Päevapoliitika

[piimamees]

Paljud suurettevõtted on ka ebaefektiivsed ja ärkvel püsimiseks lihtsalt kasvatavad end ja loodavad, et kusagil miski õnnestub (too big, to fail). Ma nimetaks seda püramiidiskeemiks.

Siinkohal paluks küll näidet mõnest Eesti suurettevõttest, kes hoolimata oma ebaefektiivsusest kasvab

[Daz Booob]

Ma tean riigiteenistujaid, kes on asendamatud - suures organisatsioonis, mitmed osakonnad, töötajad (ballast).
Ma tean vabakutselist, kes teeb ära 30+ riigiteenistuja töö. Ja rohkem neid, kus kuvasuhe väiksem.
Näiteid on veel. Rääkimata reaalsest rahast, mis on Vaja ära kulutada (sest, et noh... eelarve).

Ebaefektiivsus tekib puhtalt mõttemustrist - tegevusele või tulemusele suunatud. See kannab endaga kaasas ka segadus vs läbipaistvus tahku.
Paljud suurettevõtted on ka ebaefektiivsed ja ärkvel püsimiseks lihtsalt kasvatavad end ja loodavad, et kusagil miski õnnestub (too big, to fail). Ma nimetaks seda püramiidiskeemiks.

[diver]

Ei tea su tausta, aga jääb mulje, et oled ka riigiaparaadis tööl, aga ma ei hakka siin ennatlikke järeldusi tegema, aga viitan häid mõtteid või isegi põhimõtteid siit:


Finantsjuhtimises ja -planeerimises on ammu liigutud edasi sellest, et võtan eelmise perioodi numbrid, siis tõmban sealt joonlauaga edasi, vaatan, mida kõik mul juurde vaja on või siis mõtlen, et huvitav, mida võiks kärpida või mida ma vähem teen. Palju progressiivsem on see viis, et sa sisuliselt alustad iga perioodi uuesti nullist. Mul on kasutada 35 protsenti kogu sisemajanduse kogutoodangu mahust, see on suurusjärgus 17 miljardit. Kuhu ma selle panen? Okei, kolm suurt plokki. Näiteks panen nii palju protsentuaalselt toetustesse. Siis riigi teenustesse nii palju, sealhulgas kaitsesse, nii palju haridusse, nii palju taristuinvesteeringutesse. Ja nii palju panen – viimasena, aga mitte vähetähtsana – kogu riigi administratiivsele ülalhoidmisele, regulatsioonide kirjutamisele.

Igal järgmisel aastal, kui ma teen uuesti eelarvet, siis ma iga kord küsin enda käest: kas see on see, mis ma tahan teha, kui mul kasutada nii ja nii palju raha? See tulenebki majanduse suurusest ja käekäigust. Kui majandus kasvab, siis mu rahaline pott muutub suuremaks ja proportsionaalselt iga kord ma küsin, kas ma tahan endiselt panna nii palju toetusesse või tahan äkki panna rohkem või ma tahan teha kuskil taristuinvesteeringuid rohkem.

Kui me räägime administratiivaparaadist, siis sa ju kogu aeg tahad seda tegelikult vähendada, sest selle võrra saad teha muid häid asju, sest administratiivüksus ei ole tootmisüksus. Sa tahad, et see oleks õhukene, tõhus, aga õhuke. Ja kui ma olen nüüd selle 35 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ära paigutanud oma tähtsuse järjekorras – kõigepealt tulevad kõige tähtsamad, siis natukene vähem tähtsamad, järgmised ja kõik muud ideed, mis mul on ka veel hullemad või vähem hullemad, need lihtsalt rahastusest ei saa, need jäävad välja.


Jaa, aga sa ei pea seda panema servast serva, sa pead esitama selle küsimuse. Loomulikult pole see niimoodi, et sa paned sada miljonit ühe asutuse ülesehitamiseks, aga järgmisel aastal ütled, et ma otsustasin siia mitte panna. No see oleks lihtsalt rumal niimoodi, sul ikka oma arenguplaanid, sul on pikaajalisem vaade, aga tähtis on see, et sa kogu aeg küsid, mis on mul kõige tähtsam. Sellepärast et me oleme kõik inimesed ja kui me hakkame sellest, et mida meil vaja ei ole, siis me ei jõua mitte kuhugi.


Full lugemine siin:
https://www.err.ee/1609466575/raasuk...oomale-tommata

Ei ole riigiaparaadiga kuidagi seotud, lihtsalt pime usk sellesse, et mida vähem riiki, seda parem pole minu silmis absoluutselt põhjendatud. Teiseks pole mul vähimatki usku sellesse, et kärbitakse sealt, kus see on kõige mõistlikum. Ilmselgelt tehakse seda eelkõige nende inimeste ja valdkondade arvelt, kellel/millel on kõige nõrgem poliitiline seljatagune. Kuni ei ole realistlikult hinnatud nende võimalikud tagajärjed ühiskonnale, seni pole mõtet kindlas kõneviisis suuremahulistest kärbetest kui positiivsest lahendusest rääkida.

