õlle joomine

[zelee]

http://instagram.com/p/oWpL30xxrC/

Ei oska instagrammist otse pilti foorumisse linkida

[fitti]

Esialgu muud ei tea, kui et "Kolm meest Leib Restost pruulivad nii kuis oskavad!"

[vandersell]

Assakurat. Ega loll pole see kes kõrget hinda küsib...

[sanderos]

Ma olen neid padruneid mitmel pool 0.89 € hinnasildiga näinud.

Rimis olen märganud 0,89 silti, Konsumis 0,99. Aga on ka 1,29 olnud mõnes kohas.

[dareth]

Möödunud reedel jäid need pudelid mul esimest korda silma ja loomulikult pidin kohe ära proovima. See Viini tüüpi laager oli üsna meeldiv, pole midagi halba öelda, ega kõik õlled peagi humalast pulbitsema. Hind oli vist 1.29, mis on üsna piiripealne. 0.99 eest läheks muidugi veel paremini alla aga igal juhul eelistan ühte nullkomakolmekümnekolmest uut Sakut kahele Orikale.

Ma olen neid padruneid mitmel pool 0.89 € hinnasildiga näinud.

[vandersell]

Kui feik see Saku uus humalat täis õlle on?

humalat natuke on, aga see on ka kõik.
jõin nii sinist kui valget, ühes oli vähem ja teises tsipa rohkem.
raha maitse lööb üle.

Möödunud reedel jäid need pudelid mul esimest korda silma ja loomulikult pidin kohe ära proovima. See Viini tüüpi laager oli üsna meeldiv, pole midagi halba öelda, ega kõik õlled peagi humalast pulbitsema. Hind oli vist 1.29, mis on üsna piiripealne. 0.99 eest läheks muidugi veel paremini alla aga igal juhul eelistan ühte nullkomakolmekümnekolmest uut Sakut kahele Orikale.

[orbitaaljaam]

Tanel Nurmeots ja Risto Aednurm avavad Haapsalu vanalinnas lähinädalail kohvi- ja õllepoe “Uba ja Humal”, mis pakub eriliselt röstitud kohvisorte ja Euroopa mikropruulijate ebatavalisi õllesorte.


“Uba ja Humal” hakkab müüma näiteks tuntud briti Fullersi õlut. Belgiast tuleb Van Honsebrouck, Hollandist on Trappist-õlu. “Trappist-õlled on väga erilised,” rääkis Tanel Nurmeots. “Neid tohib toota ainult kloostrimüüride vahel munkade järelevalve all, neid tootjaid on maailmas kaheksa. Meie oma on La Trappe.”

“Kindlasti hästi huvitav on pisike käsitööõlle tootja Taanist, väga eksklusiivne ka hinna poolest, Amager. Kes vähegi erilistest õlledest huvitub, see teab. Hinnangud neile on väga kõrged,” ütles ta.

Kuna viimasel ajal on ka Eestisse tekkinud mikroõlletootjaid, on plaan ka nende toodangut Haapsalus pakkuda.

“Ilmselgelt on tekkinud vajadus natuke erilisemate õllede järgi,” ütles Nurmeots. “Praegu käib üle maailma just väiketootjate õllerevolutsioon. Suured kontsernid optimeerivad oma tootmist ja nende õlled ei erine maitselt üksteisest. See on mikropruulijate võimalus.”

“Hästi jämedalt võib maailma õlled jagada kaheks - laager ehk põhjakääritus- ja ale ehk pinnakääritusõlled. Meil on ale tüüpi õlled, mida kohalikud suurtootjad ei toodagi,” ütles Tanel Nurmeots. “Huvitavaid maitseid on võimalik tekitada just ale tüüpi õlledes.”

“See on paljuski juhuste kokkulangemine, et see pood just Haapsallu tuleb,” ütles ta. “Algselt plaanisime esimese poe Tallinnasse, aga pealinna renditurul pole sobivaid pakkumisi leidnud ja asi on viibinud.”

Nurmeotsa sõnul on Tallinna pood endisel plaanis. Haapsalu projekt on esialgne üheks hooajaks ehk sügiseni. “Kui peaks minema positiivse stsenaariumi järgi ja saame rendileandjaga pikemalt kokkuleppele, võib Haapsalu pood lahti jäädagi,” ütles ta.

Tallinlane Tanel Nurmeots on alkoholiäri taustaga, tegelenud veini ja õlle hulgiäriga üle 15 aasta. Äripartner Risto Aednurm on Haapsalu taustaga ja pikaajalise kohviäri kogemusega. Ta on tegelenud kohviimpordiga, just väikeste kohvitootjatega, ütles Nurmeots.

Ka kohv, mida poes pakkuma hakatakse on mitte päris tavalistest ubades - näiteks Etioopia ja Kolumbia. Neid on röstinud väiketootjad ja tulemus on huvitavam, lubas ta.

Kauplus on plaanis avada maikuu jooksul. “Ideaalis paari nädala jooksul, aga tööjõudu on raske leida, kuigi peaks olema tööpuudus,” ütles poepidaja.

http://www.laanlane.ee/article/haapsallu-tuleb-erilise-%C3%B5lle-ja-kohvi-pood

[lorenzo]

tänud sulle, rainis007!

[rainis007]

keegi tore inimene võiks siia üles panna selle teksti

Väikepruulijate arv kasvab Eestis lähiaastail mitmekordseks


Erik Aru, EPL

Eesti õlleturul toimuvat nimetavad paljud revolutsiooniks. Kodumaiste väikepruulijate ja toodete hulk suureneb sellises tempos, et isegi spetsialistidel kipub nende üles lugemisel järg käest minema. Paari aastaga võib mõne hinnangu järgi siinsete väikeõlletootjate arv ulatuda 30–40-ni.
Midagi ligilähedast juhtus mõnikümmend aastat tagasi USA-s, kus õlleturgu valitses käputäis lager-tüüpi õlle tootjaid. Ühendriikides tegutses tollal vähem kui sada pruulikoda. Nüüd on käsitööõlle valmistajate arv 2800 kanti. Osakaal koguturust jääb küll alla 8%, ent suurkontsernide mahu langedes kasvab käsitööõlle toodang hoogsalt – mullu 18% võrra.

Sarnaselt kulgesid asjad ka põhjamaades. Õigupoolest, mis siin põhjamaadest rääkida – õlletoodangu mitmekesisuselt on Eesti Lätist ja Leedustki kaugel maas. Näiteks Lätis annavad väiketootjad ligikaudu 13% õlleturu kogumahust.

Vähemalt esialgu tundub sõna „revolutsioon” Eestis siiski liialdusena, pigem võiks rääkida ülestõusust – väikepruulijate toodang moodustab aasta lõpuks kokku umbes protsendi siinsest ligikaudu saja miljoni liitrini ulatuvast õlleturust.

Igasugused üllatused

Väiketootjate hulk kasvab pidevalt. Möödunud nädala esmaspäeval sai paberimajanduse korda Põhjala pruulikoda. Selle nädala alguses käis tehases villimisliini paigaldamine. „Võrreldes plaanidega on nii negatiivseid kui ka positiivseid üllatusi,” ütleb ettevõtte partner Gren Noormets. „Investeeringud olid oodatust suuremad, jooksvad kulud näiteks toorainele aga madalamad. Exceli järgi oleme plusspoolel.”

Pisikesi õlletootjaid on Eestis mitut masti. Kui Põhjalas on tööl kaks palgalist ja neli asutajat, siis Vormsi õlletehast veab pruulmeister Arkadi Tammik üksinda. „Pruulimise ajal käib sõber abiks,” lisab Tammik. „Raamatupidaja on ka.” Samamoodi kavatseb ta ka jätkata, tootmismahu suurenemise korral tuleb appi tehase suurem automatiseerimine: „Ma ei tunne kanaema sündroomi, et peaks veel personaliga tegelema.”

Väikepruulijate ring on kirju – nende hulgas on ärijuhte, ettevõtjaid, pankureid, IT-mehi, kokkasid. Kõigi tee õlletootmiseni on aga äravahetamiseni sarnane. Eestis ei olnud saada sellist õlut, mis neile maitsenuks, seetõttu hakkasid nad tasapisi ise kodus pruulimist katsetama.

Teerajaja oli siin Ardi Kadanik, kes 2010. aastal käivitas pruulimistarvikute poe www.pruulimine.ee ja andis sellega indu nii Õllenaudi, Lehe kui ka Vormsi pruulikoja tulevastele asutajatele.

Ühel hetkel muutus põlve otsas õlletegu aga nii ajamahukaks, et võis juba hakata tõsisemale tootmisele mõtlema. Selleks ajaks oli murrang Eestis juba alanud – käsitööõlu oli ootamatult populaarseks saanud.

Õllerevolutsiooni teiseks katalüsaatoriks võib nimetada esimest korda kriketimängu kaudu Eestisse sattunud inglast James Ramsdenit. Tema 2011. aastal avatud baar ja kauplus Drink (omanike hulka Ramsden juba möödunud augustist enam ei kuulu) tõestasid, et siin leidub piisavalt käsitööõlle austajaid.

Riburada pidi tekkis teisigi baare, restorane ja poode nagu Põrgu ja Pudel, mille õllevalik aina maitseküllasemaks muutus. Käsitööõllele võttis suuna ka varem tegutsenud Tallinna baar Koht, millest on nüüd saanud Eesti suurima valikuga kõrts – sortimendis on üle 270 kesvamärjukese.

Kodus pruulijad enam õllevaliku nappuse üle kurta ei saanud. Küll aga selle üle, et Eestis ei toodetud endiselt ametlikult õlut, mida nemad juua tahtnuks. Nii pidid nad ise härjal sarvist haarama. Esialgu takistasid kaubanduslikku tegevust seadused. Kui väiketootjate maksukoormus soodsamaks muutus, kadus see tõke.

Kodupruulijate varustust müüva Pruulikeskus Gambrinuse juhatuse liikme Eero Manderi sõnul saab linnaseekstraktist koduseks õlletegemiseks vajaliku komplekti kätte umbes 60 euroga. Linnastest pruulimiseks – mis on keerulisem, kuid annab parema toote – vajalike seadmete hind algab 200–300 eurost ja võib ulatuda mitme tuhande euroni.

Renditakse ka teistelt

Kui kodusest õlleteost väheks jääb, võib tegutseda nii-öelda mustlaspruulijana, kellel oma tootmisvahendeid ei ole ja kes rendib neid teistelt. Päris oma pruulikoda nõuab juba suuremaid investeeringuid. Näiteks Õllenaudi osaniku Ilmar Räni sõnul kulus nende suhteliselt soodsa sisseseade peale 65 000 eurot.

Uutest väikepruulijatest tuli esimesena enda õllega turule Põhjala, kelle laarid valmisid Genika tehases. Päris oma pruulikoja sai esimesena käima Õllenaut.

Põhjala pruulikoda on praegu sisseseadelt moodsaim, automaatse villimis- ja sildiliiniga. Eesti praegune edukaim väiketootja Õllenaut villib õlut pudeleisse ja sildistab endiselt käsiseadmetega. Käsitsi villimise seade maksab 500 euro ringis, pudelitäitmismasina eest tuleb välja käia juba terve ülejäänud õlletehase sisseseadega samas suurusjärgus summa – 50 000 eurot. Lihtsam villimis- ja sildistamisliin maksab 75 000–80 000 eurot.

Õllenaut plaanib kahe kuu pärast tootmismahtu kahekordistada. Laiendamist vajab ka laopind – nädala alguses oli pruulikoda täis valmistoodangu, tühjade pudelite ja õlletoorainega kaste. „On kaks võimalust, kui teha pruulikoda – kas on aasta pärast pankrot või kahe aasta pärast kaks korda suurem äri,” ütleb Räni.Praegu tegutseb ettevõte oma tootmisvõimsuse piiril, pruulides 100 000–120 000 liitrit aastas (algne kava nägi ette kolmandiku võimsusega alustamist). Laiendus lubaks tootmismahuks plaanida umbes veerand miljonit liitrit. See on esialgu enam-vähem maksimum – 300 000 liitri piiri ületamine tähendaks aktsiisimaksu kahekordistumist.

