalset huvi selle suitsiidiennetuse temaatikaga kaasa minna, sest see oleks keskendumine 0,0001%-le. Kui sul aga need küsimused on, siis sa oled ju kindlasti paremas positsioonis enda arvamuse eest seisma. Seega jääbki arusaamatuks selliste nutulaulude avaldamine (või fookuse seadmine) tervikuna juhul kui mastaap on kajastamata. Ilmselgelt on see ju ajendatud sellest, et "näe, nüüd inimesed ei saa suitsiidimõtetega ka abi". Sisu on see nagu sa ülal väitsid.

[Mõnuagent 007]

Ahah, et järjekrdne "ATH on moehaigus" arvamus?
Noh, äkki pole tegu moega, sest seda osatakse paremini diagnoosida kui 10 -15 aastat tagasi?
Kas pildid avakosmosest on popid, sest nad on popid või sellepärast, et viimastel aastatel on olemas tehniline võimekus neid pilte teha?
Või oli 30 aastat tagasi vähk ka moekas haigus? Või millal iganes seda järjest rohkem avastama ja diagnoosima hakati?

Üldiselt võiks inimesed, kel pole kokkupuuteid ATH/depressiooniga vait olla (pole otseselt tseiteeritule öeldud, kuna ei tea tema kogemusi, vaid üldiselt). Neid haigusi ei saa empaatiliselt tunneteda, ainult kogeda. Ühega neist kokkupuude puudub, aga teist ei soovita.

Samas veidi ikka öeldakse, et ATH pole 0/1 skaala, vaid palju laiem ja sisuliselt diagnoositakse 0,2 peal olijad samaväärseks 1 peal olijatega.

[orbitaaljaam]

Jõudsalt tuleb peale omandatud abitust. Igal vähegi lugupeetud inimesel on ATH diagnoos ja rohud peal.

Ahah, et järjekrdne "ATH on moehaigus" arvamus?
Noh, äkki pole tegu moega, sest seda osatakse paremini diagnoosida kui 10 -15 aastat tagasi?
Kas pildid avakosmosest on popid, sest nad on popid või sellepärast, et viimastel aastatel on olemas tehniline võimekus neid pilte teha?
Või oli 30 aastat tagasi vähk ka moekas haigus? Või millal iganes seda järjest rohkem avastama ja diagnoosima hakati?

Üldiselt võiks inimesed, kel pole kokkupuuteid ATH/depressiooniga vait olla (pole otseselt tseiteeritule öeldud, kuna ei tea tema kogemusi, vaid üldiselt). Neid haigusi ei saa empaatiliselt tunneteda, ainult kogeda. Ühega neist kokkupuude puudub, aga teist ei soovita.

[Mõnuagent 007]

See on selles mõttes huvitav kontseptsioon. On sul aga teadmisi, et suitsiidiennetuses tehakse nö tühja tööd või on tegemist tõesti samaväärse võrdlusega poliitilisel tellimusel asutatud MTÜ-ga? Ja et on võimalust kärpimiseks küll?

Endal kokkupuudet ja teavet ei ole, aga kui mingi isamaa MTÜ-ga võrrelda, siis sul ilmselt on?

See on retooriline küsimus, et kas kärbime erinevate MTÜ-de pealt in corpore. Eks. Neid MTÜ-sid on tulnud viimaste aastate jooksul päris korralikult juurde. Kärbid mingisuguse osa toetusest, vist oli mingi viiendik? Kuidas ja kuhu sa tõmbad piiri, et mis MTÜd saavad raha edasi täiel määral ja mis mitte? Teed erandi ühele, siis pead tegema teisele ja lõpuks saavad ka need MTÜ-d pihta.

Hea küll. Kõik MTÜ-d ütlevad, et "meil on ilgelt oluline" ja see vastab ka tõele, aga kuidas sa seda joont tõmbad, eks? Kas suitsiidiennetus on oluline? Jah, on. Kas perepoliitika on oluline? Jah, on. Kas sellega tegelevale MTÜ-le antav raha aitab midagi? Ilmselt jah. Aga kas see raha on tõestatavalt edukas või pigem tunnetuslikult? Mul veidi tunne, et seda ei ole mõtestatud. Et kas ja palju mingile MTÜ-le antav summa reaalselt teemat üleval hoiab ja kas sellel vähendatud rahastus tähendab automaatselt teema surma.

Ehk, taas, kui pannakse üks teater kinni, siis kas on kogu rahvuskultuur automaatselt surnud? No ei ole ju.