Mingist juhtimisteooriast tulenev keskmine number ei tohi kunagi muutuda eesmärgiks omaette, parimal juhul saab see olla orientiir, mis aitab äärmuslikke liialdusi vältida. Meie riigi asukohta, väiksust ja keelelist-kultuurilist ainulaadsust (teisi eesti keelt ja kultuuri kandvaid riike pole olemas) arvestades oleme kõike muud kui keskmine riik ning on igati põhjendatud eeldada, et meie olukorras ühiskond peaks olema valmis taluma oma riigi ülalpidamiseks teoreetilist piiri selgelt ületavat koormust.

[Wingback]

Kui palju probleeme suuremahulised kärped tegelikult lahendavad ja kui palju juurde tekitavad? Kas probleemidega edasi mitte tegelemine lahendab need probleemid nagu nõiaväel või hoopis võimendab juba olemasolevaid ning tekitab persetäis uusi juurde? Kärped, mille sisuks on suuremamahulisem riigi teenuste ja toetuste kokku tõmbamine, endast just seda kujutavad - otsust mingite ühiskonnas esinevate probleemidega enam mitte tegeleda ning senisega võrreldes oluliselt suurem osa ühiskonnast iseenese hooleks jätta. Mis saab nii tehes ometi valesti minna?

Selline vastutustundetu kärpimine oleks kasulik ainult meie vaenlastele - lääne ühiskondade sisemise lõhestumise võimendamine ja selle ära kasutamine on olnud venelaste edukaim läänevastane operatsioon - mistõttu rahanduspoliitiliste sammudega sellele tulele veel bensu peale valamine oleks absurdi ja idiootsuse kõrgpilotaaž. Maksutõusude negatiivset mõju endale oskavad kõik kohe hinnata ning hädakisa on seejuures kaugelt rohkem kui asi väärt. Kusjuures, mida vähem mängib rolli reaalne toimetulek ja mida rohkem põhimõtteline hoiak, seda kõvem on kisa. Kärbetesse samas suhtutakse kui tasuta lõunasse - eelarve saab korda ja keegi teine kuskil mujal maksab.
.

Ei tea su tausta, aga jääb mulje, et oled ka riigiaparaadis tööl, aga ma ei hakka siin ennatlikke järeldusi tegema, aga viitan häid mõtteid või isegi põhimõtteid siit:


Finantsjuhtimises ja -planeerimises on ammu liigutud edasi sellest, et võtan eelmise perioodi numbrid, siis tõmban sealt joonlauaga edasi, vaatan, mida kõik mul juurde vaja on või siis mõtlen, et huvitav, mida võiks kärpida või mida ma vähem teen. Palju progressiivsem on see viis, et sa sisuliselt alustad iga perioodi uuesti nullist. Mul on kasutada 35 protsenti kogu sisemajanduse kogutoodangu mahust, see on suurusjärgus 17 miljardit. Kuhu ma selle panen? Okei, kolm suurt plokki. Näiteks panen nii palju protsentuaalselt toetustesse. Siis riigi teenustesse nii palju, sealhulgas kaitsesse, nii palju haridusse, nii palju taristuinvesteeringutesse. Ja nii palju panen – viimasena, aga mitte vähetähtsana – kogu riigi administratiivsele ülalhoidmisele, regulatsioonide kirjutamisele.

Igal järgmisel aastal, kui ma teen uuesti eelarvet, siis ma iga kord küsin enda käest: kas see on see, mis ma tahan teha, kui mul kasutada nii ja nii palju raha? See tulenebki majanduse suurusest ja käekäigust. Kui majandus kasvab, siis mu rahaline pott muutub suuremaks ja proportsionaalselt iga kord ma küsin, kas ma tahan endiselt panna nii palju toetusesse või tahan äkki panna rohkem või ma tahan teha kuskil taristuinvesteeringuid rohkem.

Kui me räägime administratiivaparaadist, siis sa ju kogu aeg tahad seda tegelikult vähendada, sest selle võrra saad teha muid häid asju, sest administratiivüksus ei ole tootmisüksus. Sa tahad, et see oleks õhukene, tõhus, aga õhuke. Ja kui ma olen nüüd selle 35 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ära paigutanud oma tähtsuse järjekorras – kõigepealt tulevad kõige tähtsamad, siis natukene vähem tähtsamad, järgmised ja kõik muud ideed, mis mul on ka veel hullemad või vähem hullemad, need lihtsalt rahastusest ei saa, need jäävad välja.