Suurem osa väikepruulijate toodangut leiab praegu turu baaride ja väikepoodide kaudu. Mõni neist vähemalt praegu suuremaid plaane ei peagi. „Kui lähen suurde ketti, panen end automaatselt lühikese keti otsa,” ütleb Tammik. „Kett tahab mingit õlut kindla koguse, aga mina tahan sel ajal võib-olla hoopis jõuluõlut teha.” Tema ja ka Põhjala omanike jaoks on tegu pigem elustiiliinvesteeringuga – hea, kui ise peale maksma ei pea.

Püüavad elatist teenida

Kõigil seda võimalust ei ole. Õllenaudi omanikud püüavad pruulimisega elatist teenida, hellitamata rikkaks saamise lootust. Väiketootjate toodangust on suuremates poodides müügil ka Lehe kaup. Ka Põhjala vastu on suuremad jaemüüjad juba ise huvi tundnud, kuid Noormetsa sõnul ei ole pruulikoda veel julgenud lubadusi jagada.

Eesti väiketootjatele avanevad ka ekspordivõimalused. „Igal pool otsitakse uudsust,” nimetab Noormets ühe eelise. „Eesti õlu vaadis või kraanis on kindlasti midagi, mida oodatakse.”

Iseasi, kuidas tootmisvõimalused lubavad. Õllenaut muretseb Räni sõnul praegu pigem kodumaise nõudluse rahuldamise pärast, ekspordile mõeldakse hiljem.

Räni tõstab esile õlletehase asutamisel kolm olulist momenti. Kõigepealt hetk, kui sisseseade eest käsiraha tasutakse. Teine saabub siis, kui seadmed üleval ja paberid korda saadud. Kolmas jõuab kätte siis, kui pruulikoja toodang juba poes.

Paberimajandus ongi seni üks suuremaid tõkkeid õlletehase käimalükkamisel. Õllenaudil kulus sellest ülesaamiseks pool aastat. Tootmisele tuleb hankida tunnustus veterinaar- ja toiduametilt. See ei ole veel kõige suurem mure.

Õlletootmiseks läheb vaja aktsiisiladu, mis peab vastama umbes paarikümnele nõudele. Nii asubki väikepruulijate tootmine otse nende aktsiisilaos. „Seadus on üsna karm,” nendib Noormets, kelle sõnul kulus Põhjalal siiski lubade vormistamiseks kardetust vähem aega. „Teised olid tee ära käinud.” Kui varem oli protsess ka ametnikele uus, siis Põhjalale oskasid nad juba nõu anda.

Probleem saatekirjaga

Lubadega kaasnev bürokraatia ei ole ainuke mure. Kauba aktsiisilaost välja toimetamisel ähvardab alates oktoobrist nõue täita maksu- ja tolliameti süsteemis saatekiri, mis lubaks laadungi teekonda pidevalt jälgida. Kui aga veoauto näiteks hilineb, ei saa saatekirjal kellaaega muuta, vaid tuleb terve formular uuesti algusest peale täita.

Nii kaasneb väikepruulijatele aktsiisimaksuga koormus, mis ei ole kuidagi proportsioonis sellega, kui palju nad tegelikult seda maksu tasuma peavad. Kui näiteks Põhjala õlle hinnast läheb aktsiisimaksuks kuni 4%, siis on ju selge, et käibemaksu tasutakse samalt koguselt üle viie korra rohkem. Samal ajal deklareeritakse käibemaksu korra kuus ja esitatud andmeid kontrollitakse ainult kahtluste tekkimise korral.

Kõigest sellest hoolimata on uusi pruulikodasid peale tulemas hulgaliselt. Mustlaspruulija asutamise plaane peab näiteks Mander. Seni on ta õllega tegelenud kodusel teel nime Pühaste all. Ka tema kaks partnerit Gambrinuses, Tõnis Tänav ja Peeter Kolk hauvad oma õlle kaubandusliku tootmise plaane.

Oma pruulikoja püstitamist kavandab ka IT-spetsialist Guido Kõiv, kelle plaanid on jõudnud hoone projekteerimise ja seadmete valimise järku. Seadmete tellimiseni tahaks ta jõuda sel aastal. Kaubamärki alles töötatakse välja.

Kõiv usub, et uusi turule tulijaid on Eestis lähema paari aasta jooksul 30–40. „Kas kõik püsima jäävad, on iseasi,” ütleb ta.

Noormets nii optimistlik ei ole. Tema hinnangul lisandub uusi veel ehk viie ringis. Kuid seegi tähendaks, et möödunud aasta algusega võrreldes on väiketootjate arv rohkem kui kolmekordistunud.

„Konkurents on kõigile hea,” leiab Räni. „Pruulikoda on sama hea kui tema viimane õlu.” Ettevõtete arvu kasv sunnib pingutama. Ruumi peaks Räni meelest turul jätkuma – Läti ja Leedu kogemuse põhjal võiks väikepruulijate turuosa olla kümmekond korda suurem.

Praegu igatahes väikepruulijad üksteises konkurente ei näe. Koos arutatakse tulevikuplaane, vahetatakse infot tarnijate kohta, maitstakse üksteise uudistooteid. Kaasa aitab loomulikult seegi, et kõigi toodang on teistest erinev. „Igaüks pruulib seda, mis talle kõige rohkem meeldib,” ütleb Tammik. „Õlles peegeldub pruulmeistri iseloom.” Tema peaks teadma – ainsana väiketootjatest eelistab ta pruulida lager-tüüpi õlut.

[lorenzo]

Tänases EPL-is on juttu eesti väiketootjatest.
Ostke digileht või lugege Selveri kassasabas kiiresti läbi1

keegi tore inimene võiks siia üles panna selle teksti

[orbitaaljaam]

Tänases EPL-is on juttu eesti väiketootjatest.
Ostke digileht või lugege Selveri kassasabas kiiresti läbi1

[fitti]

Hoia kätt pulsil!

Oleks siin ka Sakuvaba tsoon, jääks olulised postitused silma, mitte kahe silma vahele.

[vandersell]

Selle video järgi võiks arvata, et nüüd tehti miskit IPAlaadset ka neile, kes varem garaažis kastikaupa Rocki lakkusid. Loodetavasti õlu on parem, kui see reklaamfilm. Pruuliti kuuldavasti alltöövõtu korras Õllenautide juures.

Hoia kätt pulsil!

Uus õlle"tehas" on taas lume alt välja sulanud. TANKER (http://www.tanker.ee/) on mustlaspruuliettevõte. Oma tehast nad ei oma, kuid retsept ja bränd kuuluvad neile. Pruulimiseks kasutavad nad Õllenaudi vahendeid. Nende esimene õlu "Kyte Peale" peaks olema Põrgus saadaval, kuid ise veel proovinud ei ole.

Jook ise on aus kraam, paraku pole suurem asi spetsialist, et erilisi nüansse välja tuua. Hind oli (vähemalt Špunkast ostes) Õllenautidest mõnevõrra kallim, aga eks väikeste koguste juures ole see arusaadav. Mõned nädalad tagasi sai eelmainitud kohast ka Poola pruulikoja Kormoran IPA ostetud ja vaat see oli mõnus rüübe, ning hinna-kvaliteedi suhe oli vägagi paigas (2,55 poole liitri kohta). Soovitan!

[fitti]

Selle video järgi võiks arvata, et nüüd tehti miskit IPAlaadset ka neile, kes varem garaažis kastikaupa Rocki lakkusid. Loodetavasti õlu on parem, kui see reklaamfilm. Pruuliti kuuldavasti alltöövõtu korras Õllenautide juures.

[mg]

Kui feik see Saku uus humalat täis õlle on?

humalat natuke on, aga see on ka kõik.
jõin nii sinist kui valget, ühes oli vähem ja teises tsipa rohkem.
raha maitse lööb üle.