Päevapoliitika

[plastic]

Ma üldiselt joon pigem üle keskmise mingeid Coca-Colasid ja Red Bulle. Mitteteaduslikult pakuks, et ca 3 purki/pudelit nädalas.

Aasta oli vist 2022 kui mul läks keskmiselt 6 red bulli tööpäevas. Miks seda tean, sest veidi retard ja trackisin, sest läbi woldi tellimuste oli lihtne (iga päev tellisingi hommikul 6tk).

Sitaks kurb lugu ikka keskmisele maksumaksjale kui plastic oleks pidanud siin rohkem selle tervist üsnagi kahjustava lōbu eest maksma. Thx, et vōitlete mu rahakoti eest, aga no thx süsteemselt vaadates.

[diver]

Uitmõttena lampi ja puusalt pakkumine, et kui sissetulek on 3x üle riigi keskmise, siis sellelt üle olevalt osalt läheks 5% rohkem tulumaksu. Endal sellist sissetulekut pole ega ka oska hinnata, et kas sinna kanti küündides mu motivatsioon edasi pingutada langeks märgatavalt. Kahtlen, et langeks, aga ei tea. Ohukoht on muidugi, et sellega avaneks uks, et maksusüsteemi hakataks tulevikus veel rohkemate ja suuremate astmetega "rikastama", mis puhul saaks ka enda valulävi ületatud.

Võimalik muidugi, et see oleks üpris mõttetu lahendus, mis ei tooks riigieelarvesse märkimisväärset lisa. Ei tea arvata. Ei oska ka öelda, et kas sellest on rohkem kasu, kui saame öelda, et meil on hästi lihtne ja ühetaoline maksussüsteem (mida ta juba praegu küüru tõttu pole). Või on see ülim ühetaolisus ja lihtsus meil natukene üle fetišeeritud.

Kindlasti on see ühetaolisus ülefetišeeritud, eesmärk peaks olemas siiski hästi toimiv riik, mitte ühest konkreetsest maksusüsteemist nui neljaks kinni hoidmine. Praegust olukorda vaadates see ühetaoline süsteem nii või naa ei suuda eelarvesse piisavalt raha tuua.

Astmeid võiks pigem olla rohkem ja madalamad, et üleminekud liiga järsud ei tuleks. Hüpata mingile sissetulekutasemele jõudes kohe näiteks 5% korraga ülespoole maksumääraga, ei tundu kuigi mõistlik lähenemine. Lihtsus on maksusüsteemi puhul veel üks asi, mis on kõvasti üle hinnatud ning millest liigne kinnihoidmine võib hakata takistama võimalikult mõistliku süsteemi välja töötamist.

[diver]

Aga kõik taandubki sinna, mida inimene õiglaseks peab. Magustatud jookide maks on kaudne maks. Sa saad selle maksmist läbi endapoolse tarbimise reguleerida. Füüsilise isiku tulumaks on otsene maks. Seda sa läbi oma tegevuse (üldjuhul) reguleerida ei saa.

Ma ei arva, et suhtumine maksutõusudesse oleks mingi ilge probleem. Ma arvan, et ühiskonnas on väga palju keskmisest suurema sissetulekuga inimesi, kes oleks igati valmis rohkem maksu maksma, kui nad teaks, kuhu ja mille tarbeks nende maksuraha läheb ning omaks kindlust, et seda ei loobita solidaarsuse sildi all hoopis lennukilt alla.

Astmeline tulumaks seda ei paku ning seetõttu ei tundugi see paljudele õiglane. Minu meelest on riigikaitsemaks selles suhtes väga hea näide, et ma ei ole väga kohanud kedagi, kes selle maksu vastu protesteeriks. Miks? Eeldus on, et see läheb otsejoones riigikaitsesse, mitte kellegi valimislubaduse kinni plekkimiseks.

Kõiki makse ei saa kujundada sihtotstarbeliseks, olgugi et viimaseid on oluliselt lihtsam rahvale maha müüa. Ei ole mõeldav, et me maksumaksjatena saame määrata kuhu iga sent meie maksurahast täpselt läheb. See raha lennukilt alla loopimise või rahakülvi jutt on muutunud väga mugavaks ettekäändeks, õigustamaks tulude ühetaolist maksustamist ning samuti igasugust skeemitamist, mis aitab vähem makse maksta. Mida haritum on inimene, seda paremini ta peaks aru saama, et liigset küünilisust oma riigi suhtes ei saa me endale luba, ükskõik kui ebameeldiv võib mõni konkreetne poliitik või ametnik isiklikult tunduda.