Jaa, aga sa ei pea seda panema servast serva, sa pead esitama selle küsimuse. Loomulikult pole see niimoodi, et sa paned sada miljonit ühe asutuse ülesehitamiseks, aga järgmisel aastal ütled, et ma otsustasin siia mitte panna. No see oleks lihtsalt rumal niimoodi, sul ikka oma arenguplaanid, sul on pikaajalisem vaade, aga tähtis on see, et sa kogu aeg küsid, mis on mul kõige tähtsam. Sellepärast et me oleme kõik inimesed ja kui me hakkame sellest, et mida meil vaja ei ole, siis me ei jõua mitte kuhugi.


Full lugemine siin:

https://www.err.ee/1609466575/raasuke-olen-hirmul-et-riik-ei-suuda-end-piisavalt-koomale-tommata

[Peeter I]

EDIT: pääsu pole nkn, aga kas seal see üks alkoaktsiisi tõus vähe liiast ei tundu v, see poole aasta järel siis, veidi totter paistab,

Liisalaks jääb ära.

[Wingback]

Vara höiskad veits, Seal euromaidan 2.0 esimene peatükk alles pooleli ju. Kuidas putleril Assadi vöimul hoidmine edeneb kah? Kuidas rubla elab? Mis russidel keskpanga intress on? Palju naftahind töotab tulla Trumbi administratsiooniga? Keegi tuumaähvardusi ka usub enam? Pole vaja nii palju muretseda - venemaa liigub jäädavalt persekursil, sest sõja vöitmiseks kasutatakse aina radikaalseimaid meetodeid. Nende rahavood ei kesta igavesti, kui just keegi appi ei tule nagu varem ikka juhtunud. Seda ei aksepteeri ükski normaalne riik, kui venelased jöuga maad juurde vötaks. Seda ei juhtu lihtsalt, kui just Ukrainlased ise nõus pole mingitel eritingimustel. See on Ameeriklaste huvides ju ka, et donbassi tohutud maavarad venelaste kätte ei satuks. Biden oli lihtsalt külma sõja aegne pussutaja, kartis tuumapommi ja lähtus pehmest poliitikast. Trump on ärimees, ei lase end niimoodi šantažeerida.

Hõiskamisest on asi kaugel, muremõtted on, sest ka Venemaal on partnereid ja sõpru ja üks neist on siga suur ja võimas.
Lisaks ei hooli nad oma rahvast täiesti puruvaesusesse toimetamist ükskõik mis hinna eest ning kuuliraheks ette söötmist - no problem.
Tuuma teema jah, kui sa nuke'id need kohad ära mida sa ise tahad haarata, siis selles ju ei võidaks keegi + nuke'ide reostusmõju jõuaks Venemaale ka.
Trump pole sõdade pooldaja, ta on pigem anti-war, aga majandussõdasid ta peaks küll, aga siiani on need majandussõjad Venemaa vastu liialt jõuetud olnud ja on vist ka edaspidi kui Hiina ja muud sealpoolsed terrori-partnerid neid vodkamaa värdjaid aitavad.

[boobek]

Tölgenda kuidas soovid, aga mulle meenutab natuke Lukashenkat

Siga käoga võrrelda pole võimalik.

[kaala]

Et kui 51% hääleõiguslikest kodanikest valib ühte parteid siis tegu on ekstremismiga? Aga kui 51% hääleõiguslikest kodanikest valiks Reformierakonda?

Tölgenda kuidas soovid, aga mulle meenutab natuke Lukashenkat

[boobek]

No veits ikka.

https://www.err.ee/918348/mart-helme...e-ainuvalitsus

Et kui 51% hääleõiguslikest kodanikest valib ühte parteid siis tegu on ekstremismiga? Aga kui 51% hääleõiguslikest kodanikest valiks Reformierakonda?

Gruusia on vist langemas valele poolele, see kõik on kõhe.

Aga kui Venemaa Abhaasia ja Oseetia vallutas? Mida EL tegi? Ainul tugeva sõnastusega kirjad Putinile. Ja pärast seda? Nõuti rohepööret ja omode armastamist. See on nüüd siis tagajärg.

[kaala]

Natuke tavaliste "heade venelaste" tänavaküsitlust kah. Et ei tekiks jälle mingi süvendatud arvamus, et ainult putin on paha . Terve see ühiskond, riik, kultuur on pucis.

https://www.youtube.com/watch?v=bB07zfeT9dY

[kaala]

Gruusia on vist langemas valele poolele, see kõik on kõhe. Slovakkia käib Kremliga läbi - wtf. Ukraina on survestatud oma riigipiire jäädavalt vaenlase kasuks nihutama.
Need kõik asjad on Venemaa võit ja see on jube.

