Algselt postitas diver
Vaata postitust
Finantsjuhtimises ja -planeerimises on ammu liigutud edasi sellest, et võtan eelmise perioodi numbrid, siis tõmban sealt joonlauaga edasi, vaatan, mida kõik mul juurde vaja on või siis mõtlen, et huvitav, mida võiks kärpida või mida ma vähem teen. Palju progressiivsem on see viis, et sa sisuliselt alustad iga perioodi uuesti nullist. Mul on kasutada 35 protsenti kogu sisemajanduse kogutoodangu mahust, see on suurusjärgus 17 miljardit. Kuhu ma selle panen? Okei, kolm suurt plokki. Näiteks panen nii palju protsentuaalselt toetustesse. Siis riigi teenustesse nii palju, sealhulgas kaitsesse, nii palju haridusse, nii palju taristuinvesteeringutesse. Ja nii palju panen – viimasena, aga mitte vähetähtsana – kogu riigi administratiivsele ülalhoidmisele, regulatsioonide kirjutamisele.
Igal järgmisel aastal, kui ma teen uuesti eelarvet, siis ma iga kord küsin enda käest: kas see on see, mis ma tahan teha, kui mul kasutada nii ja nii palju raha? See tulenebki majanduse suurusest ja käekäigust. Kui majandus kasvab, siis mu rahaline pott muutub suuremaks ja proportsionaalselt iga kord ma küsin, kas ma tahan endiselt panna nii palju toetusesse või tahan äkki panna rohkem või ma tahan teha kuskil taristuinvesteeringuid rohkem.
Kui me räägime administratiivaparaadist, siis sa ju kogu aeg tahad seda tegelikult vähendada, sest selle võrra saad teha muid häid asju, sest administratiivüksus ei ole tootmisüksus. Sa tahad, et see oleks õhukene, tõhus, aga õhuke. Ja kui ma olen nüüd selle 35 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ära paigutanud oma tähtsuse järjekorras – kõigepealt tulevad kõige tähtsamad, siis natukene vähem tähtsamad, järgmised ja kõik muud ideed, mis mul on ka veel hullemad või vähem hullemad, need lihtsalt rahastusest ei saa, need jäävad välja.
Jaa, aga sa ei pea seda panema servast serva, sa pead esitama selle küsimuse. Loomulikult pole see niimoodi, et sa paned sada miljonit ühe asutuse ülesehitamiseks, aga järgmisel aastal ütled, et ma otsustasin siia mitte panna. No see oleks lihtsalt rumal niimoodi, sul ikka oma arenguplaanid, sul on pikaajalisem vaade, aga tähtis on see, et sa kogu aeg küsid, mis on mul kõige tähtsam. Sellepärast et me oleme kõik inimesed ja kui me hakkame sellest, et mida meil vaja ei ole, siis me ei jõua mitte kuhugi.
Full lugemine siin:
Leave a comment: