Päevapoliitika

[plastic]

See "aparaadi" tampimine on selles osas hästi tore. Aga kui midagi perse läheb, siis erasektoril esimene küsimus igal juhtumil, et "miks riik midagi ei tee". Tallinki peab riik kohe ära päästma 100M krediidiga mingi 1 kuu jooksul, põllumehed riigikogu ees jne.

Hästi huvitav selles osas. Heal ajal on muidugi nunnu ja üksteist paitav kädistada, et "võiks ikka vähem riiki olla ja laske ometi ainult põhitegevusega toimetada, küll saame hakkama".

Hiljuti oli siin mingi ajakirjanik ja Samost ka sotsmeedias pöördes, sest justkui riiki reedeti ei ole. Hästi huvitav mõtteviis konkreetsetel ajakirjanikel ja meediamajal (nb, mitte kanda üle teistele), kus arvataksegi, et organisatsioon ja töötajad tegutsevad ajakirjanduse jaoks, mitte oma põhieesmärkide täitmise jaoks. Sealjuures mõistmata, et see kommosakond küsib sisendi näiteks plasticult ja seejärel toimub kooskõlastus ka kõrgemal. Olgu maksumaksja mulle armuline, aga arvan siiralt, et ei tohiks väga "pahandada" kui reedeti vastust ei saa. Võib olla küll valdkonnaspetsiifiline, aga reeglina on lugu selline, et just fucking reedel kõige rohkem päriselt organisatsiooni eesmärki kandvaid tegevuseid, mida paraku järgnevale päevale lükata näiteks ei saa. Tuleb lihtsalt purki saada asjad nö. Tihtipeale kanduvad asjad küll laupäevale, aga eks see ole igalpool samamoodi.

Et see tõusiklikus ja ülbus mingite isikute poolt on kohati täitsa arusaamatu.Ollakse ikka tugevalt reaalsusest irdunud, ei tajuta enda rolli ning on ennast tõstetud mingi jumala staatusesse läbi mingi ühise circlejerki.

Ja üleüldse tundub selline inimeste päris tugev klassidesse jagamine "avalik vs erasektor" kaunis ebainimlik suhtumine. Tõsi, nõus, et poliitikuid võib ja peab tampima, sest nendel tõepoolest on see "ametijuhendis sees". Et vihkame üksteist ikka mingite päris asjade pärast nagu toetatav jalgpalliklubi, välimus jne.

Tublile maksumaksjale infoks, et postitus kirjutatud tööajaväliselt, kuid paraku läheb tasustamata tööaeg nüüd edasi. Proovin mitte midagi putsi keerata ja õigete ning päris inimeste kannatusi mitte suurendada.

[Wingback]

Kui jälk on meie riigiaparaat ja milline pidu ja ärakasutamine käib võib näite võtta tänasest uudisest, kus räägitakse et asi käis südamerahuga 10 aastat jutti, väga lahe:

https://www.postimees.ee/8147043/kohus-tunnistas-kaks-ettevotjat-tallinna-sadama-tootajale-altkaemaksu-andmises-suudi

[Wingback]

Siinkohal paluks küll näidet mõnest Eesti suurettevõttest, kes hoolimata oma ebaefektiivsusest kasvab

Kui neid näiteid on, siis on need monopoolsed ettevõtted pigem. Kui sa oled ikkagi ainuke arst külas, ükskõik kui sitt, siis sa siiski oled ainuke arst külas ja "peab meeldima" külarahvale.

[Wingback]

Jah kummaline on teie lugeda, te väidate asju ilma millegile osutama. Pole absoluutselt põhjendatud diver ? Well selle lausega üksi sa juba põhimõtteliselt lahmid või noh see ongi selline nii lai steitment, et see kõlab rohkem kultuslikult. Miks siis on vaja rohkem administratiivkulusid tekitada versus minimaalselt vajalik?

[piimamees]

Paljud suurettevõtted on ka ebaefektiivsed ja ärkvel püsimiseks lihtsalt kasvatavad end ja loodavad, et kusagil miski õnnestub (too big, to fail). Ma nimetaks seda püramiidiskeemiks.

Siinkohal paluks küll näidet mõnest Eesti suurettevõttest, kes hoolimata oma ebaefektiivsusest kasvab

[Daz Booob]

Ma tean riigiteenistujaid, kes on asendamatud - suures organisatsioonis, mitmed osakonnad, töötajad (ballast).
Ma tean vabakutselist, kes teeb ära 30+ riigiteenistuja töö. Ja rohkem neid, kus kuvasuhe väiksem.
Näiteid on veel. Rääkimata reaalsest rahast, mis on Vaja ära kulutada (sest, et noh... eelarve).