Vara höiskad veits, Seal euromaidan 2.0 esimene peatükk alles pooleli ju. Kuidas putleril Assadi vöimul hoidmine edeneb kah? Kuidas rubla elab? Mis russidel keskpanga intress on? Palju naftahind töotab tulla Trumbi administratsiooniga? Keegi tuumaähvardusi ka usub enam? Pole vaja nii palju muretseda - venemaa liigub jäädavalt persekursil, sest sõja vöitmiseks kasutatakse aina radikaalseimaid meetodeid. Nende rahavood ei kesta igavesti, kui just keegi appi ei tule nagu varem ikka juhtunud. Seda ei aksepteeri ükski normaalne riik, kui venelased jöuga maad juurde vötaks. Seda ei juhtu lihtsalt, kui just Ukrainlased ise nõus pole mingitel eritingimustel. See on Ameeriklaste huvides ju ka, et donbassi tohutud maavarad venelaste kätte ei satuks. Biden oli lihtsalt külma sõja aegne pussutaja, kartis tuumapommi ja lähtus pehmest poliitikast. Trump on ärimees, ei lase end niimoodi šantažeerida.

[kaala]

Ekstremistid?

No veits ikka.

https://www.err.ee/918348/mart-helme-meie-eesmark-on-teha-uhel-paeval-ekre-ainuvalitsus

[Wingback]

Gruusia on vist langemas valele poolele, see kõik on kõhe. Slovakkia käib Kremliga läbi - wtf. Ukraina on survestatud oma riigipiire jäädavalt vaenlase kasuks nihutama.
Need kõik asjad on Venemaa võit ja see on jube.

[vendetta]

Eks igaüks kipub seda oma mätta otsast nägema... mina näiteks ei saa aru mis müstilistest teenustest soigumine kogu aeg käib. Kui ma nüüd oma viimase 10 aasta tegemistele tagasi vaatan, siis pole tasuta miskeid teenuseid näinud. Ikka küsitakse keskmiselt 50 rubla iga liigutuse eest isegi erinevates e-iseteenindustes. Meelde tuli - umbes aasta tagasi helistasin 112, sest nägin öösel tiblade poolt põlema pandud prügihunnikut pargis. 20 minutiga ei saanud kedagi isegi liinile. Selle aja peale hakkas nagu imelik seista seal juba telefon näpus ja ehitasin käepärastest materjalidest ise leegi summutamise vahendi. Makse nagu maksan kuhugi musta auku kogu aeg samas...

[diver]

Kui palju probleeme suuremahulised kärped tegelikult lahendavad ja kui palju juurde tekitavad? Kas probleemidega edasi mitte tegelemine lahendab need probleemid nagu nõiaväel või hoopis võimendab juba olemasolevaid ning tekitab persetäis uusi juurde? Kärped, mille sisuks on suuremamahulisem riigi teenuste ja toetuste kokku tõmbamine, endast just seda kujutavad - otsust mingite ühiskonnas esinevate probleemidega enam mitte tegeleda ning senisega võrreldes oluliselt suurem osa ühiskonnast iseenese hooleks jätta. Mis saab nii tehes ometi valesti minna?


Selline vastutustundetu kärpimine oleks kasulik ainult meie vaenlastele - lääne ühiskondade sisemise lõhestumise võimendamine ja selle ära kasutamine on olnud venelaste edukaim läänevastane operatsioon - mistõttu rahanduspoliitiliste sammudega sellele tulele veel bensu peale valamine oleks absurdi ja idiootsuse kõrgpilotaaž. Maksutõusude negatiivset mõju endale oskavad kõik kohe hinnata ning hädakisa on seejuures kaugelt rohkem kui asi väärt. Kusjuures, mida vähem mängib rolli reaalne toimetulek ja mida rohkem põhimõtteline hoiak, seda kõvem on kisa. Kärbetesse samas suhtutakse kui tasuta lõunasse - eelarve saab korda ja keegi teine kuskil mujal maksab.

Kõige suurem probleem on praegu siiski ühiskonnas valitsevas suhtumises. Riigi ja rahvuse pikaajalise säilimise seisukohast on meie ühiskond praegu liiga individualistlik, liiga palju keskendub mõtlemine ainult iseenda kitsastele ja lühiajalistele huvidele. Eriti teravalt jääb see muidugi silma ühiskonna eliidi ehk poliitikute, äriringkondade ja ajakirjanduse puhul, kuid ka kõigis teistes ühiskonna osades on seda liiga palju. Siiski on just avalikku arvamust kujundaval ja arutelusid vedaval eliidil siin suurim vastutus. Kuni eliit kultiveerib suhtumist, et riik on oma ainult siis, kui see on endale kasulik ja mugav ning igal muul juhul on igati normaalne ta pikalt saata ning oma kohustustest kõrvale hiilida, siis on raske ka pööblilt paremat oodata.