Õiglustunne tuleb mängu ikkagi siis, kui jäädakse kinni küsimusse Miks mina? Siis hakataksegi riiki nägema kui kubjast või mõisnikku ehk siis võõrast võimu, kes tahab su ausalt teenitud rahast järjest suurema osa ära võtta või mingeid vastikuid lisakohustusi peale panna. Minu eelmise postituse mõte oligi see, et põhimõttelisel tasandil tuleb kodaniku ja riigi suhe endale selgeks teha, enne kui isikliku õiglustunde pinnalt jonnima hakata.

Lisaks on õiglusele keskendumine kahe teraga mõõk - igaüks leiab niimoodi midagi, mille peale riigi juhtimises ja korralduses solvuda ja kibestuda. Kas näiteks käibemaksu tõstmine, mis läbi esmatarbekaupade hinnatõusu lööb eelkõige neid, kel niigi raske toime tulla on kuidagi õiglasem kui seesamune maksuküür, mis tabas eelkõige jõukat keskklassi ja nende riivatud õiglustunde tõttu meeletut ažiotaaži on tekitanud? Üks on ebaõiglane sisuliselt ning teine pigem vormiliselt, kuid võrdlusena illustreerib hästi, kui libe tee on maksudebattide taandamine inimeste isiklikule õiglustundele.

[orbitaaljaam]

Kui keegi tuleb nüüd rääkima, et üle 2000 eur bruto peaks olema suurema maksumääraga, siis ma soovitaks tal sellesse kümnendisse üle kolida. Alates 3K on selline, et no okei - vist on vähe kõrgem palk juba. Et võiks selle paar % juurde maksta.
Alksiaktsiisi ei saa tõsta, sest siis jookseks allpool viljandi telge olev eesti jälle kõik lätti.
Suitsuaktsiisi ei saa tõsta, sest vaata eelmist punkti.
Need peaks kahjuks/õnneks käima käsikäes naaberriigiga. See eelmine üritus näitas selgelt, mis mõju on aktsiisi tõstmisel hüppeliselt.
Ma ei tea, kas vaikne ja astmeline aktsiisitõstmine mõjutaks nii ostukäitumist. On vaks vahet, kas keevitatakse juurde 5 senti aastas (viis aastat järjest) või 25 senti korraga. See on siin puusalt õllenäide. Võiks imho paremini toimida.

[Andres.]

Astmelise tulumaksuga seoses soovin küsida.
Millised oleksid õiglased astmed?
St millisest sissetuleku numbrist.

Uitmõttena lampi ja puusalt pakkumine, et kui sissetulek on 3x üle riigi keskmise, siis sellelt üle olevalt osalt läheks 5% rohkem tulumaksu (alla jääv osa oleks maksustatud aga nii nagu ka kõigil teistel). Endal sellist sissetulekut pole ega ka oska hinnata, et kas sinna kanti küündides mu motivatsioon edasi pingutada langeks märgatavalt. Kahtlen, et langeks, aga ei tea. Ohukoht on muidugi, et sellega avaneks uks, et maksusüsteemi hakataks tulevikus veel rohkemate ja suuremate astmetega "rikastama", mis puhul saaks ka enda valulävi ületatud.

Võimalik muidugi, et see oleks üpris mõttetu lahendus, mis ei tooks riigieelarvesse märkimisväärset lisa. Ei tea arvata. Ei oska ka öelda, et kas sellest on rohkem kasu, kui saame öelda, et meil on hästi lihtne ja ühetaoline maksussüsteem (mida ta juba praegu küüru tõttu pole). Või on see ülim ühetaolisus ja lihtsus meil natukene üle fetišeeritud.

[vtp]

P.S. Kui keegi hakkab nüüd eelneva peale astmelisest tulumaksust rääkima, siis võib kuskile seenele sõita. Kui mu üle põhipalga tulu mingi jabura määraga maksustama hakataks, loobuksin kohe kõiksugu väikestest lisaotsest, mis tekitaks ilmselt tööandjale paraja probleemi...