Ebaefektiivsus tekib puhtalt mõttemustrist - tegevusele või tulemusele suunatud. See kannab endaga kaasas ka segadus vs läbipaistvus tahku.
Paljud suurettevõtted on ka ebaefektiivsed ja ärkvel püsimiseks lihtsalt kasvatavad end ja loodavad, et kusagil miski õnnestub (too big, to fail). Ma nimetaks seda püramiidiskeemiks.

[diver]

Ei tea su tausta, aga jääb mulje, et oled ka riigiaparaadis tööl, aga ma ei hakka siin ennatlikke järeldusi tegema, aga viitan häid mõtteid või isegi põhimõtteid siit:


Finantsjuhtimises ja -planeerimises on ammu liigutud edasi sellest, et võtan eelmise perioodi numbrid, siis tõmban sealt joonlauaga edasi, vaatan, mida kõik mul juurde vaja on või siis mõtlen, et huvitav, mida võiks kärpida või mida ma vähem teen. Palju progressiivsem on see viis, et sa sisuliselt alustad iga perioodi uuesti nullist. Mul on kasutada 35 protsenti kogu sisemajanduse kogutoodangu mahust, see on suurusjärgus 17 miljardit. Kuhu ma selle panen? Okei, kolm suurt plokki. Näiteks panen nii palju protsentuaalselt toetustesse. Siis riigi teenustesse nii palju, sealhulgas kaitsesse, nii palju haridusse, nii palju taristuinvesteeringutesse. Ja nii palju panen – viimasena, aga mitte vähetähtsana – kogu riigi administratiivsele ülalhoidmisele, regulatsioonide kirjutamisele.

Igal järgmisel aastal, kui ma teen uuesti eelarvet, siis ma iga kord küsin enda käest: kas see on see, mis ma tahan teha, kui mul kasutada nii ja nii palju raha? See tulenebki majanduse suurusest ja käekäigust. Kui majandus kasvab, siis mu rahaline pott muutub suuremaks ja proportsionaalselt iga kord ma küsin, kas ma tahan endiselt panna nii palju toetusesse või tahan äkki panna rohkem või ma tahan teha kuskil taristuinvesteeringuid rohkem.

Kui me räägime administratiivaparaadist, siis sa ju kogu aeg tahad seda tegelikult vähendada, sest selle võrra saad teha muid häid asju, sest administratiivüksus ei ole tootmisüksus. Sa tahad, et see oleks õhukene, tõhus, aga õhuke. Ja kui ma olen nüüd selle 35 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ära paigutanud oma tähtsuse järjekorras – kõigepealt tulevad kõige tähtsamad, siis natukene vähem tähtsamad, järgmised ja kõik muud ideed, mis mul on ka veel hullemad või vähem hullemad, need lihtsalt rahastusest ei saa, need jäävad välja.


Jaa, aga sa ei pea seda panema servast serva, sa pead esitama selle küsimuse. Loomulikult pole see niimoodi, et sa paned sada miljonit ühe asutuse ülesehitamiseks, aga järgmisel aastal ütled, et ma otsustasin siia mitte panna. No see oleks lihtsalt rumal niimoodi, sul ikka oma arenguplaanid, sul on pikaajalisem vaade, aga tähtis on see, et sa kogu aeg küsid, mis on mul kõige tähtsam. Sellepärast et me oleme kõik inimesed ja kui me hakkame sellest, et mida meil vaja ei ole, siis me ei jõua mitte kuhugi.


Full lugemine siin:
https://www.err.ee/1609466575/raasuk...oomale-tommata

Ei ole riigiaparaadiga kuidagi seotud, lihtsalt pime usk sellesse, et mida vähem riiki, seda parem pole minu silmis absoluutselt põhjendatud. Teiseks pole mul vähimatki usku sellesse, et kärbitakse sealt, kus see on kõige mõistlikum. Ilmselgelt tehakse seda eelkõige nende inimeste ja valdkondade arvelt, kellel/millel on kõige nõrgem poliitiline seljatagune. Kuni ei ole realistlikult hinnatud nende võimalikud tagajärjed ühiskonnale, seni pole mõtet kindlas kõneviisis suuremahulistest kärbetest kui positiivsest lahendusest rääkida.

Mingist juhtimisteooriast tulenev keskmine number ei tohi kunagi muutuda eesmärgiks omaette, parimal juhul saab see olla orientiir, mis aitab äärmuslikke liialdusi vältida. Meie riigi asukohta, väiksust ja keelelist-kultuurilist ainulaadsust (teisi eesti keelt ja kultuuri kandvaid riike pole olemas) arvestades oleme kõike muud kui keskmine riik ning on igati põhjendatud eeldada, et meie olukorras ühiskond peaks olema valmis taluma oma riigi ülalpidamiseks teoreetilist piiri selgelt ületavat koormust.