Selleks tulekski juurte juurde tagasi minna: tulumaksuvaba miinimum kõigile mingi tonn+ peale keerata ja maksumäär mingi ühtlase 26-28% peale visata. Kui mul järgmise teenitava euro eest võetakse 20 sendi asemel 30 ära, siis ma seda eurot ilmselt teenima ei viitsi minna. Kui võetakse järgmise eest 20,1 senti, ülejärgmise eest 20,2 senti jne, siis ilmselt teen ikka

[Punkt]

Nagu näha, said ise ka aru oma suhtumise silmakirjalikkusest erinevate maksude kohta. Võid siin mind ennetavalt perse saata palju tahad, aga omaväravat see sul olematuks ei muuda. Suhkrumaks on uus asi, mida saad rahulikult hinnata, sestap ka mõistlik suhtumine. Astmelise tulumaksuga kaasnevad aga mingid sügavalt juurdunud eelarvamused, mis toovad kaasa emotsionaalse lahmimise, nina püsti ajamise ja numbritega manipuleerimise. Pole ka astmelise süsteemiga eeldatavalt kaasnev mõneprotsendine maksutõus midagi sellist, mis peale väikeste kompromisside elustiilis midagi negatiivsemat kaasa tooks sinu enda antud palgahinnangut arvestades.

Minu jaoks ei ole põhiprobleem üldse üks või teine üksik maks, maksusüsteem või veel vähem selle konkreetne versioon. Selleks on ikkagi suhtumine, et riik on oma ainult siis, kui see on enda jaoks mugav ja meeldiv. Kui aga vaja hakata selle ülalpidamiseks makse maksma või mingeid muid vähem meeldivaid kohustusi täitma, on suhtumine selline, et mingu vittu need kuradi röövlid.
Kui ka inimesed, kelle haridustase ja ametikoht eeldavad keskmisest kõrgemat arusaamise taset sellest, et riik on oma ka siis, kui see sunnib neid silmitsi seisma enda jaoks ebameeldivate kohustuste ja reaalsusega, suhtuvad sellesse riiki nagu 19.sajandi harimatu talumats mõisasse, näitab see probleemi olemasolu, mis on palju sügavam kui lihtsalt erinev arusaam sellest, milline maksumäär on 3000 EUR-ise palga juures õiglane ja milline mitte.

Aga kõik taandubki sinna, mida inimene õiglaseks peab. Magustatud jookide maks on kaudne maks. Sa saad selle maksmist läbi endapoolse tarbimise reguleerida. Füüsilise isiku tulumaks on otsene maks. Seda sa läbi oma tegevuse (üldjuhul) reguleerida ei saa.

Ma ei arva, et suhtumine maksutõusudesse oleks mingi ilge probleem. Ma arvan, et ühiskonnas on väga palju keskmisest suurema sissetulekuga inimesi, kes oleks igati valmis rohkem maksu maksma, kui nad teaks, kuhu ja mille tarbeks nende maksuraha läheb ning omaks kindlust, et seda ei loobita solidaarsuse sildi all hoopis lennukilt alla.

Astmeline tulumaks seda ei paku ning seetõttu ei tundugi see paljudele õiglane. Minu meelest on riigikaitsemaks selles suhtes väga hea näide, et ma ei ole väga kohanud kedagi, kes selle maksu vastu protesteeriks. Miks? Eeldus on, et see läheb otsejoones riigikaitsesse, mitte kellegi valimislubaduse kinni plekkimiseks.

[Daz Booob]

Eelarve vajab lisatulusid. Kust vōtame vähemaks? Panen ka niu niu, et ōpetajate ja päästjate palgast?

mida türa saab keskmisel inimesel selle vastu olla, et fanta on 20% kallim kui enne? Ausalt, mida türa on selle vastu?

Larabla oli viisakas, aga raske on siinkohal olla. Üks vast väheseid makse, mis päriselulist mōju kodanikule peaks omama.

ei oleks keskmine kodanik nii rott, et sōidab alkoholi pärast lätti, oleks elu veelgi parem. Aga siin saab vähemalt aru, sest alkohol siiski jätkusuutlikkuse tagasime üks tähtsamaid aspekte vägagi paljudele onju.

perse vōiks tegelikult keskmine dz boob ja peeter koppel minna. Viimane ei ulgunud kordagi kui tervisekassa tal kümneid tuhandeid maksis, aga teiste osas on niu niu ja probleem ühiskonna jätkustuutlikkusele justkui. Ise on random lohh, kes sisulist lisandväärtust tegelikult ju loonud ple.

Ma näiteks ei saa aru (okei, tegelikult saan) millepärast VIIN maksab nii vähe ja millepärast suitsud ning nende laadsed tooted on üldse lubatud, kui me räägime RahvaTervisest. Ehk. Maksud mind ei koti - rakendamine aga küll (prindi välja ja lase tätoveerida). Kui argument on, et seda ei tehta eelarve täitmiseks, siis Palun ütle, Kuhu see raha läheb, et rasvumise ja ülekaalulisuse arv kumulatiivselt väheneks? Peaks ju lihtne olema...

[diver]

Ma üldiselt joon pigem üle keskmise mingeid Coca-Colasid ja Red Bulle. Mitteteaduslikult pakuks, et ca 3 purki/pudelit nädalas. Ehk veidi üle pooltel tööpäevadel üks. Kuna Mõnuagendi poiss käis mingi hetk kontoris taarat korjamas, hakkasin mingil hetkel seda lauale koguma. Siis algas aga kooliaasta ja miskipärast laps taarale järgi ei jõudnud. Millalgi kolleeg kurtis, et jube palju on, tee vähe puhtamaks. Nüüd on kaks kotti taarat.

Kiirelt arvutades maksaks kogu see lõbu mulle koos suhkrumaksuga iga kuu lisaks ca 2,4€. See on mingi, eee, brutos kaheksa minuti palk. Isegi samade parameetritega miinimumpalgalisel oleks vist mingi ühe tunni palk.

Ehk mul on väga keeruline näha, et see kõik saaks kellegi elule mingi suure põntsu panna. Kui paneb, siis on kaks varianti:

A) Sa jood nii palju suhkrut sisse, et tra, kuidas sa veel elad.
B) Sa saad nii vähe palka, et võiksid kuskile korteriühistusse kojameheks minna, elaksid ka paremini.
C) Tra, jäta need joogid ostmata lihtsalt.

Mul endal on küll load, aga autot pole. Noh, Tallinna kesklinn and shit. Samas saan aru, et mingites kohtades keeruline autota elada ja ilmselt leidub ühiskonnagruppe, kes saavad automaksuga valusalt pihta ning sõidukist loobuda ei saa. Aga ausalt, ei suuda välja mõelda kedagi, kes ei saaks elada ilma alkoholi või suhkrujookideta. Päriselt.

See kõik läheb umbes samma kategooriasse nagu need Vene IT-mehed, kes teenivad kuus 4500 brutos ja kurdavad, et näpud põhjas. Mul on ka kuid, kus kuus kulub enam-vähem sama palju kui sisse tuleb. Aga kui oleks vaja kulutusi koomale tõmmata, siis jumala eest, alustades alkoholist ja Coca-Colast ning lõpetades Inglismaal Sheff Utdi 0-5 talade vaatamas käimisega, neid kohti on ikka sitaks.

Mingil hetkel läheb inimeste elustandardi-eeldus justkui täitsa metsa.

P.S. Kui keegi hakkab nüüd eelneva peale astmelisest tulumaksust rääkima, siis võib kuskile seenele sõita. Kui mu üle põhipalga tulu mingi jabura määraga maksustama hakataks, loobuksin kohe kõiksugu väikestest lisaotsest, mis tekitaks ilmselt tööandjale paraja probleemi...

Nagu näha, said ise ka aru oma suhtumise silmakirjalikkusest erinevate maksude kohta. Võid siin mind ennetavalt perse saata palju tahad, aga omaväravat see sul olematuks ei muuda. Suhkrumaks on uus asi, mida saad rahulikult hinnata, sestap ka mõistlik suhtumine. Astmelise tulumaksuga kaasnevad aga mingid sügavalt juurdunud eelarvamused, mis toovad kaasa emotsionaalse lahmimise, nina püsti ajamise ja numbritega manipuleerimise. Pole ka astmelise süsteemiga eeldatavalt kaasnev mõneprotsendine maksutõus midagi sellist, mis peale väikeste kompromisside elustiilis midagi negatiivsemat kaasa tooks sinu enda antud palgahinnangut arvestades.

Minu jaoks ei ole põhiprobleem üldse üks või teine üksik maks, maksusüsteem või veel vähem selle konkreetne versioon. Selleks on ikkagi suhtumine, et riik on oma ainult siis, kui see on enda jaoks mugav ja meeldiv. Kui aga vaja hakata selle ülalpidamiseks makse maksma või mingeid muid vähem meeldivaid kohustusi täitma, on suhtumine selline, et mingu vittu need kuradi röövlid.
Kui ka inimesed, kelle haridustase ja ametikoht eeldavad keskmisest kõrgemat arusaamise taset sellest, et riik on oma ka siis, kui see sunnib neid silmitsi seisma enda jaoks ebameeldivate kohustuste ja reaalsusega, suhtuvad sellesse riiki nagu 19.sajandi harimatu talumats mõisasse, näitab see probleemi olemasolu, mis on palju sügavam kui lihtsalt erinev arusaam sellest, milline maksumäär on 3000 EUR-ise palga juures õiglane ja milline mitte.

[Daz Booob]

Sugary drinks tax may have prevented over 5,000 cases of obesity – UKRI

Mais algas kevad.

[kaala]

Plasticu ja LaRaBla postituste sõnum mõistlik.

Mingi kontingent on end juba eos hääletastanud sellele, et ükskõik, mida koalitsioon pakub, peab hakkama elu eest protestima, olukorda enda jaoks lahti mõtestamata.

See aina jäigem "maksku mis maksab" vastasus meie poliitikas on naljakas jah. Nt Soomes oli Nato vastasus enne suurt söda ca 80%. Kuu või paar pärast 2022 veebruari näitas uuring hoopis 80% toetust. Wtf, mis juhtus? Sest president pöördus rahva poole ja ütles, et nüüd tuleb kollektiivselt kokku hoida ja selline otsus vastu võtta. Seda kuulasid ka paljud muidu ideoloogilised vastased, sest raskematel aegadel krigistatakse küll hambaid, aga hoitakse ikkagi seljad kokku.

[kaala]

Larablaga 100% nöus.

Tra ma ei saa aru miks on vaja hakata sisse juurutama seda rada mis ei ole jätkusuutlik. Lihtsalt üks stagneeruv pask mis viib vaikselt vaikselt trepist alla. Mingi avastus et Prantsusmaa-Soome-Rootsi vms riikide mudel on mingi ideaalne leiutis v? No ei ole, ei ole. Nad elavad puhtalt vanast rasvast või tuleviku arvelt. Või vaatamegi ainult lähitulevikku?

Kuidas on "Me oleme oma progressiga nüüd sealmaal, et võtame ette sammu x" hea ja edasiviiv samm, kui nendes samades riikides kus see juba on, liigutakse tagasi selles suunas kust me tuleme? Ja seda nimetatakse seal riikides progressiks, sest selg juba vastu seina ja midagi tuleb teha, et pankrotti mitte minna. Vöiks rohkem möelda ja süveneda, et mis ja kuidas enne kui iseendale auku kaevama hakata. Jah, köik tahavad head ja toredad inimesed olla ja seda teistele näidata, aga seda saab ka teistmoodi teha.


"Kui mu üle põhipalga tulu mingi jabura määraga maksustama hakataks, loobuksin kohe kõiksugu väikestest lisaotsest, mis tekitaks ilmselt tööandjale paraja probleemi..."

Larabla näide on öige, sest täpselt nii Soomes seis on inimestel. Polegi motti midagi enamat teha, sest süsteem karistab efektiivset pingutust ja suurepärast sooritust ning soosib, isegi premeerib keskpärasust ja laiskust. Miks on vaja selles suunas liikuda, kellele see hea on? See paistab nende ühiskonnas ja majanduses hästi välja. Peagi 20 aastat pole sittagi tehtud-leiutatud, paigalseis ja üle vöimete elamine. Efektiivsust ei tohi karistada, kadedusest tuleb üle olla, löpuks kaotame muidu köik.

Loomulikult vöib midagi teha, aga enne kui pole näidatud suure pildi möistmist, ja seda pole, tuleb seda natuke kriitiliselt vötta, et mitte löksu langeda.

[telekavaataja]

Plasticu ja LaRaBla postituste sõnum mõistlik.

Mingi kontingent on end juba eos hääletastanud sellele, et ükskõik, mida koalitsioon pakub, peab hakkama elu eest protestima, olukorda enda jaoks lahti mõtestamata.

[futbolidipaul]

P.S. Kui keegi hakkab nüüd eelneva peale astmelisest tulumaksust rääkima, siis võib kuskile seenele sõita. Kui mu üle põhipalga tulu mingi jabura määraga maksustama hakataks, loobuksin kohe kõiksugu väikestest lisaotsest, mis tekitaks ilmselt tööandjale paraja probleemi...

Muusosas nõus, aga mis tase on jabur määr? Palju sa siis lisaks teenid, et see küsimuseks on? 2x?

[orbitaaljaam]

Parim selle suhkrumaksu vaates oli, et nüüd hakatakse limonaadi järel lätis käima ja piirikaubandus suureneb - mingi kallutatud osapoole arvamuse kohaselt.

Üldiselt võiks selle maksuküüru kaotamise ära jätta. Oleks ilmselt kordades vähem kisa.