[Wingback]

Kui palju probleeme suuremahulised kärped tegelikult lahendavad ja kui palju juurde tekitavad? Kas probleemidega edasi mitte tegelemine lahendab need probleemid nagu nõiaväel või hoopis võimendab juba olemasolevaid ning tekitab persetäis uusi juurde? Kärped, mille sisuks on suuremamahulisem riigi teenuste ja toetuste kokku tõmbamine, endast just seda kujutavad - otsust mingite ühiskonnas esinevate probleemidega enam mitte tegeleda ning senisega võrreldes oluliselt suurem osa ühiskonnast iseenese hooleks jätta. Mis saab nii tehes ometi valesti minna?

Selline vastutustundetu kärpimine oleks kasulik ainult meie vaenlastele - lääne ühiskondade sisemise lõhestumise võimendamine ja selle ära kasutamine on olnud venelaste edukaim läänevastane operatsioon - mistõttu rahanduspoliitiliste sammudega sellele tulele veel bensu peale valamine oleks absurdi ja idiootsuse kõrgpilotaaž. Maksutõusude negatiivset mõju endale oskavad kõik kohe hinnata ning hädakisa on seejuures kaugelt rohkem kui asi väärt. Kusjuures, mida vähem mängib rolli reaalne toimetulek ja mida rohkem põhimõtteline hoiak, seda kõvem on kisa. Kärbetesse samas suhtutakse kui tasuta lõunasse - eelarve saab korda ja keegi teine kuskil mujal maksab.
.

Ei tea su tausta, aga jääb mulje, et oled ka riigiaparaadis tööl, aga ma ei hakka siin ennatlikke järeldusi tegema, aga viitan häid mõtteid või isegi põhimõtteid siit:


Finantsjuhtimises ja -planeerimises on ammu liigutud edasi sellest, et võtan eelmise perioodi numbrid, siis tõmban sealt joonlauaga edasi, vaatan, mida kõik mul juurde vaja on või siis mõtlen, et huvitav, mida võiks kärpida või mida ma vähem teen. Palju progressiivsem on see viis, et sa sisuliselt alustad iga perioodi uuesti nullist. Mul on kasutada 35 protsenti kogu sisemajanduse kogutoodangu mahust, see on suurusjärgus 17 miljardit. Kuhu ma selle panen? Okei, kolm suurt plokki. Näiteks panen nii palju protsentuaalselt toetustesse. Siis riigi teenustesse nii palju, sealhulgas kaitsesse, nii palju haridusse, nii palju taristuinvesteeringutesse. Ja nii palju panen – viimasena, aga mitte vähetähtsana – kogu riigi administratiivsele ülalhoidmisele, regulatsioonide kirjutamisele.

Igal järgmisel aastal, kui ma teen uuesti eelarvet, siis ma iga kord küsin enda käest: kas see on see, mis ma tahan teha, kui mul kasutada nii ja nii palju raha? See tulenebki majanduse suurusest ja käekäigust. Kui majandus kasvab, siis mu rahaline pott muutub suuremaks ja proportsionaalselt iga kord ma küsin, kas ma tahan endiselt panna nii palju toetusesse või tahan äkki panna rohkem või ma tahan teha kuskil taristuinvesteeringuid rohkem.

Kui me räägime administratiivaparaadist, siis sa ju kogu aeg tahad seda tegelikult vähendada, sest selle võrra saad teha muid häid asju, sest administratiivüksus ei ole tootmisüksus. Sa tahad, et see oleks õhukene, tõhus, aga õhuke. Ja kui ma olen nüüd selle 35 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ära paigutanud oma tähtsuse järjekorras – kõigepealt tulevad kõige tähtsamad, siis natukene vähem tähtsamad, järgmised ja kõik muud ideed, mis mul on ka veel hullemad või vähem hullemad, need lihtsalt rahastusest ei saa, need jäävad välja.


Jaa, aga sa ei pea seda panema servast serva, sa pead esitama selle küsimuse. Loomulikult pole see niimoodi, et sa paned sada miljonit ühe asutuse ülesehitamiseks, aga järgmisel aastal ütled, et ma otsustasin siia mitte panna. No see oleks lihtsalt rumal niimoodi, sul ikka oma arenguplaanid, sul on pikaajalisem vaade, aga tähtis on see, et sa kogu aeg küsid, mis on mul kõige tähtsam. Sellepärast et me oleme kõik inimesed ja kui me hakkame sellest, et mida meil vaja ei ole, siis me ei jõua mitte kuhugi.


Full lugemine siin:

https://www.err.ee/1609466575/raasuke-olen-hirmul-et-riik-ei-suuda-end-piisavalt-koomale-tommata

[Peeter I]

EDIT: pääsu pole nkn, aga kas seal see üks alkoaktsiisi tõus vähe liiast ei tundu v, see poole aasta järel siis, veidi totter paistab,

Liisalaks jääb ära.

[Wingback]

Vara höiskad veits, Seal euromaidan 2.0 esimene peatükk alles pooleli ju. Kuidas putleril Assadi vöimul hoidmine edeneb kah? Kuidas rubla elab? Mis russidel keskpanga intress on? Palju naftahind töotab tulla Trumbi administratsiooniga? Keegi tuumaähvardusi ka usub enam? Pole vaja nii palju muretseda - venemaa liigub jäädavalt persekursil, sest sõja vöitmiseks kasutatakse aina radikaalseimaid meetodeid. Nende rahavood ei kesta igavesti, kui just keegi appi ei tule nagu varem ikka juhtunud. Seda ei aksepteeri ükski normaalne riik, kui venelased jöuga maad juurde vötaks. Seda ei juhtu lihtsalt, kui just Ukrainlased ise nõus pole mingitel eritingimustel. See on Ameeriklaste huvides ju ka, et donbassi tohutud maavarad venelaste kätte ei satuks. Biden oli lihtsalt külma sõja aegne pussutaja, kartis tuumapommi ja lähtus pehmest poliitikast. Trump on ärimees, ei lase end niimoodi šantažeerida.

Hõiskamisest on asi kaugel, muremõtted on, sest ka Venemaal on partnereid ja sõpru ja üks neist on siga suur ja võimas.
Lisaks ei hooli nad oma rahvast täiesti puruvaesusesse toimetamist ükskõik mis hinna eest ning kuuliraheks ette söötmist - no problem.
Tuuma teema jah, kui sa nuke'id need kohad ära mida sa ise tahad haarata, siis selles ju ei võidaks keegi + nuke'ide reostusmõju jõuaks Venemaale ka.
Trump pole sõdade pooldaja, ta on pigem anti-war, aga majandussõdasid ta peaks küll, aga siiani on need majandussõjad Venemaa vastu liialt jõuetud olnud ja on vist ka edaspidi kui Hiina ja muud sealpoolsed terrori-partnerid neid vodkamaa värdjaid aitavad.

[boobek]

Tölgenda kuidas soovid, aga mulle meenutab natuke Lukashenkat

Siga käoga võrrelda pole võimalik.

[kaala]

Et kui 51% hääleõiguslikest kodanikest valib ühte parteid siis tegu on ekstremismiga? Aga kui 51% hääleõiguslikest kodanikest valiks Reformierakonda?

Tölgenda kuidas soovid, aga mulle meenutab natuke Lukashenkat

[boobek]

No veits ikka.

https://www.err.ee/918348/mart-helme...e-ainuvalitsus

Et kui 51% hääleõiguslikest kodanikest valib ühte parteid siis tegu on ekstremismiga? Aga kui 51% hääleõiguslikest kodanikest valiks Reformierakonda?

Gruusia on vist langemas valele poolele, see kõik on kõhe.

Aga kui Venemaa Abhaasia ja Oseetia vallutas? Mida EL tegi? Ainul tugeva sõnastusega kirjad Putinile. Ja pärast seda? Nõuti rohepööret ja omode armastamist. See on nüüd siis tagajärg.

[kaala]

Natuke tavaliste "heade venelaste" tänavaküsitlust kah. Et ei tekiks jälle mingi süvendatud arvamus, et ainult putin on paha . Terve see ühiskond, riik, kultuur on pucis.

https://www.youtube.com/watch?v=bB07zfeT9dY

[kaala]

Gruusia on vist langemas valele poolele, see kõik on kõhe. Slovakkia käib Kremliga läbi - wtf. Ukraina on survestatud oma riigipiire jäädavalt vaenlase kasuks nihutama.
Need kõik asjad on Venemaa võit ja see on jube.

Vara höiskad veits, Seal euromaidan 2.0 esimene peatükk alles pooleli ju. Kuidas putleril Assadi vöimul hoidmine edeneb kah? Kuidas rubla elab? Mis russidel keskpanga intress on? Palju naftahind töotab tulla Trumbi administratsiooniga? Keegi tuumaähvardusi ka usub enam? Pole vaja nii palju muretseda - venemaa liigub jäädavalt persekursil, sest sõja vöitmiseks kasutatakse aina radikaalseimaid meetodeid. Nende rahavood ei kesta igavesti, kui just keegi appi ei tule nagu varem ikka juhtunud. Seda ei aksepteeri ükski normaalne riik, kui venelased jöuga maad juurde vötaks. Seda ei juhtu lihtsalt, kui just Ukrainlased ise nõus pole mingitel eritingimustel. See on Ameeriklaste huvides ju ka, et donbassi tohutud maavarad venelaste kätte ei satuks. Biden oli lihtsalt külma sõja aegne pussutaja, kartis tuumapommi ja lähtus pehmest poliitikast. Trump on ärimees, ei lase end niimoodi šantažeerida.